—

tühistada Euroopa Keskpanga 17. veebruari 2020. aasta otsus AS PNB Banka tegevusloa tühistamise kohta;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsuse tekstis sisalduv menetlusalane teave on ebapiisav ja eksitav.

2.

Teine väide, mille kohaselt EKP kasutas vaidlustatud otsuse tegemisel õigusvastaselt kahe-etapilist menetlust (sh liikmesriigi pädeva asutuse ettepanek) vastavalt nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013 (1) artikli 14 lõike 5 teisele lõigule ja määruse (EL) nr 468/2014 (2) artiklile 83; seda hoolimata EKP 1. märtsi 2019. aasta uuesti liigitamise otsusest, millega EKP võttis üle otsese järelevalve teostamise hageja üle.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt pandi liikmesriigi pädeva asutuse, finants- ja kapitaliturgude komisjoni ees toimunud menetluses toime rikkumisi.

4.

Neljas väide, mille kohaselt oli EKP jaoks määruse (EL) nr 468/2014 artikli 83 lõikes 1 ette sisalduva menetlust reguleeriva sätte tõttu muutunud menetluslikult võimatuks võtta 17. veebruaril 2020 vastu 12. septembri 2019. aasta kuupäevaga tegevusloa tühistamise otsuse eelnõu.

5.

Viies väide, et vaidlustatud otsus on menetlus- ja materiaalõiguslikult õigusvastane seetõttu, et de facto tühistas EKP tegevusloa varasema, 15. augusti 2019. aasta „maksujõuetuse või tõenäoliselt maksujõuetuks muutumise“ hindamisega.

6.

Kuues väide, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, sest see põhines õigusvastasel sekkumisel hageja esindusõigustesse, mis on jätnud ta täielikult ilma tema menetluslikest õigustest.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsus on õigusvastane seetõttu, et selle põhjendused ei ole piisavad.

8.

Kaheksas väide, et rikutud on hageja õigust olla ära kuulatud.

9.

Üheksas väide, et EKP ei oleks saanud tugineda Läti 12. septembri 2019. aasta maksujõuetusotsusele, sest see otsus oli õigusvastane ning põhines üksnes maksujõuetuse või tõenäoliselt maksujõuetuks muutumise hindamisel EKP poolt.

10.

Kümnes väide, et EKP tugines vaidlustatud otsuses ekslikult muudele põhjendustele, nimelt riskide kontsentreerumise piirmäärade ja regulatiivsete kapitalinõuete rikkumistele, mis ei olnud põhjendatud ja millele finants- ja kapitaliturgude komisjon oma otsuse eelnõus tuginenud ei olnud.

11.

Üheteistkümnes väide, et vaidlustatud otsus on materiaalõiguslikult õigusvastane, sest hageja oli alates 12. septembrist 2019 finants- ja kapitaliturgude komisjoni ja seega EKP kaudse ainujärelevalve all.

12.

Kaheteistkümnes väide, et vaidlustatud otsus on ebaproportsionaalne.

13.

Kolmeteistkümnes väide, et vaidlustatud otsuse põhjendamisel on tuginetud kõigile maksujõuetuse või tõenäoliselt maksujõuetuks muutumise hindamise vigadele.