—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus (EL) 2019/1352, mis käsitleb riigiabi SA.44896, mida Ühendkuningriik on rakendanud seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamisega seotud maksuvabastusega (ELT 2019, L 216, lk 1);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles see rikub hageja asutamisvabadust, mis on sätestatud ELTL artiklis 49, ja

—

mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kui järeldas, et kontsernisisese rahastamise maksuvabastuse kord (edaspidi „vaidlustatud meede“) andis majandusliku eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja ulatuses.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või on teinud ilmse hindamisvea „valikulisuse“ analüüsimiseks võrdlussüsteemi määratlemisel.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kui määratles vääralt või puudulikult tema valitud võrdlussüsteemi asjakohased eesmärgid, ega saanud neist õigesti aru.

4.

Neljas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või on teinud ilmseid hindamisvigu, kui määratles vaidlustatud meetme sellisena, mis toob kaasa erandi tema valitud võrdlussüsteemist.

5.

Viies väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja/või on teinud ilmseid hindamisvigu, kui pidas vaidlustatud meedet esmapilgul valikuliseks, kuna leidis vääralt, et see tõi kaasa õiguslikult ja faktiliselt sarnases olukorras olevate ettevõtjate erineva kohtlemise.

6.

Kuues väide, komisjon on rikkunud õigusnormi, kui võttis vaidlustatud meetme valikulisuse hindamisel arvesse nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), samas kui see õigusakt jõustus alles pärast selle ajavahemiku lõppu, mille vältel komisjon otsustas, et vaidlustatud meetmega kaasneb riigiabi.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsus kujutab endast komisjoni pädevuse väärtarvitamist, olles vastuolus Ühendkuningriigi maksuautonoomiaga.

8.

Kaheksas väide, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui leidis, et väidetav erand ei ole põhjendatav seoses kvalifitseeruvate laenusuhete raames teenitud kauplemisega mitteseotud finantstulu, mis kuulub esmapilgul Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371EB (Ühendkuningriigis ellu viidav tegevus) kohaldamisalasse, maksustamisega. „Kvalifitseeruvate vahendite“ ja „vastavusse viidud intressitulu“ maksuvabastuste osas ei ole komisjoni otsuses nende õigustatuse või selle puudumise kohta samuti esitatud ühtki põhjendust.

9.

Üheksas väide, et komisjoni tegevus rikub ELTL artikli 108 lõiget 2, määruse (EL) 2015/1589 (2) artiklit 6 ja põhiõiguste harta artikli 41 kohast hea halduse kohustust. Täpsemalt ei ole komisjon menetluse algatamise otsuses välja toonud oma kahtlusi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID kohase 75 % maksuvabastuse põhjendatuse kohta, et ära hoida võtmetöötajate funktsioonide analüüsimise praktilisi raskusi seoses kontsernisisese laenutegevusega, nagu näiteks anda huvitatud pooltele võimalus esitada selle kohta märkusi; uurimise ajal ei palunud ta kordagi esitada huvitatud pooltel selle kohta märkusi, ning vaidlustatud otsuses jättis ta arvestamata need märkused, mida huvitatud pooled olid tegelikult esitanud. Järelikult on vaidlustatud otsus tühine.

10.

Kümnes väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et Ühendkuningriigi äriühingu välismaiste tütarettevõtjate tulu maksustamine „ainult sel määral, mil need tulud on seostatavad kodumaise vara ja tegevusega“, ei piira asutamisvabadust ning et vaidlustatud meede ei ole aluslepinguga ette nähtud vabaduste tagamiseks vajalik.

Hageja esitab (teise võimalusena) vaidlustatud otsuse artikli 2 tühistamise põhjendamiseks järgmise väite:

11.

Üheteistkümnes väide, et isegi kui vaidlustatud meede tõi kaasa riigiabikava (mida hageja eitab), on komisjon rikkunud õigusnormi, kui leidis, et abi tagasinõudmine ei rikuks EL õiguse aluspõhimõtteid ning andis korralduse see tagasi nõuda hoolimata sellest, kas välismaiste kontrollitavate äriühingute asutamise ja nende poolt laenu andmisega kontserni mitteresidentidest äriühingutele kaasnes ka tegelikult asutamisvabaduse kasutamine või kapitali vaba liikumine. Konkreetsemalt rikuks käesolevas asjas abi tagasinõudmine hageja asutamisvabadust, mis on sätestatud ELTL artiklis 49 ja kapitali vaba liikumist, mis on sätestatud ELTL artiklis 63. Sellise rikkumise ulatuses tuleb vaidlustatud otsuse artiklis 2 ette nähtud tagasinõudmise korraldus tühistada.