20.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 86/11

1.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõikest 1 ja lõike 2 punktidest a, d ja f ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL (1) rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (uuesti sõnastatud) põhjendusest 12 ja artiklist 1 tuleneb, et viidatud direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis e ette nähtud rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuse alus on vahetu mõjuga säte, mida ei või liikmesriigid jätta kohaldamata, kohaldades selle asemel näiteks liikmesriigi õiguse soodsamaid sätteid, ja mille kohaselt tuleb esimest rahvusvahelise kaitse taotlust vastavalt direktiivi artikli 10 lõikele 2 kõigepealt hinnata selle alusel, kas taotleja vastab pagulasena tunnustamise nõuetele, ja seejärel selle alusel, kas ta vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele?

2.

Kas direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktist e koosmõjus sama direktiivi artikli 7 lõikega 3 ja artikli 2 punktidega a, c ja g ning põhjendusest 60 järeldub, et põhikohtuasja asjaoludel on vastuvõetamatu rahvusvahelise kaitse taotlus, mille on esitanud vanem endaga kaasas oleva alaealise lapse nimel, kui taotlust põhjendatakse sellega, et laps on selle isiku pereliige, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset põhjendusega, et ta on pagulane Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses?

3.

Kas direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktist e koosmõjus sama direktiivi artikli 7 lõikega 1 ja artikli 2 punktidega a, c ja g ning põhjendusest 60 järeldub, et põhikohtuasja asjaoludel on vastuvõetamatu täisealise nimel esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, kui taotlust põhjendatakse vastutava haldusasutuse menetlustes üksnes sellega, et taotleja on selle isiku pereliige, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset põhjendusega, et ta on pagulane Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses, ja taotluse esitamise ajal ei ole taotlejal õigust töötada ega tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana?

4.

Kas vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL (2), mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud), artikli 4 lõikele 4 koosmõjus sama direktiivi põhjendusega 36 on nõutav, et taotleja põhjendatud tagakiusamishirmu või suure kahju kannatamise reaalset ohtu hinnatakse üksnes faktide ja asjaolude alusel, mis on seotud taotlejaga?

5.

Kas vastavalt direktiivi 2011/95 artiklile 4 koosmõjus sama direktiivi põhjendusega 36 ja direktiivi 2013/32 artikli 31 lõikega 1 on lubatav liikmesriigi kohtupraktika, mis:

kas kõnealune kohtupraktika on lubatav ka lapse huvide, perekonna ühtsuse säilitamise ning era- ja perekonnaelu õiguse austamise kaalutlustel, samuti pidades silmas õigust jääda liikmesriiki kuni taotluse läbivaatamiseni, võttes aluseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7, 18 ja 48, direktiivi 2013/32 põhjendused 12 ja 60 ning artikli 9, direktiivi 2011/95 põhjendused 16, 18 ja 36 ning artikli 23 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL (3), millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, põhjendused 9, 11 ja 35 ning artiklid 6 ja 12?

6.

Kas direktiivi 2011/95 põhjendustest 16, 18 ja 36 ning artiklist 3 koosmõjus sama direktiivi põhjendusega 24 ja artikli 2 punktidega d ja j, artikliga 13 ning artikli 23 lõigetega 1 ja 2 tuleneb, et lubatav on selline liikmesriigi õigusnorm nagu põhikohtuasjas kõne all olev varjupaiga ja pagulaste seaduse (Zakon za ubezhishteto i bezhantsite) artikli 8 lõige 9, mille kohaselt peetakse pagulasteks ka pagulasseisundi saanud välismaalase pereliikmeid, kui see on kooskõlas nende isikliku seisundiga ja ei esine liikmesriigi õiguses sätestatud aluseid pagulasseisundi andmata jätmiseks?

7.

Kas direktiivi 2011/95 artiklis 10 sisalduvatest tagakiusamise põhjusi käsitlevatest sätetest tuleneb, et asjaomase isiku poolt tema päritoluriigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud kaebus annab aluse lugeda isik kuuluvaks teatavasse sotsiaalsesse rühma viidatud direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses või tuleb kaebuse esitamist pidada poliitilisteks vaadeteks sama direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti e tähenduses?

8.

Kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikest 3 tuleneb, et kohus on kohustatud sisuliselt kontrollima rahvusvahelise kaitse saamise uusi aluseid, mis esitati kohtumenetluse käigus, kuid mida ei märgitud rahvusvahelise kaitse andmata jätmise otsuse peale esitatud kaebuses?

9.

Kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikest 3 tuleneb, et kohus on kohustatud hindama rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavust viidatud direktiivi artikli 33 lõike 2 punktile e tuginedes kohtumenetluses, mis algatati rahvusvahelise kaitse andmata jätmise otsuse vaidlustamiseks, kui taotlust hinnati vaidlustatud otsuses vastavalt direktiivi artikli 10 lõikele 2 kõigepealt selle alusel, kas taotleja vastab pagulasena tunnustamise nõuetele, ja seejärel selle alusel, kas ta vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele?