1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Mowi ASA-lt.

1.

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuulub tarbija ja müüja või teenuseosutaja vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu tingimus, mis näeb ette, et laenu suhtes kohaldatav intressimäär põhineb ühel liikmesriigi õigusnormides ette nähtud ametlikest baasindeksitest, mida krediidiasutused võivad kohaldada hüpoteeklaenude suhtes, kui need õigusnormid ei näe ette ei selle indeksi kohustuslikku kohaldamist, olenemata poolte tahtest, ega dispositiivsena kohaldamist, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud.

2.

Direktiivi 93/13, eelkõige selle artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 8, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus on kohustatud kontrollima, kas lepingu põhiobjektiga seotud lepingutingimus on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, ning seda olenemata direktiivi artikli 4 lõike 2 ülevõtmisest liikmesriigi õiguskorda.

3.

Direktiivi 93/13, eelkõige selle artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 5, tuleb tõlgendada nii, et sellise lepingutingimuse läbipaistvuse nõude järgimiseks, milles määratakse kindlaks muutuv intressimäär hüpoteeklaenulepingu raames, peab see lepingutingimus olema nii vormiliselt ja grammatiliselt arusaadav kui võimaldama ka seda, et keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja arukas, oleks võimalik aru saada intressimäära arvutamise meetodi konkreetsest toimimisest, nii et tal oleks täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal võimalik hinnata niisuguse lepingutingimuse majanduslikke tagajärgi – mis võivad olla märkimisväärsed – oma finantskohustustele. Sellise hindamise puhul, mis liikmesriigi kohtul tuleb selles osas läbi viia, on eriti asjakohane esiteks see, et intressimäära arvutamisega seotud tähtsaimad andmed on kõigile isikutele, kes kavatsevad hüpoteeklaenu sõlmida, intressimäära arvutamise meetodi avaldamise tõttu hõlpsasti kättesaadavad, ning teiseks teabe andmine selle indeksi varasema arengu kohta, mille alusel intressimäär arvutatakse.

4.

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui juhul, kui ebaõiglane lepingutingimus, milles määratakse kindlaks muutuva laenuintressi arvutamise aluseks olev baasindeks, on tühine, asendab liikmesriigi kohus selle indeksi seadusjärgse indeksiga, mida kohaldatakse juhul, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti, tingimusel et asjaomane hüpoteeklaenuleping ei saa selle ebaõiglase tingimuse väljajätmise korral kehtima jääda ning kui lepingu tervikuna tühistamine tooks tarbijale kaasa eriti kahjulikke tagajärgi.

1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 6. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Tulliallan Burlington vs. EUIPO – Burlington Fashion (Burlington) (T-120/16, ei avaldata, EU:T:2017:873), 6. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Tulliallan Burlington vs. EUIPO – Burlington Fashion (BURLINGTON THE ORIGINAL) (T-121/16, ei avaldata, EU:T:2017:872), 6. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Tulliallan Burlington vs. EUIPO – Burlington Fashion (Burlington), (T-122/16, ei avaldata, EU:T:2017:871) ja 6. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Tulliallan Burlington vs. EUIPO – Burlington Fashion (BURLINGTON) (T-123/16, ei avaldata, EU:T:2017:870).

2.

Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 11. jaanuari 2016. aasta otsused (asjad R 94/2014-4, R 2501/2013-4, R 2409/2013-4 ja R 1635/2013-4), mis käsitlevad nelja Tulliallan Burlington Ltd ja Burlington Fashion GmbH vahelist vastulausemenetlust.

3.

Jätta Burlington Fashion GmbH ja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt võrdses osas välja Tulliallan Burlington Ltd kohtukulud nii esimese kohtuastme menetluses kohtuasjades T-120/16–T-123/16 kui ka apellatsioonimenetluses.

1.

Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 1 punktis a ja artikli 9 lõikes 3 toodud mõistet „juriidiline isik“ tuleb tõlgendada vastavalt rahalise karistuse määranud otsuse teinud riigi õigusele.

2.

Raamotsust 2005/214, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, tuleb tõlgendada nii, et see ei kohusta liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisisese õiguse sätet, mis ei ole kooskõlas raamotsuse 2005/214, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 9 lõikega 3, millel puudub vahetu õigusmõju. Siiski tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul tõlgendada võimalikult suures ulatuses riigisisest õigust kooskõlaliselt, et tagada raamotsusega 2005/214, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, järgitava eesmärgiga kooskõlas olev tulemus.

1.

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 132 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi pädevad asutused võivad selleks, et teha kindlaks, kas eraõigusliku haigla raviteenuseid, mis on üldist huvi pakkuvad, osutatakse avalik-õiguslike organisatsioonidega võrreldavates sotsiaalsetes tingimustes sama sätte tähenduses, arvesse võtta asjaolu, et neid teenuseid osutatakse liikmesriigi ametiasutustega sõlmitud lepingute alusel ja lepingus kindlaks määratud hinnaga ning et selle hinna tasuvad osaliselt liikmesriigi sotsiaalkindlustusasutused.

2.

Direktiivi 2006/112 artiklit 391 koostoimes selle direktiivi artikliga 377 ning õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja neutraalse maksustamise põhimõtetega tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui eraõigusliku haigla raviteenustele, mis kuuluvad selle direktiivi artikli 132 lõike 1 punkti b kohaldamisalasse, kohaldatakse käibemaksuvabastust põhjusel, et haigla tegevustingimused on muutunud pärast seda, kui ta valis maksustamise vastavalt asjaomase liikmesriigi õigusnormidele, mis näevad ette, et kõik maksukohustuslased, kes sellise valiku on teinud, on kohustatud jääma selle skeemi kohaldamisalasse teatud tähtajani, juhul kui see tähtaeg ei ole veel möödunud.

1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. jaanuari 2018. aasta otsus Constantin Film Produktion vs. EUIPO (Fack Ju Göhte) (T-69/17, ei avaldata, EU:T:2018:27).

2.

Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti viienda apellatsioonikoja 1. detsembri 2016. aasta otsus (asi R 2205/2015-5), mis käsitleb taotlust registreerida sõnamärk „Fack Ju Göhte“ ELi kaubamärgina.

3.

Jätta Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kohtukulud, mis Constantin Film Produktion GmbH kandis nii esimese astme menetluses kohtuasjas T-69/17 kui ka apellatsioonimenetluses.

1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Equivalenza Manufactory vs. EUIPO – ITM Entreprises (BLACK LABEL BY EQUIVALENZA) (T-6/17, ei avaldata, EU:T:2018:119).

2.

Jätta rahuldamata tühistamishagi, mille Equivalenza Manufactory SL esitas Euroopa Liidu Üldkohtule asjas T-6/17.

3.

Jätta Equivalenza Manufactory SL kohtukulud nii esimese astme menetluses kohtuasjas T-6/17 kui ka apellatsiooniastmes tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kohtukulud nendes menetlustes.

1)

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2)

Mõista kohtukulud välja Buonotourist Srl-ilt.

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja CSTP Azienda della Mobilità SpA-lt.

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrust (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt määratakse tolliladustamisprotseduurile suunatud kauba varguse korral tollilao pidamise loa omanikule tollialaste õigusaktide täitmatajätmise eest kohane rahaline sanktsioon.

2.

Määruse nr 952/2013 artikli 42 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab tollilao pidamise loa omanik tolliladustamisprotseduurile suunatud kauba tollijärelevalve alt väljaviimise korral lisaks rahalisele sanktsioonile maksma selle kauba väärtusele vastava summa.

1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 25. septembri 2018. aasta otsus Foundation for the Protection of the Traditional Cheese of Cyprus named Halloumi vs. EUIPO – M. J. Dairies (BBQLOUMI) (T-328/17, ei avaldata, EU:T:2018:594).

2.

Suunata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse.

3.

Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. aprilli 1997. aasta direktiivi 97/13/EÜ üldlubade ja üksiklitsentside ühise raamistiku kohta telekommunikatsiooniteenuste valdkonnas artikli 22 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega 1998. aasta suhtes pikendatakse telekommunikatsiooniettevõtjale, kellel on direktiivi jõustumiskuupäeval olemas luba, kehtestatud kohustust maksta tasu, mis arvutatakse vastavalt protsendina käibest, mitte üksnes üldlubade ja üksiklitsentside väljastamise, haldamise, kontrollimise ja rakendamisega seotud halduskulusid.

2.

Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et see ei kohusta liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisisesed menetlusnormid, mis annavad kohtuotsusele seadusjõu, isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õiguse sätte rikkumise, mis ei välista aga asjaomaste isikute võimalust tugineda riigi vastutusele, et sellisel viisil saavutada nende liidu õigusega tagatud õiguste õiguslik kaitse.

1.

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 132 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et telefoni teel osutatavatele teenustele, mis seisnevad tervise- ja haigustealases nõustamises, saab kohaldada selles sättes ette nähtud maksuvabastust, kui neil on raviotstarve, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

2.

Direktiivi 2006/112 artikli 132 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ei ole nõutud, et kui meditsiinilise abi andmise teenust osutatakse telefoni teel, peab seda teenust osutavatel meditsiiniõdedel ja meditsiinilisel abipersonalil olema täiendav kutsekvalifikatsioon, selleks et kõnealused teenused saaksid olla selle sätte alusel maksust vabastatud, kui on võimalik lähtuda sellest, et need on samasuguse kvaliteediga nagu teenused, mida teised teenuseosutajad osutavad sama sidevahendi abil; seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

1)

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2)

Jätta Credito Fondiario SpA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Ühtse Kriisilahendusnõukogu kohtukulud.

3)

Jätta Itaalia Vabariigi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

1.

Niisugune hüvitis nagu põhikohtuasjas kõne all olev rehabilitatsioonihüvitis on haigushüvitis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012) artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses.

2.

Määrust nr 883/2004 (muudetud määrusega nr 465/2012) tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus olukord, kus päritoluliikmesriigi pädev asutus keeldub maksmast sellist hüvitist nagu põhikohtuasjas kõne all olev rehabilitatsioonihüvitis isikule, kes ei ole enam päritoluliikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud pärast selles liikmesriigis töötamise lõpetamist ja elama asumist teise liikmesriiki, kus ta on töötanud ja omandanud suurema osa oma kindlustusperioodidest, kuna see isik ei kuulu nimetatud päritoluriigi õigusaktide kohaldamisalasse, vaid selle liikmesriigi õigusaktide kohaldamisalasse, kus on tema elukoht.

1)

Kuna Kreeka Vabariik ei olnud Euroopa Komisjoni märgukirjas määratud tähtajaks, ehk 5. detsembriks 2017, võtnud kõiki meetmeid, mida oli vaja Euroopa Kohtu 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kreeka Vabariik (C-149/14, ei avaldata, EU:C:2015:264) täitmiseks, siis on ta rikkunud ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

2)

Mõista Kreeka Vabariigilt Euroopa Komisjoni kasuks välja põhisumma 3 500 000 eurot, mis tuleb tasuda komisjoni näidatud arvele.

3)

Mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

—

tühistada 12. septembri 2019. aasta otsus kohtuasjas T-225/18;

—

teha asjas uus otsus ja rahuldada hageja poole esimeses kohtuastmes esitatud hagi nõuded;

—

mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja tõlkekeskuselt.

1.

Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et hinnates küsimust, kas kontsessionäär teeb keelatud reklaami vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas antud selgitustele riikliku hasartmängumonopoli kohta, on tähtis, kas tervikuna hinnates toimus asjaomasel perioodil tõepoolest hasartmänguturu kasv, või on piisav juba see, et reklaami eesmärk on õhutada aktiivselt hasartmänge mängima näiteks seeläbi, et hasartmänge lastakse paista ohutuna, et neile luuakse sellega, et saadud tulu kasutatakse üldise huvi eesmärgil, positiivne kuvand või et suurendatakse mängude atraktiivsust haarava reklaamiga, mis peibutab lootusega märkimisväärsetele võitudele?

2.

Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada ka nii, et monopoolses seisundis olija reklaami puhul on igal juhul välistatud monopolisüsteemi ühtsus või võib monopoolses seisundis olija juhul, kui asjaomast reklaami teevad eraõiguslikud teenuseosutajad, samuti õhutada aktiivselt hasartmänge mängima näiteks seeläbi, et hasartmänge lastakse paista ohutuna, et neile luuakse sellega, et saadud tulu kasutatakse üldise huvi eesmärgil, positiivne kuvand või et suurendatakse mängude atraktiivsust haarava reklaamiga, mis peibutab lootusega märkimisväärsetele võitudele?

3.

Kas liikmesriigi kohus, kes on oma pädevuse raames kohustatud kohaldama ELTL artiklit 56, peab omal algatusel tagama kõnealuse sätte täieliku tõhususe nii, et ta jätab kohaldamata kõik riigisisesed õigusnormid, mis on tema hinnangul viidatud artikliga vastuolus, isegi kui põhiseaduslikus menetluses on kinnitatud nende kooskõla liidu õigusega?

a)

Kas varjupaigamenetluse direktiivi artiklit 6 ja artikli 38 lõiget 4 ning selle põhjendust 34, mis kehtestab rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise kohustuse, tuleb põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 18 arvestades tõlgendada nii, et liikmesriigi pädev varjupaigataotlusi lahendav asutus peab tagama taotlejale võimaluse algatada varjupaigamenetluse juhul, kui ta ei ole varjupaigataotlust sisuliselt läbi vaadanud, tuues põhjenduseks esimeses küsimuses nimetatud vastuvõetamatuse aluse, ja on seejärel otsustanud taotleja tagasi saata kolmandasse riiki, kes on siiski keeldunud taotlejat vastu võtma?

b)

Kui vastus teise eelotsuse küsimuse punktile a on jaatav, siis milline on selle kohustuse täpne sisu? Kas see tähendab kohustust tagada uue varjupaigataotluse esitamise võimalus, välistades varjupaigamenetluse direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis d ja artiklis 40 osutatud korduvate taotluste negatiivsed tagajärjed, või tähendab see varjupaigamenetluse omal algatusel algatamist või menetlemist?

c)

Kas juhul, kui vastus teise küsimuse punktile a on jaatav, võib liikmesriik, võttes arvesse ka varjupaigamenetluse direktiivi artikli 38 lõiget 4, kui faktiline olukord ei muutu, taotluse vastuvõetamatuse uuesti läbi vaadata uue menetluse raames (millega oleks tal võimalus kohaldada igat liiki III peatükis ette nähtud menetlust, kohaldades näiteks uuesti mõnda vastuvõetamatuse alust) või peab ta varjupaigataotluse seoses päritoluriigiga sisuliselt läbi vaatama?

d)

Kas varjupaigamenetluse direktiivi artikli 33 lõigete 1 ja 2 punktidest b ja c ning artiklitest 35 ja 38 tuleneb harta artiklit 18 arvestades, et kumulatiivne nõue vastuvõetamatuse aluse kohaldamiseks, s.t sellisel alusel põhineva otsuse vastuvõtmiseks on, et kolmas riik võtab [isiku] tagasi, või piisab selle kontrollimisest, et see nõue on täidetud sellise otsuse täitmise ajal?

a)

Kas varjupaigamenetluse direktiivi artiklit 43 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, millega on lubatud taotlejat transiiditsoonis kinni pidada kauem kui neli nädalat?

b)

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud) (edaspidi „vastuvõtudirektiiv“) (2), mis on kohaldatav varjupaigamenetluse direktiivi artikli 26 alusel, artikli 2 punkti h tuleb harta artiklit 6 ja artikli 52 lõiget 3 arvesse võttes tõlgendada nii, et transiiditsoonis majutamine niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas (tsoon, millest ei tohi seaduse kohaselt vabatahtlikult lahkuda mingis suunas) kauemaks kui neli nädalat, mis on ette nähtud varjupaigamenetluse direktiivi artiklis 43, kujutab endast kinnipidamist?

c)

Kas vastuvõtudirektiivi artikliga 8, mida kohaldatakse varjupaigamenetluse direktiivi artikli 26 alusel, on kooskõlas, et taotlejat peetakse kinni kauem kui varjupaigamenetluse direktiivi artiklis 43 ette nähtud neli nädalat ainult seetõttu, et ta ei suuda rahuldada oma vajadusi (majutus ja ülalpidamine), kuna tal puuduvad selleks materiaalsed vahendid?

d)

Kas vastuvõtudirektiivi artiklitega 8 ja 9, mis on kohaldatavad varjupaigamenetluse direktiivi artikli 26 alusel, on kooskõlas see, et majutamist, mis kujutab endast de facto kinnipidamist kauem kui varjupaigamenetluse direktiivi artiklis 43 nimetatud neli nädalat, ei ole määratud kinnipidamisotsusega, tagatud ei ole õiguskaitsevahendit kinnipidamise seaduslikkuse ja selle jätkamise vaidlustamiseks, de facto kinnipidamine toimub ilma selle vajalikkuse või proportsionaalsuse või võimalike alternatiivsete lahenduste kontrollimiseta ning selle täpset kestust, kaasa arvatud selle lõppemise hetke ei ole kindlaks määratud?

e)

Kas harta artiklit 47 võib tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtul on tegemist ilmselgelt ebaseadusliku kinnipidamisega, võib ta esialgse õiguskaitse abinõuna kohustada ametiasutust määrama halduskohtumenetluse lõpetamiseni kolmanda riigi kodanikule viibimiskoha, mis asub väljaspool transiiditsooni ning mis ei ole kinnipidamiskoht?

a)

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EL ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv“) (3) põhjendusi 17 ja 24 ning artiklit 16 tuleb harta artiklit 6 ja artikli 52 lõiget 3 arvestades tõlgendada nii, et transiiditsoonis majutamine niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas (tsoon, millest ei tohi seaduse kohaselt vabatahtlikult lahkuda mingis suunas) kujutab endast vabaduse võtmist nende õigusnormide tähenduses?

b)

Kas tagasisaatmisdirektiivi põhjendusega 16 ja artikli 15 lõikega 1 on harta artiklit 6 ja artikli 52 lõiget 3 arvestades kooskõlas asjaolu, et kolmanda riigi taotlejat peetakse kinni ainult seetõttu, et tema suhtes on võetud tagasisaatmismeede ja tal puuduvad materiaalsed vahendid oma vajaduste (majutus ja ülalpidamine) rahuldamiseks?

c)

Kas tagasisaatmisdirektiivi põhjendusega 16 ja artikli 15 lõikega 2 on harta artiklit 6, artiklit 47 ja artikli 52 lõiget 3 arvestades kooskõlas asjaolu, et majutamine, mis kujutab endast de facto kinnipidamist, ei ole määratud kinnipidamisotsusega, tagatud ei ole õiguskaitsevahendit kinnipidamise seaduslikkuse ja selle jätkamise vaidlustamiseks, de facto kinnipidamine toimub ilma selle vajalikkuse või proportsionaalsuse või võimalike alternatiivsete lahenduste kontrollimiseta?

d)

Kas tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikeid 1 ja 4–6 ning põhjendust 16 võib harta artikleid 1, 4, 6 ja 47 arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et kinnipidamine toimub, ilma et oleks kindlaks määratud selle täpne kestus või selle lõppemise aeg?

e)

Kas liidu õigust võib tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtul on tegemist ilmselgelt ebaseadusliku kinnipidamisega, võib ta esialgse õiguskaitse abinõuna kohustada ametiasutust määrama halduskohtumenetluse lõpetamiseni kolmanda riigi kodanikule viibimiskoha, mis asub väljaspool transiiditsooni ning mis ei ole kinnipidamiskoht?

a)

Kas varjupaigamenetluse direktiivi artiklit 6 ja artikli 38 lõiget 4 ning selle põhjendust 34, mis kehtestab rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise kohustuse, tuleb põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 18 arvestades tõlgendada nii, et liikmesriigi pädev varjupaigataotlusi lahendav asutus peab tagama taotlejale võimaluse algatada varjupaigamenetluse juhul, kui ta ei ole varjupaigataotlust sisuliselt läbi vaadanud, tuues põhjenduseks esimeses küsimuses nimetatud vastuvõetamatuse aluse, ja on seejärel otsustanud taotleja tagasi saata kolmandasse riiki, kes on siiski keeldunud taotlejat vastu võtma?

b)

Kui vastus teise eelotsuse küsimuse punktile a on jaatav, siis milline on selle kohustuse täpne sisu? Kas see tähendab kohustust tagada uue varjupaigataotluse esitamise võimalus, välistades varjupaigamenetluse direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis d ja artiklis 40 osutatud korduvate taotluste negatiivsed tagajärjed, või tähendab see varjupaigamenetluse omal algatusel algatamist või menetlemist?

c)

Kas juhul, kui vastus teise küsimuse punktile a on jaatav, võib liikmesriik, võttes arvesse ka varjupaigamenetluse direktiivi artikli 38 lõiget 4, kui faktiline olukord ei muutu, taotluse vastuvõetamatuse uuesti läbi vaadata uue menetluse raames (millega oleks tal võimalus kohaldada igat liiki III peatükis ette nähtud menetlust, kohaldades näiteks uuesti mõnda vastuvõetamatuse alust) või peab ta varjupaigataotluse seoses päritoluriigiga sisuliselt läbi vaatama?

d)

Kas varjupaigamenetluse direktiivi artikli 33 lõigete 1 ja 2 punktidest b ja c ning artiklitest 35 ja 38 tuleneb harta artiklit 18 arvestades, et kumulatiivne nõue vastuvõetamatuse aluse kohaldamiseks, s.t sellisel alusel põhineva otsuse vastuvõtmiseks on, et kolmas riik võtab [isiku] tagasi, või piisab selle kontrollimisest, et see nõue on täidetud sellise otsuse täitmise ajal?

a)

Kas varjupaigamenetluse direktiivi artiklit 43 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, millega on lubatud taotlejat transiiditsoonis kinni pidada kauem kui neli nädalat?

b)

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud) (edaspidi „vastuvõtudirektiiv“) (2), mis on kohaldatav varjupaigamenetluse direktiivi artikli 26 alusel, artikli 2 punkti h tuleb harta artiklit 6 ja artikli 52 lõiget 3 arvesse võttes tõlgendada nii, et transiiditsoonis majutamine niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas (tsoon, millest ei tohi seaduse kohaselt vabatahtlikult lahkuda mingis suunas) kauemaks kui neli nädalat, mis on ette nähtud varjupaigamenetluse direktiivi artiklis 43, kujutab endast kinnipidamist?

c)

Kas vastuvõtudirektiivi artikliga 8, mida kohaldatakse varjupaigamenetluse direktiivi artikli 26 alusel, on kooskõlas, et taotlejat peetakse kinni kauem kui varjupaigamenetluse direktiivi artiklis 43 ette nähtud neli nädalat ainult seetõttu, et ta ei suuda rahuldada oma vajadusi (majutus ja ülalpidamine), kuna tal puuduvad selleks materiaalsed vahendid?

d)

Kas vastuvõtudirektiivi artiklitega 8 ja 9, mis on kohaldatavad varjupaigamenetluse direktiivi artikli 26 alusel, on kooskõlas see, et majutamist, mis kujutab endast de facto kinnipidamist kauem kui varjupaigamenetluse direktiivi artiklis 43 nimetatud neli nädalat, ei ole määratud kinnipidamisotsusega, tagatud ei ole õiguskaitsevahendit kinnipidamise seaduslikkuse ja selle jätkamise vaidlustamiseks, de facto kinnipidamine toimub ilma selle vajalikkuse või proportsionaalsuse või võimalike alternatiivsete lahenduste kontrollimiseta ning selle täpset kestust, kaasa arvatud selle lõppemise hetke ei ole kindlaks määratud?

e)

Kas harta artiklit 47 võib tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtul on tegemist ilmselgelt ebaseadusliku kinnipidamisega, võib ta esialgse õiguskaitse abinõuna kohustada ametiasutust määrama halduskohtumenetluse lõpetamiseni kolmanda riigi kodanikule viibimiskoha, mis asub väljaspool transiiditsooni ning mis ei ole kinnipidamiskoht?

a)

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EL ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv“) (3) põhjendusi 17 ja 24 ning artiklit 16 tuleb harta artiklit 6 ja artikli 52 lõiget 3 arvestades tõlgendada nii, et transiiditsoonis majutamine niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas (tsoon, millest ei tohi seaduse kohaselt vabatahtlikult lahkuda mingis suunas) kujutab endast vabaduse võtmist nende õigusnormide tähenduses?

b)

Kas tagasisaatmisdirektiivi põhjendusega 16 ja artikli 15 lõikega 1 on harta artiklit 6 ja artikli 52 lõiget 3 arvestades kooskõlas asjaolu, et kolmanda riigi taotlejat peetakse kinni ainult seetõttu, et tema suhtes on võetud tagasisaatmismeede ja tal puuduvad materiaalsed vahendid oma vajaduste (majutus ja ülalpidamine) rahuldamiseks?

c)

Kas tagasisaatmisdirektiivi põhjendusega 16 ja artikli 15 lõikega 2 on harta artiklit 6, artiklit 47 ja artikli 52 lõiget 3 arvestades kooskõlas asjaolu, et majutamine, mis kujutab endast de facto kinnipidamist, ei ole määratud kinnipidamisotsusega, tagatud ei ole õiguskaitsevahendit kinnipidamise seaduslikkuse ja selle jätkamise vaidlustamiseks, de facto kinnipidamine toimub ilma selle vajalikkuse või proportsionaalsuse või võimalike alternatiivsete lahenduste kontrollimiseta?

d)

Kas tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikeid 1 ja 4–6 ning põhjendust 16 võib harta artikleid 1, 4, 6 ja 47 arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et kinnipidamine toimub, ilma et oleks kindlaks määratud selle täpne kestus või selle lõppemise aeg?

e)

Kas liidu õigust võib tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtul on tegemist ilmselgelt ebaseadusliku kinnipidamisega, võib ta esialgse õiguskaitse abinõuna kohustada ametiasutust määrama halduskohtumenetluse lõpetamiseni kolmanda riigi kodanikule viibimiskoha, mis asub väljaspool transiiditsooni ning mis ei ole kinnipidamiskoht?

1.

Kas lennu tühistamise korral hüvitise maksmist reguleerivat korda tuleb vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artiklile 5 koosmõjus artikliga 7 tõlgendada nii, et analoogia alusel määruse artiklit 7 kohaldades makstakse hüvitist ka reisijatele, kes toimetatakse asenduslennuga lõppsihtkohta rohkem kui üks tund enne kavandatud väljumisaega ja kes saabuvad asenduslennuga lõppsihtkohta seega varem, kui nad oleksid saabunud kavandatud (tühistatud) lennuga?

2.

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (1) artikli 40 lõigetes 2 ja 3 sisalduvad väljendid „uued dokumendid ja tõendid“, mis „on tuvastatud või [mille on] taotleja […] esitanud“, hõlmavad ka selliseid asjaolusid, mis olid olemas juba enne õigusjõustunud otsuse tegemist varasemas varjupaigamenetluses?

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

2.

Kas sellises olukorras, kus on ilmnenud uusi dokumente ja tõendeid, mida isik ei saanud varasemas menetluses esitada temast mitteolenevatel põhjustel, on piisav, et varjupaigataotlejal lubatakse esitada nõue uuendada õigusjõustunud otsuse tegemisega lõppenud varasemat menetlust?

3.

Kas asutus võib olukorras, kus uued dokumendid ja tõendid jäid varasemas varjupaigamenetluses esitamata varjupaigataotlejast olenevatel põhjustel, keelduda korduva taotluse sisulisest läbivaatamisest riigisisese õigusnormi alusel, mis sätestab haldusmenetluses üldkehtiva põhimõtte, kuigi erinormide vastuvõtmata jätmise tõttu ei ole liikmesriik direktiivi 2013/32/EL artikli 40 lõikeid 2 ja 3 nõuetekohaselt üle võtnud ja seetõttu ei ole ta ka sõnaselgelt kasutanud direktiivi 2013/32/EL artikli 40 lõikega 4 antud võimalust näha ette erand korduva taotluse sisulisest läbivaatamisest?

1.

Kas direktiivi (1) artikli 6 lõikes 1 tunnustatud mittesiduvuse põhimõttega on kooskõlas kohtulik tõlgendus (nii, et tarbijaga sõlmitud hüpoteeklaenu lepingusse lisatud kulude klausli alusel alusetult makstud summade tagastamine ei ole tühisuse tuvastamise tagajärg, vaid iseseisev nõue, millele kehtib aegumistähtaeg), mis võimaldab seda, et kulude klausel jääb tarbijale lõplikult siduvaks, kuna juhul, kui see nõue on aegunud, ei saa tarbija kulusid tagasi?

2.

Kas selle põhimõttega on kooskõlas ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse kohaldamise alusel alusetult makstud summade tagastamise nõude aegumise instituut, kuna see võib tähendada tagasitäitmise õiguse kaotamist, vaatamata sellele, et lepingutingimus on tühiseks tunnistatud?

3.

Kas jaatava vastuse korral tuleb Euroopa Kohtu viidatud mõistet „mõistlik aegumistähtaeg“ tõlgendada üksnes riigisiseste parameetrite alusel või peab mõistlikkuse suhtes, vastupidi, kehtima mingit tüüpi nõue, et tagada laenuvõtjast tarbijale minimaalne kaitsetase kogu Euroopa Liidus ja mitte kahjustada sisuliselt õigust, et ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimus ei ole siduv?

4.

Kui leitakse, et aegumistähtaja mõistlikkusele peavad kehtima teatavad minimaalsed eeltingimused, siis kas mõistlikkus võib sõltuda riigi õigusnormides sätestatud hetkest, millal võib nõude esitada; kas on mõistlik, et aegumistähtaega hakatakse arvestama alates lepingu sõlmimise kuupäevast, või nõuab põhimõte, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole siduvad, vastupidi, et kulude klausel peab olema eelnevalt või samaaegselt tühiseks tunnistatud, selleks et laenuvõtjal oleks mõistlik aeg, mille jooksul alusetult makstud summade tagastamist nõuda?

1.

Kas ELi põhiõiguste harta artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et see annab ebaseadusliku kollektiivse koondamise korral õiguse kaitsele, mis täidab tõhususe, mõjususe, piisavuse ja hoiatava mõju tingimuse, kuna need nõuded väljendavad „liidu õiguses“ ette nähtud järelmite laadi, mis kaitsevad põhiväärtuste austamist, mida tuleb järgida riigisiseses õigusnormis – või rakendustavas –, mis tagab konkreetse järelmi iga põhjendamatu vallandamise eest? Kas need tingimused kujutavad endast seega olulist ja kohtumenetluses kasutatavat välist piirnormi hagidele, mida liikmesriigi kohus tunnustab direktiivi 98/59/EÜ (1) rakendava riigisisese õiguse või praktika kooskõlla viimiseks liidu õigusega?

2.

Kas selleks, et määrata kindlaks liidu õigusega ette nähtud kaitsetase ebaseadusliku kollektiivse koondamise korral, tuleb ELi põhiõiguste harta artikli 47 tõlgendamisel „nõuetekohaselt arvesse“ võtta ja seega asjakohaseks pidada täiendatud ja parandatud Euroopa sotsiaalharta artikli 24 sisulist tähendust, millele on viidatud „Selgitustes“ ja mis tuleneb Euroopa sotsiaalõiguste komitee otsustest, ning kas järelikult on liidu õigusega vastuolus liikmesriigi õigusnormid ja rakendustavad, mis, jättes välja töökohale ennistamise meetme, piirduvad üksnes rahalist hüvitist tagava kaitsega, mida iseloomustab ülemmäär, mille määramisel arvestatakse eelkõige tööstaaži, ega hüvita kahju, mis tulenes töötajale sissetulekuallika kaotamisest?

3.

Kas liikmesriigi kohus peab seega, hinnates, mil määral on riigisisene õigusnorm, millega võetakse üle või määratakse kindlaks kaitse ulatus (valikukriteeriumide rikkumise tõttu) ebaseadusliku kollektiivse koondamise korral, arvesse võtma Euroopa sotsiaalharta sisu, mis tuleneb selle organite otsustest, ja pidama igal juhul vajalikuks täielikku kaitset, või vähemat kaitset töölepingust ilmajäämisest tulenevate majanduslike tagajärgede eest?

4.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 20, 21, 34 ja 47 on vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab direktiivi 98/59/EÜ üle võtmiseks õigusnormid või rakendustava, millega nähakse ainult pärast 7. märtsi 2015 tööle võetud töötajatele ette järelmisüsteem, mis vastupidi sellele, mis on tagatud teistele töötajatele – kelle suhtes on algatatud sama menetlus, kuid kes on tööle võetud varem – välistab tööle ennistamise ja selliste tagajärgede heastamise, mis tulenevad sissetuleku ja sotsiaalkindlustuse kaotusest, ning tagab üksnes õiguse rahalisele hüvitisele, mis väljendub summas, mille määramisel arvestatakse eelkõige tööstaaži, ja millega tehakse seega vahet tööle võtmise kuupäeva alusel – järelm, millest tulenevad erinevad kaitsetasemed, mis põhinevad eespool nimetatud kriteeriumil ning mitte tegelikel tagajärgedel, mis tulenesid sissetulekuallika õigusvastasest kaotamisest?

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, (1) mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, artikli 10 lõike 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus

2.

Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti r tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb näidata laenu ennetähtaegsest tagasimaksest tingitud hüvitise täpne ja tarbijale arusaadav arvutuskäik, mille põhjal saab tarbija vähemasti ligikaudselt arvutada hüvitise suuruse lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral?

3.

Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti s tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus

1.

Kas nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (edaspidi „direktiiv“) (1), lisatud raamkokkuleppe klausliga 5 „Meetmed kuritarvituste vältimiseks“, mida tuleb lugeda koostoimes põhjendustega 6 ja 7 ning sama raamkokkuleppe klausliga 4 („Mittediskrimineerimise põhimõte“), samuti võrdväärsuse, tõhususe ja [Euroopa Liidu] õiguse soovitava toime põhimõtetega, on vastuolus riigisisesed õigusnormid, eelkõige seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõike 3 punkt a ja artikli 22 lõige 9, mis võimaldab ülikoolidel teadustöötajate palkamisel kasutada kvantitatiivsete piiranguteta tähtajalisi töölepinguid pikkusega kolm aastat, mida võib kaheks aastaks pikendada, ega sea nende lepingute sõlmimist ega pikendamist sõltuvusse ühestki objektiivsest, ülikooli ajutiste ja erakorraliste vajadustega seotud põhjendusest, ja mis näeb sama isikuga mitme tähtajalise töösuhte sõlmimise ainsa piirina ette, et nende kestus ei tohi ületada kahtteist aastat, mis ei pea olema järjestikused?

2.

Kas raamkokkuleppe klausliga 5 koostoimes direktiivi põhjendustega 6 ja 7 ning raamkokkuleppe klausliga 4, ning arvestades [Euroopa liidu] õiguse soovitud toimet, on vastuolus riigisisesed sätted (eelkõige seaduse 240/2010 artikkel 24 ja artikli 29 lõige 1), mis võimaldavad ülikoolidel võtta tööle vaid tähtajaliste töölepingutega teadustöötajaid, ilma, et sellekohane otsus oleks seatud sõltuvusse ajutistest ja erakorraliste vajadustest ning ühtegi piirangut ette nägemata, kasutades selleks potentsiaalselt lõputul arvul järjestikuseid tähtajalisi lepinguid, et rahuldada ülikoolide tavalisi õppe- ja teadustegevuse vajadusi?

3.

Kas raamkokkuleppe klausliga 4 on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu seadusandliku dekreedi 75/2017 artikli 20 lõige 1 (nagu seda on tõlgendatud ministri ringkirjas nr 3/2017), mis, tunnustades küll võimalust muuta avalik-õiguslike teadusasutuste tähtajaliste teadustöötajate olukord stabiilseks – aga vaid juhul, kui teadustöötajad on 31. detsembriks 2017 töötanud vähemalt kolm aastat –, ei võimalda seda ülikoolide tähtajalistele teadustöötajatele vaid seetõttu, et seadusandliku dekreedi 75/2017 artikli 22 lõige 16 on määratlenud nende töösuhte, mis põhineb seaduse alusel eraõiguslikul töölepingul, „avaliku õiguse valdkonda“ kuuluvana, vaatamata sellele, et seaduse 240/2010 artikli 22 lõige 9 näeb nii teadusasutuste kui ka ülikoolide teadustöötajate puhul ette sama maksimaalse pikkuse, mis nii teadusasutuste kui ka ülikoolidega sõlmitud tähtajalistel töösuhetel võib olla, seda kas artiklis 24 viidatud lepingute vormis või artikli 22 kohaselt teadusprojektide alusel?

4.

Kas liidu õiguse võrdväärsuse, tõhususe ja soovitava toime põhimõtetega, võttes arvesse raamkokkulepet ja selle klauslis 4 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet, on vastuolus riigisisesed õigusnormid (seaduse 240/2010 artikli 24 lõike 3 punkt a ja seadusandliku dekreedi 81/2015 artikli 29 lõike 2 punkt d ja lõige 4), mis – vaatamata sellele, et seadusandliku dekreedi nr 81 viimases redaktsioonis (alates 2018. aastast) sätestatakse kõigi avalike teenistujate ja erasektori töötajate tähtajaliste töösuhete maksimaalseks pikkuseks 24 kuud (kaasa arvatud pikendused ja uuendamised) ning et see dekreet seab selliste töösuhete vormide kasutamise sõltuvusse sellest, et avalik-õiguslikel asutustel esinevad „ajutised ja erakorralised vajadused“ – lubab ülikoolidel võtta teadustöötajaid tööle kolmeaastase tähtajalise töölepinguga, mida saab kaheks aastaks pikendada, juhul kui nende kolme aasta vältel teostatud teadus- ja õppetegevusele antakse positiivne hinnang, ega näe esimese lepingu sõlmimise või pikendamise tingimusena ette ülikooli kõnealuste ajutiste ja erakorraliste vajaduste olemasolu, ja võimaldab ülikoolil isegi selle viieaastase perioodi lõpus sama isiku või teiste isikutega sõlmida teise sama tüüpi tähtajalise lepingu, et rahuldada samu, eelmise lepinguga seotud õppe- ja teadustöö vajadusi?

5.

Kas raamkokkuleppe klausliga 5 – arvestades samuti tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid ning klauslit 4 – on vastuolus riigisisesed õigusnormid (seadusandliku dekreedi 81/2015 artikli 29 lõike 2 punkt d ja lõige 4 ja seadusandliku dekreedi 165/2001 artikli 36 lõiked 2 ja 5), mis välistavad kolmeaastase tähtajalise lepinguga – mida saab pikendada kaheks aastaks (seaduse 240/2010 artikli 24 lõike 3 punkti a mõttes) – ülikooli tööle võetud teadustöötajate järgneva üleviimise tähtajatule töösuhtele, sest Itaalia õiguskorras puuduvad muud meetmed, millega hoitaks ära ja karistataks ülikoolide poolt järjestikuste tähtajaliste töösuhete kasutamise kuritarvitusi?

a.

Kas 18. märtsil 1999 sõlmitud ning nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ lisatud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (1) klauslit 4 tuleb mõista nii, et ajavahemikke, mille jooksul tähtajaline töötaja on teinud ametiasutuses sama tööd nagu sama asutuse vastava kategooria koosseisuline teenistuja, tuleb selle klausli kohaselt võtta tema staaži kindlaksmääramisel arvesse isegi siis, kui tema hilisem koosseisulisena ametisse nimetamine toimub avaliku konkursiga, pidades ka silmas konkursimenetluse eripära, mille käigus, nagu öeldud, töösuhe uueneb täielikult, varasema töösuhte pidevus katkeb konkursimenetluses osaleja nõusolekul ning tekib uus suhe, millega kaasneb ühepoolne tasu- ja kvalifikatsiooniastme määramise akt ja erilised kohustused, samuti eripäraselt suurem stabiilsus?

b.

Kui küsimusele a vastatakse jaatavalt, siis kas varasemat staaži tuleks tervenisti arvesse võtta või kujutavad eelkirjeldatud iseärasused endast objektiivset põhjust, miks arvessevõtmise kriteeriume tuleb diferentseerida, selle asemel et staaži tervenisti arvesse võtta?

c.

Kui küsimusele b vastatakse eitavalt, siis mis kriteeriumide alusel tuleb arvessevõetavat staaži arvutada, et see ei oleks diskrimineeriv?

1.

Kas spetsifikaadi olulise muudatuse taotlemise menetluses võib füüsilisele või juriidilisele isikule avalduv mis tahes praegune või potentsiaalne majanduslik mõju, mis ei ole täiesti ebatõenäoline, olla piisav selleks, et põhjendada õiguspärast huvi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1151/2012 (1) põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta artikli 53 lõike 2 esimese lõigu tähenduses koostoimes sama määruse artikli 49 lõike 3 esimese lõigu ja lõike 4 teise lõiguga, mis on vajalik, et esitada taotlusele vastuväidet või vaidlustada taotluse suhtes tehtud pooldavat otsust?

2.

Kui esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt:

Kas spetsifikaadi olulise muudatuse taotlemise menetluses on õiguspärane huvi määruse nr 1151/2012 artikli 53 lõike 2 esimese lõigu tähenduses koostoimes sama määruse artikli 49 lõike 3 esimese lõigu ja lõike 4 teise lõiguga (ainult) ettevõtjal, kes toodab nende toodetega, mille jaoks kaitstud geograafiline tähis on registreeritud, samaväärseid tooteid või toitu?

3.

Kui teisele küsimusele tuleb vastata eitavalt:

1.

Kas direktiivi 2012/34 (1) artikli 13 lõikeid 2 ja 6 (määruse 2017/2177 (2) artikli 15 lõiked 5 ja 6) võib kohaldada nii, et reguleeriv asutus võib kehtestada infrastruktuuri omanikule, kes ei ole teenindusrajatise käitaja, kohustuse tagada juurdepääs teenustele?

2.

Kas direktiivi 2012/34 artikli 13 lõiget 6 (määruse 2017/2177 artikli 15 lõiked 5 ja 6) tuleb tõlgendada nii, et see lubab hoone omanikul rendisuhte lõpetada ja teenindusrajatise ümber korraldada?

3.

Kas direktiivi 2012/34 artikli 13 lõiget 6 (määruse 2017/2177 artikli 15 lõiked 5 ja 6) tuleb tõlgendada nii, et see kohustab reguleerivat asutust kontrollima üksnes seda, kas teenindusrajatise käitaja (käesoleval juhul teenindusrajatise omanik) on tõepoolest otsustanud rajatise ümber korraldada?

1.

Kas riigisisese õiguse abil rakendatava õiguskaitsevahendi näol, mida kohaldatakse varjupaigataotleja suhtes, kellel palutakse oma rahvusvahelise kaitse taotlust lasta menetleda teises liikmesriigis, kusjuures sellel õiguskaitsevahendil puudub igasugune peatav toime ning selline mõju võib tekkida vaid kinnipidamise rakendamisel vahetult kohaldatava üleandmise eesmärgil, on tegemist tõhusa õiguskaitsevahendiga Dublini III määruse (1) artikli 27 tähenduses?

2.

Kas nn Dublini III määruse artiklis 27 sätestatud tõhusat õiguskaitsevahendit tuleb mõista nii, et selle abil takistatakse üksnes üleandmismeetme kohaldamist selle üleandmismeetme vastu esitatud kaebuse menetlemise ajal, või ei lubata sellega mis tahes ettevalmistavaid meetmeid väljasaatmiseks, nagu varjupaigataotlejate, kellel palutakse lasta oma varjupaigataotlust menetleda mõnes teises Euroopa riigis, üleviimine sellisesse vastuvõtukeskusesse, mis võimaldab ette valmistada tema tagasipöördumistoiminguid?

1.

Kas riigisisese õiguse abil rakendatava õiguskaitsevahendi näol, mida kohaldatakse varjupaigataotleja suhtes, kellel palutakse oma rahvusvahelise kaitse taotlust lasta menetleda teises liikmesriigis, kusjuures sellel õiguskaitsevahendil puudub igasugune peatav toime ning selline mõju võib tekkida vaid kinnipidamise rakendamisel vahetult kohaldatava üleandmise eesmärgil, on tegemist tõhusa õiguskaitsevahendiga Dublini III määruse (1) artikli 27 tähenduses?

2.

Kas nn Dublini III määruse artiklis 27 sätestatud tõhusat õiguskaitsevahendit tuleb mõista nii, et selle abil takistatakse üksnes üleandmismeetme kohaldamist selle üleandmismeetme vastu esitatud kaebuse menetlemise ajal, või ei lubata sellega mis tahes ettevalmistavaid meetmeid väljasaatmiseks, nagu varjupaigataotlejate, kellel palutakse lasta oma varjupaigataotlust menetleda mõnes teises Euroopa riigis, üleviimine sellisesse vastuvõtukeskusesse, mis võimaldab ette valmistada tema tagasipöördumistoiminguid?

1.

Kas riigisisese õiguse abil rakendatava õiguskaitsevahendi näol, mida kohaldatakse varjupaigataotleja suhtes, kellel palutakse oma rahvusvahelise kaitse taotlust lasta menetleda teises liikmesriigis, kusjuures sellel õiguskaitsevahendil puudub igasugune peatav toime ning selline mõju võib tekkida vaid kinnipidamise rakendamisel vahetult kohaldatava üleandmise eesmärgil, on tegemist tõhusa õiguskaitsevahendiga Dublini III määruse (1) artikli 27 tähenduses?

2.

Kas nn Dublini III määruse artiklis 27 sätestatud tõhusat õiguskaitsevahendit tuleb mõista nii, et selle abil takistatakse üksnes üleandmismeetme kohaldamist selle üleandmismeetme vastu esitatud kaebuse menetlemise ajal, või ei lubata sellega mis tahes ettevalmistavaid meetmeid väljasaatmiseks, nagu varjupaigataotlejate, kellel palutakse lasta oma varjupaigataotlust menetleda mõnes teises Euroopa riigis, üleviimine sellisesse vastuvõtukeskusesse, mis võimaldab ette valmistada tema tagasipöördumistoiminguid?

1.

Kas kaupade kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglit 3 a, mis sisaldub komisjoni 6. oktoobri 2015. aasta rakendusmääruses (EL) 2015/1754 (1), millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa, tuleb tõlgendada nii, et selliste erinevatest materjalidest koosnevate toodete klassifitseerimisel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on „kaupa täpsemalt kirjeldav rubriik“ alati see rubriik, millesse klassifitseeritakse koguse (mahu) poolest ülekaalus olev materjal, või on selline tõlgendus võimalik vaid siis, kui rubriik ise näeb koguse (mahu) ette kriteeriumina, mis kaupa arusaadavamalt identifitseerib ning täpsemalt ja täielikumalt kirjeldab?

2.

Sõltuvalt esimesele küsimusele antavast vastusest ja arvestades harmoneeritud süsteemi selgitavaid märkusi rubriikide 4410 ja 4419 kohta: Kas rakendusmäärust (EL) 2015/1754 tuleb tõlgendada nii, et rubriik 4419 ei hõlma laastplaatidest (kiududest) tooteid, milles sideaine (termiline vaik) mass moodustab rohkem kui 15 % plaadi massist?

3.

Kas rakendusmäärust (EL) 2015/1754 tuleb tõlgendada nii, et sellised kaubad nagu põhikohtuasjas, nimelt topsid, mis on valmistatud liitmaterjalist, mille koostises on 72,33 % taimseid lignotselluloosikiude ja 25,2 % sideainet (melamiinvaik), tuleb klassifitseerida I lisa alamrubriiki 3924 10 00?

—

lahendada nende 31. juuli 2019. aasta hagi, ilma et apellatsiooniasja esemeks olevat kohtumäärust Üldkohtule uueks arutamiseks saadetaks;

—

tühistada eespool nimetatud hagi asjas tehtud Euroopa Liidu Üldkohtu üheksanda koja 11. detsembri 2019. aasta kohtumäärus, mis on registreeritud numbri all 923557, ning see hagi täies ulatuses rahuldada;

—

tühistada 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1157 (1);

—

mõista kohtukulud välja vastustajatelt.

1.

Apellatsioonkaebuse esimese väite kohaselt on vaidlustatud kohtumääruses – millega jäeti nende hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja milles leiti eelkõige, et „[…] vaidlustatud kohtumäärus ei puuduta füüsilisest isikust hagejaid neid eristavate tunnuste tõttu või faktiliste asjaolude tõttu, mis oleksid neile eriomased võrreldes teiste isikutega, vaid nende veendumuste alusel, mida võivad väljendada tegelikult või potentsiaalset kindlaksmääramata arv isikuid. Seetõttu ei puuduta vaidlustatud määrus hagejaid isikulikult ELTL artikli 263 neljanda lõike tähenduses“ – rikutud ELTL artikli 263 neljandat lõiget, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 19, proportsionaalsuse põhimõtet, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2000/C 364/01) preambulit ning artiklit 47 ja artikli 52 lõiget 1, ELL artikli 5 lõikeid 1 ja 4 (eraldi ja koostoimes protokolliga nr 2 proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) ning asjasse puutuvat kohtupraktikat. Oma hagis väitsid nimelt apellandid, et vaidlustatud määruses rikutakse nende inimõigusi, muuhulgas põhiõigusi, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (õigus inimväärikusele, usuvabadusele, keeldumisele usuliste vaadete, eraelu ja isikuvabaduste alusel ning õigus isikuandmete kaitsele ja nende töötlemiseks nõusoleku andmisele), mistõttu puudutab vaidlustatud määrus neid otseselt ja isikulikult, ning et juba rikutud õiguste laadi tõttu – kuivõrd tegemist on peamiste inimõigustega  – on neil õigus esitada ELTL artikli 263 neljanda lõike alusel Üldkohtule tühistamishagi, arvestades, et liidu kohtud on otseselt kohustatud kontrollima määruste õigusvastasust peamiste inimõiguste rikkumise korral.

2.

Apellatsioonkaebuse teises väites märgivad apellandid, et kuna Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtumääruses, et kuues hageja, kelleks oli advokaat Christos Papasotiriou, ei olnud nõuetekohaselt esindatud, sest „[…] kuuendat hagejat ei esindanud kolmandast isikust advokaat, vaid ta esindas end ise, kirjutades alla hagile ja tuginedes oma advokaadi staatusele tõendi alusel, mille ta esitas vastavalt kodukorra artikli 51 lõikele 2 […]“, on Üldkohus vääralt, contra legem tõlgendanud Euroopa Liidu põhikirja artikli 19 sätteid, rikkunud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ja proportsionaalsuse põhimõtet ning selle põhimõtte tagamiseks vastu võetud liidu õiguse asjasse puutuvaid sätteid.

1.

Kas kriminaalmenetluse ja kriminaalõiguslikku laadi haldusmenetluse kumuleerimine seoses ühe ja sama teoga (telefonimüük), mille menetlemisel kvalifitseeritakse seda tegu kaheti, on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 50, tõlgendades seda lähtuvalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni protokolli nr 7 artiklist 4 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu vastavast kohtupraktikast?

2.

Kui vastus on jaatav, mis tähendab, et sama tegu tuleb käsitleda ühesainsas menetluses, siis kas tõlgendades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 49 – milles on ette nähtud süüteokoosseisude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte – lähtuvalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis ette nähtud õigustest ja vabadustest ning Euroopa Inimõiguste Kohtu vastavast kohtupraktikast, ei nõua see artikkel, et selle ühe menetluse tingimused ja kriteeriumid oleksid ette kindlaks määratud, võttes iseäranis arvesse rikkumise raskusastet?

3.

Kui vastus on eitav, mis tähendab, et menetlused on kumuleeritavad, siis kas tõlgendades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 49 – milles on ette nähtud süüteokoosseisude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte – lähtuvalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis ette nähtud õigustest ja vabadustest ning Euroopa Inimõiguste Kohtu vastavast kohtupraktikast, ei nõua see artikkel, et kriminaalmenetluse ja kriminaalõiguslikku laadi haldusmenetluse kumuleerimine seoses ühe ja sama teoga (telefonimüük) piirduks kõige raskemate juhtudega, ning kui nii, siis ka seda, et raskuse kriteeriumid oleksid ette kindlaks määratud?

—

nendesamade riigisiseste õigusaktidega – käsitletaval juhul Belgia õigusaktidega – ei ole kehtestatud tööandjatele kohustust luua usaldusväärne süsteem, mis võimaldaks mõõta iga töötaja igapäevast tööaega,

—

ning tööandja ei ole ka omaalgatuslikult sellist süsteemi loonud,

—

asetades töötaja nii olukorda, kus viimasel ei ole võimalik seda normaalse tööaja ületamist tõendada?

—

Apellant palub rahuldada tema esitatud apellatsioonkaebus ja tühistada Üldkohtu 19. detsembri 2019. aasta otsus kohtuasjas T-295/18, millega jäeti rahuldamata Kreeka Vabariigi 7. mail 2018 esitatud hagi, millega viimane vaidlustas komisjoni 27. veebruari 2018. aasta rakendusotsuse 2018/304/EL, nõudes, et rahuldataks nimetatud hagi ja tühistataks komisjoni otsus osas, milles Euroopa Liidu rahastamisest jäeti välja teatavad Kreeka Vabariigi tehtud kulutused kogusummas (bruto) 17 869 131,75 eurot (mõju eelarvele 14 857 076,98 eurot) mis kanti ja deklareeriti EAFRD raames seoses meetmetega 125A, 321 ja 322 (brutosumma 15 631 043,52 eurot ja mõju eelarvele 12 618 988,75 eurot) ning meetmega 123A (summas 2 238 088,23 eurot) ning summa 588 103,59 eurot [kulude eest], mis tehti EAFRD raames järelkontrollide eest (eelarveaastatel 2011-2014).

1)

Kas ne bis in idem’i põhimõtet, mida tagab harta artikkel 50, tuleb tõlgendada nii, et see ei takista liikmesriigi pädeval haldusasutusel Euroopa konkurentsiõiguse rikkumise eest käesoleva juhtumi taolises olukorras – kus sama juriidiline isik on juba lõplikult õigeks mõistetud ja vabastatud trahvi tasumisest, mille oli talle postiõigusnormide väidetava rikkumise eest määranud riiklik postiteenistuse reguleerimisasutus seoses samade või sarnaste tegudega –, trahvi määrata, kui kaitstava õigushüve samasuse kriteerium ei ole täidetud, sest käesolev kohtuasi puudutab kahe eri õigusvaldkonna kahe eri õigusnormistiku kaht eri rikkumist?

2)

Kas ne bis in idem’i põhimõtet, mida tagab harta artikkel 50, tuleb tõlgendada nii, et see ei takista liikmesriigi pädeval haldusasutusel Euroopa konkurentsiõiguse rikkumise eest käesoleva juhtumi taolises olukorras – kus sama juriidiline isik on juba lõplikult õigeks mõistetud ja vabastatud trahvist, mille oli talle postiõigusnormide väidetava rikkumise eest määranud riiklik postiteenistuse reguleerimisasutus seoses samade või sarnaste tegudega –, trahvi määrata, kui ne bis in idem’i põhimõtte piirang on põhjendatud asjaoluga, et konkurentsi valdkonna õigusnormidel on täiendav üldhuvieesmärk, nimelt kaitsta ja säilitada moonutamata konkurentsisüsteemi siseturul, ning need õigusnormid ei välju selle piirest, mis on nende õiguspärase eesmärgi saavutamiseks kohane ja vajalik; ja/või selleks, et kaitsta harta artikli 16 alusel teiste ettevõtjate ettevõtlusõigust ja -vabadust?

—

tuvastada, et Euroopa Liidu institutsioonid on suurel määral jätnud täitmata oma kohustused, mis on tekitanud hagejale kahju, sest:

—

kohustada kostjat kolme päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tasuma hagejale 4 800 000 eurot eespool kirjeldatuga põhjustatud kahju eest;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, mille kohaselt hageja on kandnud kahju liidu lepinguvälise vastutuse raames vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 340 teisele lõigule.

Kuna hageja konkurentidele anti EL toimimise lepingut rikkudes riigiabi, sai hageja ettevõtja konkurentsi mõttes kahju, mis põhimõtteliselt avaldus tema aastakäibe ja –kasumi vähenemises mitme miljoni Tšehhi krooni võrra. Kuna riigiabi andmine ja sellega seonduv ettevõtja majandusolukorra halvenemine toimus mitme aasta jooksul, tegi Tšehhi pädev kohus otsuse ettevõtja maksejõuetuks tunnistamise kohta.

Juhul, kui komisjoni määrus (EÜ) nr 800/2008 (üldine grupierandi määrus) oli õiguspärane, siis põhjustas abi, mida OPPI toetusprogrammi raames anti valikuliselt ja diskrimineerivatel alustel, hagejale konkreetset ja ebatüüpilist kahju, mis täielikult ületas hageja ettevõtja tegevusega kaasnevate majanduslike riskide piiri.

2.

Teise väite kohaselt võttis komisjon 6. augusti 2008. aasta määruse nr 800/2008 (üldine grupierandi määrus) vastu vormis, mis ei taga kinnipidamist ELTL artiklist 107.

ELTL artikli 109 alusel võib nõukogu täpsustada määrusega valdkonnad, milles ei kohaldata tavamenetlust, kus komisjon hindab riigiabi andmise taotlust ja kontrollib selle kooskõla ELTL artikliga 107. Nõukogu võttis vastu määruse nr 659/1999 ja selles määruses andis ta komisjonile (kooskõlas ELTL artikli 108 lõikega 4) loa anda määrusi, mis reguleerivad riigiabi andmise tingimusi väljaspool standardset „ad hoc“ korda. Komisjon võttis vastu määruse nr 70/2001, seejärel määruse nr 800/2008 ja viimaseks määruse nr 651/2014 (üldised grupierandi määrused).

Nõukogu ega komisjon ei võinud oma määrustes siiski minna kaugemale ELTL artiklis 107 sätestatud raamistikust, kuivõrd nende roll peab seisnema riigiabi alustingimuste paikapanekus, et „erandvaldkondades“ riigiabi andvad liikmesriigid ei annaks seda viisil, mis läheb vastuollu konkurentsi mittesekkumise põhimõttega, isegi kui riigiabi on vabastatud komisjoni ees toimuvast tavamenetlusest. See on veel üks põhjustest, miks komisjonipoolne (ELTLis ette nähtud ja tagatud) järelevalve abikavade üle isegi erandvaldkondades on järjepidev; miks (vähemalt teoorias) saab kasutada menetlusi riigiabi tagasinõudmiseks ja miks EL nimetab ennast endiselt turumajanduseks, st majanduseks, mille raames toodetakse kaupu ja pakutakse teenuseid, mida tarbijad meeleldi ostavad, püüdes sealjuures hoida optimaalset tasakaalu sissetulekute ja kulutuste vahel; tegemist ei ole majandusega, kus toodetakse kaupu ja pakutakse teenuseid, mille määravad poliitikud ja ametnikud.

3.

Kolmanda väite kohaselt võttis komisjon 3. detsembri 2007. aasta otsuse rakenduskava (OPPI) kohta vastu aluslepinguid ja põhiõiguste hartat rikkudes ega avaldanud seda otsust.

Komisjon on ainus Euroopa Liidu institutsioon, kes on pädev kontrollima, kas riigiabi on rakendatud kooskõlas ELTL artikliga 107.

Komisjon ei kontrollinud heaks kiidetud rakenduskavaga seoses, kas esines turutõrge, mis on riigiabi rakendamise eeltingimus. Ka ei palunud komisjon Tšehhi Vabariigil esitada kulutõhususe analüüsi (cost-benefit analysis, CBA), objektiivselt määratletud näitajaid, analüüsi konkurentsile avaldatava mõju kohta ja muid üksikasju, millest riigiabi rakendamine hageja väitel sõltub. Komisjoni otsus oli seetõttu õigusvastane ja vastuolus komisjoni ülesannetega.

4.

Neljanda väite kohaselt sai komisjon hagejalt rea kaebusi, sh üksikasjalikke analüüse, mis näitavad, et OPPI rakenduskava alusel rakendatud riigiabi oli õigusvastane; et komisjon ei toiminud kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ) nr 659/1999, ja et ta ei järginud hea halduse põhimõtet, mille austamise tagab EL põhiõiguste harta. Komisjon ei astunud samme kontrollide läbiviimiseks ega palunud esitada täiendavaid dokumente, keeldudes hageja kaebuste läbivaatamisest seetõttu, et „prima facie“ ei märganud ta OPPI toetusprogrammi rakendamisel mingeid nõuetele mittevastavusi.

5.

Viienda väite kohaselt keeldus Euroopa Liidu Kohus ülemäärase formalismi tõttu õigust mõistmast.

Hageja pöördus Euroopa Liidu Kohtusse hagiga, milles palus, et tühistataks kolm grupierandit, sest need rikkusid aluslepinguid ja põhiõiguste hartat. Euroopa Liidu Kohus jättis mõlemal juhtumil hageja nõuded grupierandi määruste tühistamiseks ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Läbi vaatamata jätmise põhjuseks oli, et hageja ei järginud objektiivset kahekuulist ajapiirangut, mis tuleneb ELTL artiklist 263. Euroopa Liidu Kohus ei käsitlenud kuidagi kohtuasja sisu ja kohaldas puhtformaalselt hagi esitamise tähtaja piirangut. Hageja väitis samal ajal, et asjaolu, et komisjoni kontrollimehhanism ei toiminud korralikult selgus alles vastusest, mille komisjon hagejale andis. Hagis märkis hageja, et tema hinnangul hakkas edasikaebetähtaeg kulgema alates komisjoni vastusest, milles keelduti hageja taotlust üksikasjalikult käsitlemast.

—

tühistada komisjoni 27. novembri 2019. aasta rakendusotsus (EL) 2019/1973, millega jäetakse heaks kiitmata olemasoleva toimeaine hõbevasktseoliidi kasutamine tooteliikidesse 2 ja 7 kuuluvates biotsiidides (1);

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

2.

3.

4.

—

tühistada tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi otsus, mis sisaldus personaliküsimuste pädeva kontaktisiku 2. juuli 2019. aasta e-kirjas ja millega jäeti Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) taotlus hageja lähetuse kolmandat pikendamiseks rahuldamata;

—

tühistada ametisse nimetava asutuse 23. jaanuari 2020. aasta otsus, millega personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud hageja kaebus rahuldamata jäeti;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimese väite kohaselt ei ole järgitud kohtueelset menetlust, mille käigus ametisse nimetav asutus ei vaadanud 2. juuli 2019. aasta vaidlustatud otsust nõuetekohaselt läbi.

2.

Teise väite kohaselt rikuti personalieeskirjade artikli 38 materiaal- ja menetlusõigusnorme.

3.

Kolmanda väite kohaselt on rikutud õiguse heale haldusele raames hoolitsemiskohustuse üldpõhimõtet seoses sellega, et ei võetud arvesse kõiki faktilisi asjaolusid ja puudusid põhjendused.

4.

Neljanda väite kohaselt on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 33 tagatud õigust perekonnaelu kaitsele.

—

esimese võimalusena ELTL artikli 263 alusel:

—

Teise võimalusena ELTL artikli 272 alusel:

1.

ELTL artikli 263 alusel esitatud esimene väide, mille kohaselt on kostja rikkunud õigusnormi ja kohaldanud valesti määruses nr 1290/2013 (1) ette nähtud VKEde vahendi kõlblikkuse kriteeriumi.

2.

ELTL artikli 263 alusel esitatud teine väide, mille kohaselt on kostja rikkunud õigusnormi, sest vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

3.

ELTL artikli 263 alusel esitatud kolmas väide, mille kohaselt rikub vaidlustatud otsus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.

4.

ELTL artikli 272 alusel esitatud ainus väide, mille kohaselt toob vaidlustatud otsus kaasa – eelkõige kohaldatavas õiguses ja diskrimineerivalt rakendatud halduspraktikas tuvastatud vea tõttu – vale tõlgenduse ja hageja suhtes kehtivate lepinguliste kohustuste rikkumise. õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.

—

tühistada Euroopa Komisjoni 18. detsembri 2019. aasta otsus, mis on vastu võetud määruse nr 1049/2001 (1) rakenduseeskirjade artikli 4 kohaselt ja millega jäeti rahuldamata selle määruse alusel 13. novembril 2019 esitatud hageja kordustaotlus dokumentidega tutvumiseks;

—

kohustada Euroopa Komisjoni lubama hagejal tutvuda sellise dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooniga, milles on toodud vastusena komisjoni 19. juuni 2013. aasta kirjale, mis oli saadetud komisjoni 7. märtsi 2019. aasta otsuse riigiabi ametliku uurimismenetluse algatamise kohta asjas Riigiabi SA.50400 (2019/NN-2) – Luksemburg – võimalik riigiabi, punkti 4 alusel, Luksemburgi poolt 22. detsembril 2014 esitatud maksuameti eelotsuse alusel soodustatute nimekiri, ning Luksemburgi maksuameti eelotsustega, millele on viidatud komisjoni 7. märtsi 2019. aasta otsuse punktides 4 ja 7;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus õigusnormi, kui leidis, et hageja taotluse suhtes dokumentidega tutvumiseks tuleb kohaldada kohtupraktikas välja töötatud üldist eeldust avaldamata jätmise kohta.

2.

Teine väide, et avaldamata jätmise üldise eelduse kohaldamise käesoleval juhul (quod non) välistab see, et rikutud ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes kaitstud huve (teise väite esimene osa). Lisaks leiab hageja, et sellist eeldust ei saa igal juhul kohaldada, sest taotlusega hõlmatud dokumentide avaldamist õigustab ülekaalukas üldine huvi (teise väite teine osa).

3.

Kolmas väide, et komisjon rikkus ELTL artiklis 296 põhjendustele ette nähtud nõudeid ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 tagatud hageja õigust heale haldusele.

—

tühistada vaidlustatud otsus, välja arvatud osas, milles tuvastati, et vaidlustatud kaubamärk jääb kehtivaks klass 6 kuuluvate kaupade „lihtmetallid ja nende sulamid“ suhtes;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 4 koostoimes artikli 60 lõike 1 punktiga c rikkumine;

—

ilmselgelt põhjenduse puudumine vaidlustatud otsuses.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

komisjoni rakendusmääruse (EU) 2018/626 artiklis 24 sätestatud menetlusnormide rikkumine;

—

komisjoni delegeeritud määruse (EU) 2018/625 artikli 7 lõikes 1 sätestatud menetlusnormide rikkumine;

—

põhimõtte olla ärakuulatud rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud akti järgmised osad: (i) VI lisa punkti 1 alapunkt b ja punkti 2 alapunkt b osas, milles on sätestatud, et „neid väärtusi käsitatakse IX lisas sätestatud kontrollimise puhul esitatud väärtustena“; (ii) IX lisa punkti 2 alapunkt a osas, milles on sätestatud, et „esitatud väärtused“ vastavad „tehnilises dokumentatsioonis esitatud väärtustele“; ja (iii) IX lisa punkti 2 alapunkt b;

—

tühistada lisas IX toodud tabel 9 „Kontrollimisel lubatud hälbed“ osas, milles see sisaldab parameetreid, mis on toodud VI lisas ja ei ole loetletud V lisas, nimelt: „EW, full, EW,½, EW, ¼, EWD, full, EWD,½“ ja „WW, full, WW,½ WW, ¼, WWD, full, WWD,½“; ja

—

mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud õigusaktiga on rikutud määruse (EL) 2017/1369 (2) artikleid 3, 12 ja 16 ning komisjon tegutses ultra vires, kui ta kehtestas ebajärjekindlaid nõudeid seoses nende tehniliste dokumentidega, mida tarnijad peavad andmebaasi üles laadima, ja seoses kontrollimistega, mida turujärelevalveasutused võivad läbi viia.

2.

Teine väide, et vaidlustatud õigusaktiga on rikutud õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, sest aktiga ei kehtestata selget ja ühemõttelist reguleerivat raamistikku, mistõttu tarnijatel on võimatu teha kindlaks nende kohustusi, mis puudutavad tehnilises dokumentatsioonis esitatavaid andmeid, ja samuti ei ole aktiga kehtestatud kohaldatavat kontrollimenetlust andmete täpsuse hindamiseks.

—

tühistada vaidlustatud akti järgmised osad: (i) I lisa punkt 42, milles on määratletud mõiste „esitatud väärtus“; (ii) IX lisa teise lõigu punkti 2 alapunkt a osas, milles on sätestatud, et „esitatud väärtused“ vastavad „tehnilises dokumentatsioonis esitatud väärtustele“; ja (iii) IX lisa teise lõigu punkti 2 alapunkt b;

—

tühistada lisas IX toodud tabel 9 „Kontrollimisel lubatud hälbed“ osas, milles see sisaldab parameetreid, mis on toodud VI lisas ja ei ole loetletud V lisas, nimelt: „Koguvalgusviljakus ηTM“, „Valgusvoo vähenemistegur (LEDi ja OLEDi puhul)“, „Elueategur (LEDi ja OLEDi puhul)“ ja „Spektraalne värvipuhtus“;

—

mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud õigusaktiga on rikutud määruse (EL) 2017/1369 (2) artikleid 3, 12 ja 16 ning komisjon tegutses ultra vires, kui ta kehtestas ebajärjekindlaid nõudeid seoses nende tehniliste dokumentidega, mida tarnijad peavad andmebaasi üles laadima, ja seoses kontrollimistega, mida turujärelevalveasutused võivad läbi viia.

2.

Teine väide, et vaidlustatud õigusaktiga on rikutud õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, sest aktiga ei kehtestata selget ja ühemõttelist reguleerivat raamistikku, mistõttu tarnijatel on võimatu teha kindlaks nende kohustusi, mis puudutavad tehnilises dokumentatsioonis esitatavaid andmeid, ja samuti ei ole aktiga kehtestatud kohaldatavat kontrollimenetlust andmete täpsuse hindamiseks.

—

tühistada vaidlustatud akti järgmised osad: (i) IX lisa kolmanda lõigu punkti 2 alapunkt a osas, milles on sätestatud, et „esitatud väärtused“ vastavad „tehnilises dokumentatsioonis esitatud väärtustele“; ja (iii) IX lisa kolmanda lõigu punkti 2 alapunkt b;

—

tühistada lisas IX toodud tabel 8 „Mõõdetud näitajate kontrollimisel lubatud hälbed“ osas, milles see sisaldab parameetreid, mis on toodud VI lisas ja ei ole loetletud V lisas, nimelt: „E16, E32“ ja „Eaux“;

—

mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud õigusaktiga on rikutud määruse (EL) 2017/1369 (2) artikleid 3, 12 ja 16 ning komisjon tegutses ultra vires, kui ta kehtestas ebajärjekindlaid nõudeid seoses nende tehniliste dokumentidega, mida tarnijad peavad andmebaasi üles laadima, ja seoses kontrollimistega, mida turujärelevalveasutused võivad läbi viia.

2.

Teine väide, et vaidlustatud õigusaktiga on rikutud õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, sest aktiga ei kehtestata selget ja ühemõttelist reguleerivat raamistikku, mistõttu tarnijatel on võimatu teha kindlaks nende kohustusi, mis puudutavad tehnilises dokumentatsioonis esitatavaid andmeid, ja samuti ei ole aktiga kehtestatud kohaldatavat kontrollimenetlust andmete täpsuse hindamiseks.

—

tühistada vaidlustatud akti järgmised osad: (i) VI lisa punkti 1 alapunkt b osas, milles on sätestatud, et „neid väärtusi käsitatakse IX lisas sätestatud kontrollimenetluses esitatud väärtustena“; (ii) IX lisa kolmanda lõigu punkti 2 alapunkt a osas, milles on sätestatud, et „esitatud väärtused“ vastavad „tehnilises dokumentatsioonis esitatud väärtustele“; ja (iii) IX lisa kolmanda lõigu punkti 2 alapunkt b;

—

mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud õigusaktiga on rikutud määruse (EL) 2017/1369 (2) artikleid 3, 12 ja 16 ning komisjon tegutses ultra vires, kui ta kehtestas ebajärjekindlaid nõudeid seoses nende tehniliste dokumentidega, mida tarnijad peavad andmebaasi üles laadima, ja seoses kontrollimistega, mida turujärelevalveasutused võivad läbi viia.

2.

Teine väide, et vaidlustatud õigusaktiga on rikutud õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, sest aktiga ei kehtestata selget ja ühemõttelist reguleerivat raamistikku, mistõttu tarnijatel on võimatu teha kindlaks nende kohustusi, mis puudutavad tehnilises dokumentatsioonis esitatavaid andmeid, ja samuti ei ole aktiga kehtestatud kohaldatavat kontrollimenetlust andmete täpsuse hindamiseks.

—

tühistada komisjoni 28. novembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2131, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) 2019/1198, millega kehtestatakse pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist Hiina Rahvavabariigist pärit keraamiliste laua- ja kööginõude impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks;

—

mõista hageja kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

—

Esimene väide, et komisjon on rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrust (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed („alusmäärus“), artikli 13 lõiget 3 koostoimes artikli 5 lõikega 10 ja artikli 5 lõikega 11 ning koostoimes WTO dumpinguvastase kokkuleppe artiklitega 6.1, 6.2 ja 12.1, diskrimineerimiskeelu põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, lisamata hageja nime ammendavasse eksportijate nimekirja selles määruses, mistõttu alustati kõrvalehoidmise uurimismenetlust ning seejärel laiendati uurimise ulatust ka hagejale.

—

Teine väide, et komisjonil ei olnud õiguslikku alust hageja nime lisamiseks vaidlustatud määrusesse, kuna alusmääruse artikli 13 lõige 3 ei hõlma kõrvalehoidmise vastaste meetmete kehtestamist, mis põhinevad üksnes kõrvalehoidmise ohul, ning selles on lisaks nõutud, et eelnevalt registreeritakse kogu import. Komisjoni argumentatsioonis, mille ta esitas, esineb loogikavigu, see on põhjendamata ning selles ei ole arvesse võetud olulisi tõendeid, mistõttu selles on ilmselged hindamisvead.

—

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud kaitseõigusi ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, tuginedes oma lõpliku otsuse tegemisel kahele uuele faktilisele asjaolule, mida hagejal ei olnud võimalik uurimismenetluse ajal selgitada.