18. aprillil 2007 esitatud hagi — Alstom versus komisjon

(Kohtuasi T-121/07)

(2007/C 140/51)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Alstom (Levallois Perret, Prantsusmaa) (esindajad: advokaat J. Derenne, solicitor W. Broere ja advokaadid A. Müller-Rappard, C. Guirado)

Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

Hageja nõuded

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagiga palub hageja osaliselt tühistada komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsuse K(2006) 6762 lõplik, mis on seotud EÜ artikli 81 ja EMP artikli 53 kohase menetlusega (juhtum nr COMP/F/38.899- gaasisoleeritud kommutaatorid) ning mis puudutab kartelli gaasisoleeritud kommutaatorite valdkonnas, mis hõlmab neid puudutavate projektide puhul hankemenetluste mõjutamist, pakkumiste miinimumhindade kokkuleppimist, kvootide ja projektide jagamist ja teabevahetust. Teise võimalusena nõuab hageja talle vaidlustatud otsusega määratud trahvi tühistamist või vähendamist.

Hageja esitab oma nõuete põhjenduseks kaheksa väidet.

Esimene tuleneb kohtulikku kaitset käsitlevate normide ja üldpõhimõtte „õigus tõhusale õiguskaitsevahendile” rikkumisest, kuna määrates trahvi solidaarselt kahele nii juriidiliselt kui majanduslikult iseseisvale ettevõtjale on komisjon loonud olukorra, kus vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi võimalik positiivne tulemus sõltub hageja jaoks kolmanda isiku iseseisva hagi tulemusest.

Teine väide põhineb solidaarvastutust reguleerivate normide rikkumist, kuna komisjon on ühe rikkumise eest teinud solidaarselt vastutavaks kaks ettevõtjat, kellel ei ole omavahelisi õiguslikke sidemeid, mis rikub õiguskindluse ja karistuste individualiseerituse põhimõtteid.

Oma kolmanda väitega heidab hageja komisjonile ette, et viimane on rikkunud EÜ artiklit 253, kuna ta ei ole selgitanud, miks ei olnud hageja esitatud tõendid selle kohta, et tal puudus otsustav mõju oma 100 % osalusega tütarettevõtjate üle, piisavad, et selles küsimuses ümberlükatavat eeldust ümber pöörata.

Hageja neljas väide tugineb EÜ artikli 81 rikkumisel ja iseäranis nende normide rikkumisel, mis käsitlevad tütarettevõtjate poolt toime pandud rikkumise omistamist emaettevõtjatele ning vastutuse üleminekut rikkumiste eest.

Viienda väitega väidab hageja, et vaidlustatud otsus rikub „kartelli õhutaja” tegevuse eest raskendavate asjaolude tuvastamise reegleid koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega. Hageja väidab, et komisjon on õigusvastaselt omistanud kartelli õhutaja rolli hagejale ning et tema roll kartelli „Euroopa sekretärina” oli puhtalt administratiivne ega andud talle olulisemat rolli kui teistele kartelliosalistele. Sellest tulenevalt väidab hageja, et komisjon on teinud hindamisvea, on rikkunud kohaldatavaid norme ega otsust selles punktis piisavalt põhjendanud.

Hageja väidab ka, et komisjon on rikkunud ka õigusnorme, mis puudutavad rikkumise jätkuvust, kuna ta ei ole esitanud ajas piisavalt lähestikku asetsevaid asjaolusid kinnitavaid tõendeid, mis tõendaksid rikkumise jätkumist.

Hageja seitsmes väide tuleneb kaitseõiguse rikkumisest, kuna tema arvates põhineb vaidlustatud otsus teatud teabel, mida ei olnud komisjoni vastuväiteteatises ning mille kohta otsuses tehtavatest järeldustest komisjon teda ei teavitanud.

Kaheksanda väitega väidab hageja, et komisjon rikkus trahvi põhisumma arvutamist puudutavaid norme, kuivõrd vaidlustatud otsus määras kogu rikkumise perioodi eest trahvisumma Euroopa Majanduspiirkonnas toimunud käibe põhjal, kuigi EMP asutamisleping jõustus alles 1. jaanuaril 1994.