Esimene väide: rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1,

kuna endisele riigiettevõttele üle läinud pensionikulude riigi poolne osaline rahastamine on valesti ja vastuolus kohtuotsusega Danske Busvognmænd (1) kvalifitseeritud riigiabiks;

Teine väide: rikutud on ELTL artikli 108 lõiget 1 ning määruse (EÜ) nr 659/1999 (2) artikli 1 punkti b alapunkti i,

kuna riigiettevõttele üle läinud pensionikulude riigi poolne osaline rahastamine on valesti kvalifitseeritud „uueks” abiks;

Kolmas väide: rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1,

kuna reguleeritud tasusid on valesti loetud riigiabi osaks vastuolus kohtuotsusega PreussenElektra (3) ning ei nõustutud pelga (väidetavalt) väära kulude jaotuse kui abielemendiga kahe tootegrupi vahel;

Neljas väide: pädevuse puudumine ja kaalutlusviga ning diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja liikmesriikidega lojaalse koostöö kohustuse rikkumine,

kuna tagasiulatuvalt on kahtluse alla seotud hindade reguleerimist puudutavad siseriiklikud normid, kuigi need olid aastaid teada, tehes seda vastuolus komisjoni kogu senise otsustuspraktikaga;

Viies väide: rikutud on ELTL artikli 107 lõikeid 1 ja 3,

kuna valesti on kindlaks määratud eraõiguslike konkurentide kantavad sotsiaalmaksed (benchmark) ning kunstlikult on suurendatud ametnike tegelikke brutotöötasu, mis on benchmark’i kohaldamise alus;

Kuues väide: esitatud ei ole ELTL artikli 296 kohaseid põhjendusi,

kuna äärmiselt suur osa vaidlustatud otsuse sisust on osaliselt ebaselge, vastuoluline või arusaamatu ning ei ole üksikute osadega üheselt seostatav;

Seitsmes väide: rikutud on seaduslikkuse põhimõtet ning ELTL artikli 107 lõiget 1,

kuna tagasimakstava summa arvutamise alus on esitatud vastuoluliselt ning see ei ole tuvastatav;

Kaheksas väide: rikutud on õigust „menetluse mõistlikule kestvusele”, mis on osa õigusest „heale haldusele” vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklile 41, ning määruse nr 659/1999 artikli 10 lõiget 1,

kuna menetlus on kestnud alates otsusest algatada menetlus 1999. aastal kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni 25. jaanuaril 2012 üle 12 aasta;

Üheksas väide: rikutud on harta artikli 41 lõikest 1 tulenevat õigust „heale haldusele” ning määruse nr 659/1999 artiklit 15,

kuna komisjon ei ole seisukohta võtnud PostG § 20 lõikes 2 sisalduva tasu regulatsiooni suhtes, mis oli komisjonile teada juba hiljemalt 1999. aastal, kuid mille komisjon muutis menetluse esemeks alles 11 aastat hiljem 10. mai 2011. aasta otsusega menetluse laiendamise kohta;

Kümnes väide: rikutud on põhiseadusega kaitstud õiguskindluse, õiguspärase ootuse ning korrakohase halduse põhimõtet ning määruse nr 659/1999 artikli 7 lõiget 1,

kuna tähelepanuta on jäetud 2002. aasta otsuse menetlust lõpetav laad, sest vastupidi määrusest nr 659/1999 artikli 7 lõikest 1 tulenevale imperatiivsele kohustusele ei reguleerinud see otsus komisjoni arvates „ammendavalt” riiklikke meetmeid, mis olid menetluse esemeks ning mille hulka kuulusid ka üle läinud pensionikulud.

Üheteistkümnes väide: rikutud on „korrakohase halduse” ja menetluse „mõistliku kestuse” põhimõtet,

kuna õigusvastaselt on jäetud kontrollimata, kas alates 1999. aastast on „rahalise hüvitise” kujul makstud „liigset hüvitist”, nagu Üldkohus märkis juba 1. juuli 2008. aasta otsuses kohtuasjas T-266/02: Deutsche Post vs. komisjon;

Kaheteistkümnes väide: rikutud on ELTL artikli 106 lõiget 2,

kuna ebapiisavalt on põhjendatud asjaolu, et käesoleval juhul ei ole täidetud kohtuotsuse Altmark (4) neljas kriteerium;

Kolmeteistkümnes väide: valesti on kohaldatud riigiabi koosseisu ELTL artikli 197 lõike 1 suhtes sellega, et „rahaline hüvitis” täidab ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses üldist majandushuvi esindava teenuse koosseisu tunnused.