(1)

19. juuni 2013. aasta kirjaga edastas komisjon Luksemburgile teabenõude, mis hõlmas üksikasjalikku teavet liikmesriigi tavade kohta maksuotsuste (3) valdkonnas.

(2)

17. juuli 2013. aasta kirjaga andsid Luksemburgi ametiasutused üldise vastuse ning esitasid osa nõutud teabest. Eeskätt sisaldas nende vastus kirjeldust, milles selgitati õiguslikke põhimõtteid ja riiklikke eeskirju, mis on Luksemburgi maksuameti (otseste maksude osakonna) jaoks siduvad seoses ettevõtete maksustamise kohta tehtavate eelotsustega („maksuotsused“ (4)) ning vastuses selgitati sellise otsuse saamiseks kohaldatavat menetlust ja maksukohustuslase esitatavaid andmeid ning täpsustati, kas maksuameti vastuvõetud maksuotsused kuuluvad avaldamisele või mitte. Luksemburgi ametiasutused ei vastanud komisjoni nõudele esitada nimekiri 2010., 2011. ja 2012. aastal maksuameti tehtud maksuotsuste kohta, samuti ei esitanud nad muud olulist teavet, nagu kõnealuste maksuotsustega hõlmatud äriühingute nimed, nende tegevusvaldkond, maksuotsuste kuupäevad ja kestus ning maksuotsustega hõlmatavate tehingute liik.

(3)

30. augusti 2013. aasta kirjaga saatis komisjon Luksemburgi ametiasutustele meeldetuletuse seoses nõudega esitada nimekiri 2010., 2011. ja 2012. aastal tehtud maksuotsuste kohta (5).

(4)

20. ja 23. septembri 2013. aasta kirjadega väljendasid Luksemburgi ametiasutused kahetsust, et teatav komisjoni teabenõudega seotud teave on avaldatud ajakirjanduses. Lisaks sellele vaidlustasid nad komisjoni teabenõude õigusliku aluse.

(5)

2. oktoobri 2013. aasta kirjaga vastas komisjon Luksemburgi ametiasutustele, tuues välja õigusliku aluse, mis võimaldab tal alustada Luksemburgi maksuotsuste valdkonnas kohaldatavate tavade suhtes omal initsiatiivil uurimist, ning määras uue tähtaja maksuotsuste nimekirja esitamiseks.

(6)

11. oktoobril 2013 toimus Luksemburgi ametiasutuste ja komisjoni kohtumine. Sama aasta 14. oktoobril väljendasid Luksemburgi ametiasutused oma kirjas kahtlust selle üle, et komisjoni osutatud õiguslik alus võimaldab põhjendada nõutud teabe laiaulatuslikku ja üldist laadi. Komisjon esitas oma vastuse 15. oktoobri 2013. aasta kirjaga.

(7)

Luksemburgi ametiasutuste ja komisjoni vahel leidis aset uus kirjavahetus (Luksemburgi 11. novembri ja 2. detsembri 2013. aasta kirjad ning komisjoni 14. novembri ja 12. detsembri 2013. aasta kirjad), milles Luksemburgi ametiasutused selgitasid, et seoses uue valitsuse moodustamisega ei ole neil võimalik teabenõudele vastata. Sellega seoses pikendas komisjon vastamise tähtaega kuni 15. jaanuarini 2014, täpsustades oma kahes kirjas, et ta võib olla sunnitud väljastama teabe esitamise korralduse, kui teabenõue jääb vastamata.

(8)

15. jaanuari 2014. aasta kirjaga esitasid Luksemburgi ametiasutused 22 maksuotsust, mis hõlmasid ajavahemikku 2010–2013, kuid maksukohustuslaste nimed olid neist dokumentidest eemaldatud. Luksemburgi ametiasutuste väitel olid need 22 maksuotsust, millest üks hõlmas siirdehindade eelkokkulepet, mis oli adresseeritud äriühingule „FFT“ („FFT eelkokkulepe“ või „vaidlusalune maksuotsus“), Luksemburgi kohaldatud maksuotsuste menetluse seisukohalt esinduslikud.

(9)

FFT eelkokkulepe hõlmas järgmisi dokumente (6):

(10)

7. märtsi 2014. aasta kirjaga palus komisjon Luksemburgi ametiasutustel kinnitada, et FFT eelkokkuleppes nimetatud maksukohustuslase FFT näol on tegemist ettevõttega „Fiat Finance and Trade Ltd“. Komisjon märkis esitatud andmete põhjal ühtlasi, et ta ei saa välistada, et FFT eelkokkuleppe näol on tegemist FFT-le antud riigiabiga, mis on siseturuga kokkusobimatu. Komisjon palus Luksemburgi ametiasutustel esitada FFT eelkokkuleppe hindamiseks täiendavat vajalikku teavet. Kuivõrd Luksemburgi ametiasutused ei vastanud sellele kirjale, saatis komisjon 7. aprillil 2014 vastavasisulise meeldetuletuse (7).

(11)

24. aprillil 2014 vastasid Luksemburgi ametiasutused 7. märtsi 2014. aasta kirjale ja kinnitasid, et neil ei ole mingit kasulikku täiendavat teavet seoses FFT eelkokkuleppe hindamisega. Seoses küsimusega, kas „FFT“ näol on tegemist ettevõttega Fiat Finance and Trade Ltd, osutasid Luksemburgi ametiasutused Luksemburgi õigussüsteemi konfidentsiaalsussätetele ja väitsid, et need sätted ei võimalda neil kinnitada kõnealuse maksukohustuslase identiteeti.

(12)

24. märtsil 2014 võttis komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 (8) artikli 10 alusel vastu teabe esitamise korralduse ning nõudis Luksemburgi ametiasutustelt põhjenduses 2 osutatud maksuotsuste nimekirja esitamist.

(13)

11. juuni 2014. aasta otsusega algatas komisjon seoses FFT eelkokkuleppega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse („menetluse algatamise otsus“) (9). Menetluse algatamise otsusele oli lisatud teabe väljastamist kohustav otsus („korralduse tegemise otsus“), millega pandi Luksemburgile kohustus esitada ühe kuu jooksul alates kõnealusest otsusest teatamisest kõik dokumendid ja andmed ning kogu teabe, mis võimaldab komisjonil teha otsuse väidetava abi kohta ning abi olemasolu korral määrata kindlaks, kas see abi on siseturuga kokkusobiv. Eeskätt nõudis komisjon, et Luksemburg kinnitaks meetmest kasusaaja identiteeti.

(14)

14. juuli 2014. aasta kirjaga esitas Luksemburg oma märkused menetluse algatamise otsuse kohta. Luksemburg väitis ühtlasi, et kuivõrd komisjon ei suutnud riigiabi olemasolu tõendada, ei pea Luksemburg vastama menetluse algatamise otsuses ja korralduse tegemise otsuses esitatud küsimustele.

(15)

14. augusti 2014. aasta kirjaga palus komisjon Luksemburgi esitada talle puuduv teave, millele osutatakse menetluse algatamise otsuses ja teabe esitamise korralduses. Komisjon küsis Luksemburgilt samuti nõusolekut pöörduda määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 6a alusel otse FFT poole, et saada vastused vastamata küsimustele.

(16)

3. septembril 2014 vastas Luksemburg osaliselt seni vastamata küsimustele ja märkis, et osa nõutud andmete näol on tegemist FFT ärisaladustega, mille avaldamiseks Luksemburgil ei ole õigust. Lisaks sellele kinnitas Luksemburg, et FFT näol on tegemist ettevõttega Fiat Finance and Trade Ltd., ja andis komisjonile loa esitada küsimused otse FFT-le.

(17)

17. oktoobril 2014 avaldati menetluse algatamise otsus Euroopa Liidu Teatajas (10). Komisjon kutsus huvitatud kolmandaid isikuid üles esitama kõnealuse meetme kohta märkusi. Komisjon sai FFT märkused 30. oktoobri 2014. aasta kirjaga.

(18)

22. detsembril 2014 esitas Luksemburg maksuotsustest kasusaajate nimekirja, mille kohta komisjon oli 19. juuni 2013. aasta kirjaga esitanud teabenõude. Selles nimekirjas olid esitatud Luksemburgi maksuameti 2010., 2011. ja 2012. aastal tehtud maksuotsused.

(19)

5. jaanuari 2015. aasta kirjaga esitas Luksemburg oma kommentaarid menetluse algatamise otsust käsitlevate märkuste kohta.

(20)

12. veebruaril 2015 võttis komisjon vastu otsuse, millega teavitati Luksemburgi, et määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 6a kohaselt on komisjon tuvastanud, et vaidlusaluseid maksuotsuseid hõlmav ametlik uurimismenetlus ei ole siiani tõhusalt toiminud. Sellel alusel ja pärast Luksemburgilt saadud luba (11) sai komisjon suunata oma küsimused otse FFT-le.

(21)

20. veebruari 2015. aasta kirjadega edastas komisjon Luksemburgile ja FFT-le teabenõude. FFT-le saadetud teabenõude alus oli määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 6a lõige 6.

(22)

24. veebruari 2015. aasta kirjaga vastas Luksemburg komisjoni 12. veebruari 2015. aasta otsusele ning väljendas oma vastuses hämmingut kõnealuse juhtumiga seotud menetluse käigu üle ning avaldas kahtlust seoses menetluse ebatõhusust puudutava väitega, võttes arvesse teabe suurt mahtu, mille Luksemburg oli esitanud menetluse käigus komisjonile.

(23)

26. veebruari ja 3. märtsi 2015. aasta e-kirjadega palus FFT selgitusi teabenõude kohta, paludes ühtlasi vastamiseks ajapikendust, mida komisjon 5. märtsi 2015. aasta e-kirjaga võimaldas.

(24)

Komisjon vastas Luksemburgi 24. veebruari 2015. aasta kirjale 5. märtsi 2015. aasta kirjaga.

(25)

23. märtsil 2015 (12) palus komisjon Luksemburgil vastuseks Luksemburgi 22. detsembril 2014 edastatud maksuotsuste nimekirjale esitada täiendavat teavet 2010., 2011. ja 2012. aasta maksuotsuste kohta. Eeskätt palus komisjon Luksemburgil täpsustada, millised maksuotsused olid seotud rahaliste vahendite haldamisega ja millised hõlmasid integreerimata või iseseisvaid äriühinguid. Komisjon palus Luksemburgil samuti edastada teatava arvu maksuotsuseid, mis hõlmasid konkreetsete äriühingute teatavaid kontserne.

(26)

Luksemburg vastas komisjoni 20. veebruari 2015. aasta teabenõudele 24. märtsi 2015. aasta kirjaga (13).

(27)

FFT vastas komisjoni 20. veebruari 2015. aasta teabenõudele 31. märtsi 2015. aasta kirjaga. Vastus hõlmas muu hulgas Fiati kontserni suuniseid siirdehindade valdkonnas.

(28)

23. aprillil 2015 esitas Luksemburg täiendavat teavet 1 900 maksuotsuse kohta, mis hõlmasid ka 22. detsembri 2014. aasta vastuses esitatud otsuseid. Luksemburg märkis, et kolm loetletud maksuotsustest puudutasid rahaliste vahendite haldamist: kaks neist olid vastu võetud 2010. aastal ja üks 2011. aastal. 23. märtsil 2015 palus komisjon esitada kaks neist maksuotsustest, kuna need hõlmasid 23. märtsi 2015. aasta teabenõudes nimetatud äriühinguid.

(29)

27. aprillil 2015 toimus FFT, Luksemburgi ametiasutuste ja komisjoni kohtumine.

(30)

4. juunil 2015 esitas Luksemburg komisjoni 23. märtsil 2015 nõutud täiendava teabe 5 327 maksuotsuse kohta, mis hõlmasid ka 22. detsembri 2014. aasta vastuses loetletud otsuseid. Seejuures teatas Luksemburg, et veel kümme maksuotsust puudutasid rahaliste vahendite haldamist […]. Täiendavalt esitati komisjonile 25. juunil 2015 maksuotsus äriühingu G kohta.

(31)

18. juunil 2015 edastas Luksemburg maksuotsuse äriühingu E kohta (2011. aasta maksuotsus).

(32)

10. juuli 2015. aasta kirjaga edastas Luksemburg väited, mille kohaselt ei peaks komisjon negatiivse lõppotsuse korral meetmest kasu saajalt tagasiulatuvalt, st kuni maksuotsuse tegemise kuupäevani võimalikku abi sisse nõudma.

(33)

15. juulil 2015 toimus kohtumine, millel osalesid ettevõtte Fiat S.p.A õigusjärglasest ettevõtte Fiat Chrysler Automobiles N.V finantsdirektor ning Luksemburgi ametiasutuste ja komisjoni esindajad.

(34)

FFT kuulub Fiati kontserni. Vaidlusaluse maksuotsuse tegemise ajajärgul hõlmas Fiati kontsern Itaalia õiguse alusel asutatud ettevõtet Fiat S.p.A, mille peakorter oli Torinos, ning kõiki ettevõtte Fiat S.p.A. kontrollitavaid ettevõtteid (mida käesolevas otsuses nimetatakse ühiselt nimega „Fiat“ või „Fiati kontsern“). Pärast ettevõtte Fiat S.p.A ühinemist ettevõttega Fiat Investments N.V. 12. oktoobril 2014, sai ettevõtte Fiat S.p.A. õigusjärglaseks ettevõte Fiat Chrysler Automobiles N.V. (14).

(35)

Fiat tegeleb tööstusliku tegevusega ja finantsteenuste pakkumisega autosektoris. Fiati tegevuse täpsema kirjeldusega tutvumiseks osutab komisjon menetluse algatamise otsuse põhjendustele 20 ja 21.

(36)

FFT tegeleb Fiati kontserni kuuluvatele ja (peamiselt) Euroopas (välja arvatud Itaalias) asuvatele äriühingutele likviidsusjuhtimise ja rahastamisega seotud teenuste pakkumisega; samuti juhib ta mitme rahaliste vahendite ühendatud juhtimissüsteemiga seotud struktuuri tegevust, kes teenindavad Ühendkuningriigis, Taanis, Belgias, Madalmaades, Šveitsis, Austrias, Saksamaal ja Hispaanias asuvaid Fiati kontserni kuuluvaid äriühinguid. FFT tegutseb Luksemburgi kaudu, kus asub tema peakorter, ning tema tegevust vahendavad kaks filiaali, millest üks asub Londonis (Ühendkuningriik) ja teine Madridis (Hispaania).

(37)

Siirdehindade aruanne, mille Luksemburg esitas komisjonile 15. jaanuaril 2014, sisaldab FFTd hõlmavat teavet, mis on kokkuvõtlikult esitatud põhjendustes 38–51 (15).

(38)

Fiat otsustas tsentraliseerida finantstegevuse ja likviidsusjuhtimise, mille tulemusena kõik rahastamise, äriühingutele osutatavate finantsteenuste, pangasuhete, valuuta- ja intressiriskide, rahaliste vahendite ühendatud juhtimise süsteemi, rahaturgudele suunatud tegevuse, rahavoogude juhtimise, raha vastuvõtmise ja väljamaksmisega seotud toimingud koondati „rahalisi vahendeid haldavatesse äriühingutesse“.

(39)

Äriühingud, kes tegelevad rahaliste vahendite haldamisega, on järgmised:

(40)

Piiriülesed tehingud, milles FFT osaleb, võib jaotada kahte põhikategooriasse:

(41)

Allpool esitatud joonisel on kirjeldatud rahastamistoiminguid (T1 kuni T3).

Peamised kontsernisisesed piiriülesed tehingud

Pikaajalised laenud

FF

Lühiajalised laenud

Deposiidid

FF&T

Turg

FFNA

(42)

Vaadeldes täidetavaid ülesandeid, ilmneb, et FFT tegutses valdkondades, mis hõlmasid turupoolset rahastamist, likviidsetesse varadesse tehtavaid investeeringuid, suhteid finantsturgudel tegutsevate ettevõtetega, kontserni kuuluvatele äriühingutele koordineerimis- ja finantsnõustamisteenuste pakkumist, kontserni äriühingute rahavoogude juhtimise teenuseid, ettevõtetevahelist lühiajalist ja keskpika tähtajaga rahastamist ning koordineerimistegevust teiste finantsettevõtetega.

(43)

Turupoolse rahastamise ja likviidsetesse varadesse tehtavate investeeringute puhul on FFT ülesanne koondada rahalisi vahendeid selleks, et toetada kontserni kuuluvate äriühingute tehinguid ja majanduskasvu ning selle alusel neisse äriühingutesse investeerida. Finantsriskide juhtimise valdkonnas järgib FFT asjaomaste kontsernisiseste strateegiate alusel koostatud suuniseid (valuuta- ja intressiriskid). FFT rahastamine toimub selliste instrumentide abil, nagu võlakirjade emiteerimine („Global Medium Term Note“ („GMTN“) kaudu, mille puhul FFT on koos FFNA ja FFCga emitent), tähtajalised pangalaenud, sihtotstarbelised või mittesihtotstarbelised krediidiliinid jne. Likviidsete varade haldamise valdkonnas investeerib FFT ülemäärased rahalised vahendid esimese järgu pangaasutustesse või kõrgelt hinnatud likviidsusfondidesse.

(44)

Valuutariskide haldamise valdkonnas kasutab FFT eeskätt valuutaforvardeid ja vahetuslepinguid. Valuutariskid on olulisel määral seotud varade ja kohustuste erineva kestusega ning haldamisega. FFT kasutab peamiselt intressimäära vahetuslepinguid ja intressiforvardeid.

(45)

Suhete puhul finantsturgudel tegutsevate ettevõtetega suhtleb FFT koos FFiga turgude ja finantseerimisasutustega, et anda neile kontserni maksujõulisust ja finantsseisundit tõestavat teavet.

(46)

Kontserni kuuluvatele äriühingutele koordineerimisteenuste osutamise ja finantsnõustamiste valdkonnas on FFT ülesanne pakkuda neile äriühingutele finantsabi, uurida nende rahastamisvajadusi, määrata kindlaks parimad finantslahendused, sõlmida rahastamislepinguid ja kontrollida finantsinstrumentide asjakohasust vastavalt kontserni kuuluvate äriühingute vajadustele.

(47)

FFT jälgib kontserni kuuluvate äriühingute rahavoogusid, rahastamisvajadusi ja likviidsust, et optimeerida kontserni omavahendite kasutamise tõhusust ja asjakohasust. FFT juhib mitme rahaliste vahendite ühendatud süsteemiga seotud struktuuri tegevust Ühendkuningriigis, Taanis, Belgias, Madalmaades, Šveitsis, Austrias, Saksamaal ja Hispaanias. Üldise finantspositsiooni haldamiseks koondatakse eri riikide finantssaldod iga päev FFT keskkontole. Konkreetsemalt toimuvad kontserni kuuluvate äriühingute (pankades avatud) arvelduskontodel nende tavapärase tegevuse käigus sisse- ja väljamaksed. Päeva lõpus on kontserni kuuluvate äriühingute arvelduskontodel negatiivne või positiivne saldo. Mõlemal juhul kaetakse nende kontode seis automaatselt igas riigis avatud FFT keskkonto abil. Seejärel suunatakse eri riikide keskkontode summad (positiivsed või negatiivsed) käsitsi tehtavate ülekannete abil ühtsele keskkontole. Sellest tulenevalt nullitakse iga päev kontserni kuuluvate äriühingute arvelduskontod. Võttes arvesse jooksvate kontode igapäevast seisu, toimub rahaliste vahendite ühendatud süsteemi kuuluvate kontserni äriühingute intresside krediteerimine või debiteerimine, mida arvestatakse vastavalt ettevõtetevahelisele tariifitabelile.

(48)

Kontsernisiseste laenude intressimäär on määratud kindlaks nii, et see vastab kontserni kapitali kaalutud keskmisele hinnale, millele on lisatud marginaal. Deposiitide intressimäär on kontserni likviidsusstrateegia kohaselt määratud kindlaks riskivaba määra alusel, millele on lisatud pankade lühiajaliste deposiitide marginaal.

(49)

Äriühingutevahelisel lühiajalise ja keskpika tähtajaga rahastamisel ning tegevuse koordineerimisel teiste finantsasutustega toimib FFT järgmiselt: esitaks annab FFT kontserni kuuluvate äriühingute käsutusse fondid, mida rahastati suures ulatuses reguleeritud turgude (kohustuslikud tehingud) hulgitingimustele vastavalt või finantseerimisasutustega sõlmitud lepingute alusel; teiseks toimuvad rahaülekanded finantsettevõtete vahel, mis vastavad kontserni kuuluvate äriühingute vajadustele, ilma et oleks vaja kasutada turutehinguid, kui kontserni üldine finantsseisund on positiivne.

(50)

Rahalisi vahendeid haldavate äriühingute peamised riskid, mis on esitatud siirdehindade aruandes, on järgmised.

(51)

FFT haldab märkimisväärselt suurt finantsvara, mis on eeskätt seotud kontserni kuuluvate äriühingute vaheliste laenudega, kontserni kuuluvate äriühingute võlgadega ja vähemal määral pangadeposiitidega. FFT kasutab infosüsteeme, mis on vajalikud igapäevaste tehingute tegemiseks ja finantsturgude tulemuste jälgimiseks.

(52)

Käesolev otsus hõlmab FFT eelkokkulepet, siirdehindade valdkonnas tehtud maksuotsust, mille Luksemburg võttis vastu FFT kasuks 3. septembri 2012. aasta kirjaga. Vaidlusaluse maksuotsuse puhul on kasutatud Fiati kontserni maksunõustaja soovitatud meetodit FFT kasumi kasutamiseks Fiati kontsernis ja see võimaldab määrata igal aastal kindlaks äriühingu tulumaksu suuruse, mida äriühing peab Luksemburgis maksma.

(53)

Dokumendid, mis Luksemburg komisjonile esitas, ning mis väidetavalt hõlmavad põhilisi andmeid, millele tugineb vaidlusalune maksuotsus, on esitatud kahes kirjas ja põhjenduses 9 osutatud siirdehindade aruandes.

(54)

3. septembri 2012. aasta kirjaga kinnitas Luksemburgi maksuamet, et „järgnev siirdehindade analüüs tehti vastavalt 28. jaanuari 2011. aasta ringkirjale 164/2 ja see vastab reaalturuväärtuse põhimõttele“ (sic!). Teisisõnu väidab Luksemburgi maksuamet, et maksunõustaja tehtud siirdehindade analüüs, mis on esitatud siirdehindade aruandes, võimaldab kindlaks määrata reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitise suuruse FFT täidetavate ülesannete ja kaetavate riskide eest. FFT „reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitise“ suurus, nagu see on kindlaks määratud siirdehindade aruandes ning millega on nõustutud vaidlusaluses maksuotsuses, on järgmine: „Siirdehindade uuring võimaldab kindlaks määrata kahjuriskiga omavahenditele ja äriühingu täidetavatele ülesannetele vastava tasu summas 2,542 miljonit eurot, mille puhul on ette nähtud kõikumine +/–10 % ulatuses“. Luksemburgi 28,80 % äriühingu tulumaksu määra kohaldatakse FFT puhaskasumi suhtes seda hüvitist silmas pidades. Kirjas on samuti märgitud, et maksuameti tehtud otsus on siduv 5 aasta jooksul (see tähendab majandusaastatel 2012–2016) (18).

(55)

Siirdehindade aruande kohaselt tuleb FFT kasumi maksustamiseks Fiati kontsernis pidada kõige asjakohasemaks tehingupõhise tootluse meetodit. Maksunõustaja väitel on tehingupõhine tootluse meetod asjakohane eeskätt juhul, kui üks tehingupool ei tee seoses tehinguga erakordseid ja suure väärtusega makseid; võttes arvesse, et maksunõustaja väitel osutab FFT üksnes finantsteenuseid, leiab ta, et see meetod on kõige asjakohasem OECD juhistele vastavate siirdehindade kindlaksmääramiseks, võttes arvesse reaalturuväärtuse põhimõtet. Lisaks sellele, võttes arvesse, et FFT osutab neid teenuseid üksnes Fiati kontserni kuuluvate äriühingute jaoks, kellele ei osuta samalaadseid teenuseid mitte ükski kolmas isik, ei ole mingit sisemist võrdlust võimalik teha. Seetõttu leiab maksunõustaja, et asjakohaseks tuleb pidada välise võrdluse tegemist, määrates kindlaks ületulud, mida oleks võinud saada iseseisvate äriühingute tehtud võrreldavate tehingute puhul (19).

(56)

Siirdehindade aruandes määrab maksunõustaja kindlaks FFT-le makstava hüvitise suuruse, mis moodustab maksustatava kasumi, võrreldes kapitaliga, mis on äriühingule vajalik tema ülesannete täitmiseks ja kantavate riskide katmiseks, võttes arvesse kasutatavaid varasid (20).

(57)

See hüvitis määratakse kindlaks järgmiselt: i) FFT „kahjuriskiga omavahendite“ suuruse hindamine; ii) FFT ülesannete täitmiseks ja finantsinvesteeringute toetamiseks kasutatavate omavahendite suuruse kindlaksmääramine; iii) FFT „kahjuriskiga omavahenditega“ seotud hüvitise suuruse hindamine, kasutades finantsvarade hindamise mudelit, (21) ja täidetavate ülesannete täitmiseks kasutatavate omavahendite hüvitamiseks vajaliku tootluse kindlaksmääramine; iv) etappide i–iii tulemuste põhjal FFT üldise tootluse kindlaksmääramine, mis võimaldab hüvitada kantavad riskid ja äriühingu ülesannete täitmise.

(58)

Etapi i puhul leiab maksunõustaja siirdehindade aruandes esitatud funktsionaalse analüüsi põhjal, et FFT kannab järgmisi riske: operatsiooni-, krediidi- ja vastaspoole riskid, samas leiab maksunõustaja, et FFT puhul valuutarisk puudub. Kohaldades (22) analoogia põhjal (23) Baseli II raamkokkuleppe sätteid, hindas maksunõustaja FFT omavahendite minimaalset suurust järgmiste riskide katmiseks: operatsiooniriskid, vastaspoole riskid, valuutariskid ja krediidiriskid, selliselt:

(59)

Nende arvutuste tulemusel määrab maksunõustaja kindlaks FFT „kahjuriskiga omavahendid“, mis vastavad FFT hüpoteetilistele regulatiivsetele omavahenditele vastavalt maksunõustaja kohaldatud Basel II raamistikule ning mis on esitatud tabelis 1.

Tabel 1

FFT omavahendite miinimumnõuded

(60)

Seoses etapiga ii, mida siirdehindade aruandes on nimetatud „omavahendite kasutamine ülesannete täitmiseks“, (24) tehakse hinnang, lahutades FFT omavahendite kogusummast maksunõustaja poolt Basel II raamistiku kohaldamise tulemusel tehtud hinnangule vastava FFT minimaalne omavahendite summa ja FFT omavahendite summa, mis on vajalik FFNAsse ja FFCsse tehtud finantsinvesteeringute toetamiseks.

(61)

FFT maksunõustaja väitel oli FFT omavahendite suurus 2011. aasta lõpus 287,5 miljonit eurot, millest:

(62)

Tabelis 2 on esitatud FFT kõikide omavahendite jagunemine, nagu seda esitas maksunõustaja siirdehindade aruandes.

Tabel 2

FFT omavahendite jagunemine

(63)

Etapi iii puhul teeb maksunõustaja esmalt ettepaneku hüvitada osa FFT omavahenditest, mida ta nimetab minimaalseteks kahjuriske katvateks omavahenditeks, mis vastavad FFT hüpoteetilistele regulatiivsetele omavahenditele, mille suuruse määras maksunõustaja finantsvarade hindamise mudeli abil kindlaks etapis i, hinnates omavahendite tootlust, mida investorid loodavad saada („eeldatav tootlus enne maksustamist“), ja mille suurus on:

Eeldatav tootlus enne maksustamist = (riskivaba intressimäär + β × omavahendite riskipreemia)/(1 – maksumäär)

(64)

Finantsvarade hindamise mudeli kohaldamisel kasutas maksunõustaja järgmisi muutujaid:

(65)

Kasutades neid muutujaid põhjenduses 63 esitatud valemis, leiab maksunõustaja, et „omakapitali tootlus, mida investorid olemasolevaid riske arvestades võisid eeldada“, oli 6,05 %.

(66)

Tabelis 3 on esitatud nimekiri FFT maksunõustaja valitud äriühingutest, keda ta peab võrreldavateks ja kes tegutsevad sõltumatute äriühingutena finantssektoris ning keda kasutati beeta väärtuse arvutamiseks finantsvarade hindamise mudeli kohaldamisel.

Tabel 3

Võrreldavate finantsteenuseid pakkuvate äriühingute nimekiri

(67)

Tabelis 4 on esitatud valitud võrreldavate äriühingute „reaalturuväärtuse põhimõttele vastavad vahemikud“, mille on välja arvutanud FFT maksunõustaja.

Tabel 4

Võrreldavate äriühingute reaalturuväärtuse põhimõttele vastavad vahemikud

(68)

Seejärel teeb maksunõustaja ettepaneku hüvitada FFT omavahendite osa, mida ta tabelis 2 nimetab täidetavaid ülesandeid katvateks omavahenditeks, mis vastab ülesannete täitmiseks kasutatavatele omavahenditele, mis määrati kindlaks etapis ii, kasutades lühiajalistele hoiustele kohaldatavaid turuintresse, (30) mille suurus maksunõustaja väitel on 0,87 %.

(69)

Pärast seda teeb maksunõustaja ettepaneku mitte hüvitada FFT omavahendite osa, mis tema määratluse kohaselt katab FFT finantsinvesteeringuid FFNAsse ja FFCsse ja mida tabelis 2 nimetatakse FFNAsse ja FFCsse tehtavaid investeeringuid katvateks omavahenditeks, seega puuduks maksustamisega seotud hüvitamine.

(70)

Ja lõpuks arvutab maksunõustaja etapis iv välja FFT-le makstava koguhüvitise, mis on seotud FFT rahastamistegevusega, rahaliste vahendite haldamise ja võetavate riskidega. See hüvitis hõlmab järgmisi osi, mis tulenevad eespool kirjeldatud etappidest i–iii:

(71)

Tabelis 5 on esitatud üldise tulususe hinnang, mille maksunõustaja koostas FFT jaoks seoses Luksemburgis maksustamisega.

Tabel 5

FFT maksubaasi hinnang

(72)

2,542 miljoni euro suurune kogusumma vastab vaidlusaluses maksuotsuses esitatud summale, mille näol Luksemburgi maksuameti väitel on tegemist reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitisega (32).

(73)

Tabelis 6 on esitatud järeldused, mis FFT maksunõustaja on teinud etappides i–iv, mida kirjeldati põhjendustes 58–72.

Tabel 6

Kokkuvõtlik arvutus FFT minimaalsete nõutavate omavahendite ja tulemile avaldatava mõju kohta enne maksustamist

(74)

FFT kasuks tehtud maksuotsus võeti vastu Luksemburgi tulumaksuseaduse [4. detsembri 1967. aasta muudetud seadus tulumaksu kohta] artikli 164 lõike 3 alusel ja 28. jaanuari 2011. aasta Luksemburgi tulumaksuseaduse ringkirja nr 164/2 (edaspidi „ringkiri“) (33) alusel.

(75)

Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõikes 3 on sätestatud, et „[k]asumi varjatud jagamist tuleb arvesse võtta maksustatava tulu kindlaksmääramisel. Kasumi varjatud jagamisega on tegemist juhul, kui seotud ettevõte, osanik või huvitatud isik saab otseselt või kaudselt osa äriühingu või ettevõtte tulust ning kui ta seda osa ei oleks ilma vastava staatuseta saanud“. Selle sättega kehtestatakse Luksemburgi maksuõiguses reaalturuväärtuse põhimõte, mille kohaselt samasse kontserni kuuluvate äriühingute vahel sõlmitud tehingute puhul peaks hüvitamine toimuma sarnaselt tehingutele, mis on samaväärsetel asjaoludel sõlmitud iseseisvate äriühingute vahel reaalturuväärtusele vastavatel tingimustel.

(76)

Ringkiri selgitab Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõiget 3 järgmiselt: punktis 1 on määratletud mõisted „kontserni finantsettevõte“, (34)„kontsernisisene finantstehing“ (35) ja „seotud ettevõtted“ (36).

(77)

Punkt 2, mis kannab pealkirja „Üldosa“, algab järgmise kirjeldusega kontsernisiseste tehingute kohta, mille suhtes ringkirja kohaldatakse: „Kontsernisisese teenusega (sealhulgas kontsernisisese finantstehinguga) on tegemist juhul, kui sõltumatu ettevõte oleks pidanud võrreldavatel tingimustel maksma sellise tegevuse eest teisele sõltumatule ettevõttele või ise selle tegevuse teostama“. Ringkirja punkt 2 hõlmab samuti reaalturuväärtuse põhimõtte kirjeldust, mis vastab siirdehindade valdkonnas kohaldatavates OECD juhistes esitatud määratlusele, mis on üle võetud siseriiklikku õigusesse. Sellega seoses on ringkirjas sätestatud, et „[k]ui on osutatud kontsernisisene teenus, tuleb sellega seoses, nagu ka teiste kontsernisiseste tehingute puhul kindlaks määrata, kas selle teenusega seotud hüvitis vastab reaalturuväärtuse põhimõttele, see tähendab, kas see vastab hinnale, mida kasutavad ja millega nõustuvad sõltumatud ettevõtted võrreldavates tingimustes“ (37).

(78)

Seoses osutamisega „võrreldavatele tingimustele“ on ringkirjas täpsustatud et võrreldavuse analüüs peab hõlmama selliseid tegureid, nagu „üleantud varade või osutatud teenuste laad, tehinguosaliste täidetavad ülesanded, lepingusätted, lepinguosalistega seotud majanduslikud asjaolud ning tööstus- ja äristrateegiad, mida nad järgivad“ (38).

(79)

Ringkirja punktis 3 on selgitatud, kuidas määrata eeskätt kontserni finantsettevõtte puhul kindlaks reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitise suurus. Vaadeldavate äriühingute täidetavad ülesanded, mille alusel määratakse kindlaks iga ettevõtte saadav hüvitis, peavad ringkirja kohaselt olema võrreldavad sõltumatute finantseerimisasutuste ülesannetega, mis on allutatud finantssektori järelevalvekomisjoni järelevalvele. Seega peaks reaalturuväärtuse põhimõttele vastav hüvitis täidetavate ülesannete eest (võttes arvesse kasutatavaid varasid ja kantavaid riske) „põhinema kõnealuste asutuste nõutaval hüvitisel võrreldavate krediiditehingute eest“ (39).

(80)

Lisaks sellele teostavad finantseerimisasutused enne krediidi või rahaliste vahendite avansside andmist riskianalüüsi, hinnates eeskätt tehinguga seotud finantsriski, laenajaga seotud riskitegureid, laenava ettevõtte riske ja struktuurset riski. Laenude andmisega seotud kulude puhul tuleb samuti arvesse võtta täiendavaid kulusid, sealhulgas „täiendavaid kulusid, mis on seotud maksujõulisuse tingimuste täitmisega, täiendavaid krediidiriskiga seotud kulusid, töötluskulusid ja valuutariskiga seotud kulusid“ (40). Krediidirisk määratakse kindlaks krediidilepingu tingimuste ja riskianalüüsi tulemuste alusel.

(81)

Lõpuks on ringkirjas märgitud, et sõltumatud finantsteenuste osutajad seostavad üldjuhul hüvitise suuruse kas laenatud summa suurusega või hallatavate varade tegeliku väärtusega. Samalaadselt sõltumatute teenuseosutajatega „peavad kontsernisiseseid krediiditehinguid teostavad kontserni rahastamisettevõtted viima enne seotud ettevõttele krediidi andmist läbi riskianalüüsi ja võtma arvesse kõiki muid asjaolusid, mis võivad mõjutada nende siirdehindade suuruse kindlaksmääramist“ (41).

(82)

Ringkirja punktis 4 on täpsustatud, et maksuhaldur teeb äriühingu jaoks siduvaid otsuseid üksnes juhul, kui asjaomane ühing tegutseb reaalselt Luksemburgis. Ringkirjas on loetletud eri tingimused, millele kontserni finantsettevõte peab vastama, et teda saaks käsitleda riigis tegelikult tegutseva ettevõttena. Eeskätt peab ettevõtte kapital vastama ettevõtte täidetavatele ülesannetele (võttes arvesse kasutatavaid varasid ja kantavaid riske), omakapitali suurus peab olema vähemalt 1 % antavate krediitide nimiväärusest või 2 miljonit eurot ilma muude täpsustusteta.

(83)

Ringkirjas on samuti kirjeldatud, milline teave ja dokumendid tuleb esitada selleks, et saada maksuametilt tema jaoks siduv otsus. Siduva otsuse taotlus peab muu hulgas hõlmama „siirdehindade uuringut, mis vastab selles valdkonnas kohaldatavatele OECD juhistele ja mis hõlmab eeskätt kasutatava metoodika täielikku kirjeldust ning üksikasjalikku teavet ja analüüse, mis seda metoodikat toetavad, näiteks võrreldavate tegurite kindlaksmääramist ning ülevaadet tulemustest, mida loodetakse saavutada“ (42). Lõpuks on ringkirjas täpsustatud, et maksuotsuse tähtaeg on üldjuhul viis aastat, eeldusel et faktilised ja muud asjaolud ei muutu ning ei muudeta õigussätteid, millel maksuotsus põhineb, ning ei muutu tehingu põhiomadused (43).

(84)

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon („OECD“) on oma liikmete jaoks vastu võtnud maksustamise valdkonna suunised, mis on sõnastatud „siirdehindade valdkonnas kohaldatavates juhistes“ („siirdehindade valdkonnas kohaldatavad OECD juhised“), mille näol on tegemist mittesiduva õigusliku vahendiga, mis hõlmab siirdehindade valdkonnas kohaldatavaid suuniseid (44).

(85)

Siirdehinnad tähistavad äritehingute hindu sama ettevõtete kontserni eri üksuste vahel. Hargmaised ettevõtted püüavad võimalikult väikese osa oma kasumist omistada territooriumidele, kus seda kasumit maksustatakse kõrgemalt, seetõttu võivad sellega kaasneda ülemäärased siirdehinnad, mida ei peaks võtma maksustatava tulu arvutamisel aluseks. Selle probleemi vältimiseks peaks maksuametid nõustuma ettevõtetevaheliste siirdehindadega üksnes juhul, kui tehingud hüvitatakse samaväärselt tehingutega, mis on samaväärsetel asjaoludel sõlmitud iseseisvate äriühingute vahel reaalturuväärtuse põhimõttele vastavatel tingimustel (45). Seda nimetatakse „reaalturuväärtuse põhimõtteks“.

(86)

Reaalturuväärtuse põhimõttega seotud põhimõte on sätestatud OECD maksustamisalase näidislepingu artikli 9 lõikes 1, kõnealune näidisleping on aluseks kahepoolsetele maksulepingutele, mida sõlmivad omavahel OECD liikmesriigid ja järjest suurenev hulk liikmesriikide hulka mittekuuluvaid riike. Artiklis 9 on sätestatud, et „kui kaks [seotud] ettevõtjat järgivad omavahelistes äri- ja rahandussuhetes iseseisvate ettevõtjate vahel kokkulepitust erinevaid tingimusi, mille tõttu jääb ettevõtja kasum eeldatavast väiksemaks, loetakse ettevõtja kasumiks eeldatav kasum, mis maksustatakse asjakohaselt“.

(87)

OECD siirdehindade alased juhised võttis algkujul 27. juunil 1995 vastu OECD rahanduskomisjon, (46) juhiseid ajakohastati olulisel määral 2010. aasta juulis (47). Võttes arvesse kõnealuste juhiste mittesiduvat iseloomu, on OECD liikmesriikidel lihtsalt soovitatud neid järgida. Üldises plaanis on need juhised siiski võrdlusaluseks ja avaldavad märkimisväärset mõju OECD liikmesriikide (ja ka liikmesriikide hulka mittekuuluvate riikide) maksutavadele. Lisaks sellele on mitmetes OECD liikmesriikides neile juhistele antud seaduse jõud või kasutatakse neid alusena siseriikliku maksuõiguse tõlgendamisel. Komisjon osutab käesolevas otsuses siirdehindade puhul kohaldatavatele OECD juhistele seetõttu, et nende juhiste näol on tegemist selles valdkonnas olemasoleva juhendiga ning need juhised on töötatud välja OECD rakendatud ekspertide arutelude tulemusel ning nendes on esitatud tehnilised täpsustused, mis võimaldavad lahendada ühiseid probleeme, mida reaalturuväärtuse põhimõtte kohaldamine konkreetsetes olukordades tekitab. Siirdehindade valdkonnas kohaldatavad OECD juhised annavad maksuametitele ja hargmaistele ettevõtetele seega vajalikud suunised reaalturuväärtuse põhimõtte kohaldamiseks siirdehindade kindlaksmääramisel. Samuti väljendub neis rahvusvaheline konsensuslik kokkulepe siirdehindade valdkonnas.

(88)

Siirdehindade valdkonnas kohaldatavad OECD juhised hõlmavad viit meetodit reaalturuväärtuse põhimõttele vastavate hindade ligikaudseks kindlaksmääramiseks tehingute puhul ja kasumi jaotamiseks samasse kontserni kuuluvate ettevõtete vahel: i) võrreldava vabaturu hinna meetod; ii) kulupõhine meetod; iii) edasimüügi hinna meetod; iv) tehingupõhine tootluse meetod ja v) tehingupõhine jagatud kasumi meetod. Juhistes on eristatud tehingutel põhinevaid traditsioonilisi meetodeid (kolm esimest meetodit) ja tehingupõhiseid kasumil põhinevaid meetodeid (kaks viimast meetodit). Hargmaistel ettevõtetel on õigus siirdehindade kindlaksmääramiseks kasutada kõnealustes suunistes kirjeldamata meetodeid, kui nende meetodite tulemusel saadakse reaalturuväärtuse põhimõttele vastavad siirdehinnad.

(89)

Käesoleva otsuse puhul on asjakohane võrreldava vabaturu hinna meetod ja tehingupõhine tootluse meetod, mida kirjeldatakse üksikasjalikumalt põhjendustes 90–92.

(90)

Vabaturu hinna meetodi puhul võrreldakse kontrollitud tehingu (omavahel seotud ettevõtete vahel toimuva tehingu) käigus üleantud vara või osutatud teenuste eest tasutavat hinda võrreldava vabaturutehingu (teineteisest sõltumatute ettevõtete vahel toimuva tehingu) käigus üleantava vara või osutatud teenuse hinnaga samaväärsetes tingimustes.

(91)

Tehingupõhine tootluse meetod on üks „kaudsetest meetoditest“ reaalturuväärtuse põhimõttele vastavate hindade ligikaudseks kindlaksmääramiseks ja kasumi jaotamiseks samasse kontserni kuuluvate ettevõtete vahel. Selle meetodi puhul hinnatakse kasumi potentsiaalset suurust lähtuvalt reaalturuväärtuse põhimõttest, võttes arvesse kogu vaadeldavat tegevust tervikuna ja mitte vaid üksikuid tehinguid. Selle meetodi kohaldamise eesmärk ei ole müüdud vara väärtuse hindamine, vaid selle abil hinnatakse kasumi suurust, mida sõltumatud ettevõtted oleksid vaadeldavast tegevusest, nagu näiteks vara müük, võinud saada. Selleks tuleb valida asjakohane baas („kasumi taseme näitaja“), nagu kulud, kogukäibe suurus või püsiinvesteeringud ning kohaldada selle suhtes kasumimäära, mis vastab vabaturu tingimustes tehtud võrreldavate tehingute omale.

(92)

Tehingupõhise tootluse meetodi abil ei saa kindlaks määrata üksiktehinguga seotud hinda, sest üksuse, mille suhtes seda meetodit kohaldatakse, maksustatav kasum ei pea mõjutama samasse äriühingute kontserni kuuluva teise üksuse maksustatavat kasumit. Seega erineb see meetod vabaturu hinna meetodist, mille abil määratakse kindlaks teatud konkreetse vara või tehingu hinda väljendav siirdehind, mis hõlmatakse seejärel samal tasemel vara või teenust müüva kontserni ja seda vara või teenust ostva maksustatava kasumi hulka.

(93)

Vastuseks menetluse algatamise otsuses sisalduvatele küsimustele teatas Luksemburg komisjonile, et Fiati kontserni sees antud krediitide suhtes ei kohaldatud ülempiiri.

(94)

Luksemburg esitas samuti täpsustusi FFT kontsernisiseste võetavate ja antavate laenudega seotud keskmiste hindade kohta aastatel 2011–2013. FFT antud kontsernisiseste laenude suhtes kohaldatav intressimäär oli […]. 2011. aasta lõpul vastas see Euribori määrale, mida oli suurendatud [6–9 %] võrra. Kontserni kuuluvate äriühingute jooksevkontode saldode suhtes kohaldatav intressimäär aastatel 2012 ja 2013 oli vastavalt [6–9 %] ja [6–9 %]. Keskmine intressimäär, mida FFT maksis kontsernisiseste deposiitide eest, oli 2011., 2012. ja 2013. aastal vastavalt [0–3 %], [0–3 %] ja [0–3 %] (keskmised kokkuleppelised määrad).

(95)

Luksemburg esitas samuti andmed vaidlusaluses maksuotsuses lubatud kapitali hüvitamise määra kohta. Eeskätt osutas Luksemburg, et osalustesse investeeritud kapitali hüvitati dividendide jaotamise teel ning et dividende põhimõtteliselt ei hõlmata siirdehindade valdkonnas tehtavasse analüüsi, kuna ettevõte saab neid üksnes tänu oma aktsionäriseisusele. Seega ei võeta dividende arvesse äriühingu täidetavate ülesannete ja kantavate riskide olulisuse kindlaksmääramisel.

(96)

Luksemburg selgitas samuti, et FFT osaluste võtmist rahastati täies ulatuses omavahenditest ning et selline rahastamisviis tähendab automaatselt, et need vahendid ei ole enam kasutatavad FFT kantavate muude riskide katmiseks.

(97)

Luksemburg osutas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ (48) artiklile 57, mille kohaselt krediidiasutuste konsolideerimata omavahendid ei hõlma teistes krediidiasutustes võetud osalusi, mis on suuremad kui 10 % viimatinimetatud krediidiasutuste kapitalist.

(98)

Luksemburg osutas samuti Basel II raamistikus kindlaksmääratud lihtsale lähenemisviisile, mille kohaselt tuleb 15 % suurust määra kohaldada kolme positiivse kasumiga aasta puhaskasumi keskmise väärtuse suhtes.

(99)

Vastuseks komisjoni nõudele esitada talle näiteid maksuotsuste kohta, mille adressaatideks olevad äriühingud on FFTga samaväärses olukorras, märkis Luksemburg oma 24. märtsi 2015. aasta kirjas, et FFT olukord on ainulaadne. Luksemburgi väitel on see tingitud asjaolust, et FFT näol on tegemist finantsettevõttega, kes hangib vahendeid turult, erinevalt suuremast osast Luksemburgi finantseerimisasutustest, kes laenavad teatava marginaaliga välja vahendeid, mille on nende käsutusse andnud teised nendega samasse kontserni kuuluvad äriühingud.

(100)

Lisaks sellele on iga maksukohustuslase olukord Luksemburgi väitel piisavalt spetsiifiline, et muuta võimatuks nende võrdlemine teiste maksukohustuslaste olukorraga. Seetõttu hõlmab Luksemburgi siseriiklik õigus üksnes siirdehindade jaoks raamistikku moodustavat üldist sätet (Luksemburgi tulumaksuseaduse artikkel 164), mis võimaldab hinnata võimalikult suure täpsusastmega iga üksikjuhu puhul esinevat majanduslikku olukorda, sõltumata sellest, kas selle juhtumi puhul kohaldatakse maksuotsust või mitte.

(101)

Luksemburg edastas ka FFT maksubaasi suuruse ajavahemikul 2009–2013, mille aluseks olid äriühingu maksudeklaratsioonid (49) ja mis on esitatud tabelis 7.

Tabel 7

FFT maksubaas ajavahemikul 2009–2013

(102)

Luksemburg märkis, et FFT 2013. aasta maksudeklaratsioonist ilmneb, et menetluse algatamise otsuse põhjenduses 64 väljendatud arvamusel, mille kohaselt maksubaas jääb vahemikku 2 288 000 – 2 796 000 eurot, puudub igasugune alus. On ilmne, et vaidlusaluse maksuotsusega kiidetakse heaks üksnes kasutatav meetod ning et turutingimused on muutlikud.

(103)

Lõpuks edastas Luksemburg komisjoni nõudel ka kõik varasemad maksuotsused, mis Luksemburgi maksuamet oli teinud Fiati kontserni kohta.

(104)

Esiteks oli tegemist 9. detsembril 2009 esitatud maksuotsuse taotlusega, millega Luksemburgi maksuamet nõustus ja milles märgitud FFT maksubaas oli […].

(105)

Teiseks edastas Luksemburgi maksuamet kaks 3. septembri 2012. aasta kirja. Neist esimene hõlmas vaidlusalust maksuotsust, mis põhineb 14. märtsi 2012. aasta maksuotsuse taotlusel ja mida on nimetatud põhjenduses 9. See maksuotsuse taotlus esitati komisjonile uuesti terviklikul kujul Luksemburgi 24. märtsi 2015. aasta kirjaga, mis hõlmas teavet, mille Luksemburg oli maksuotsuse varasemal komisjonile saatmisel kustutanud.

(106)

Teine, peaaegu sama sisuga kiri edastati vastusena nõudele esitada samaaegselt […] Luksemburgi maksuametile 18. aprillil 2012 esitatud maksuotsuse taotlus, mille esitaja oli äriühing [F], mis tundub vastavat FFT-le kontserni rahastamisega tegelevas teises struktuuriüksuses. Selles teises maksuotsuses esitatud [äriühingu F] ülesannete kirjeldus langeb kokku FFT ülesannete kirjeldusega 14. märtsi 2012. aasta taotluses. Kõnealune teine struktuuriüksus erineb ainult selle poolest, et äriühingul oli ainult üks tütarettevõtja Ühendkuningriigis ning tal ei ole tütarettevõtjat Hispaanias ning et [äriühing F] ei ole [ühegi tütarettevõtja] omanik.

(107)

Teine maksuotsus, mis põhineb siirdehindade uuringul, hõlmab järeldust, mis on esitatud samalaadselt järeldusega, mis on esitatud FFT maksuotsuses [mida on nimetatud põhjenduses 54]. Samas on siirdehindade analüüsi tulemus märkimisväärselt erinev. [Äriühingu F] reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitise suurus, nagu see on kindlaks määratud siirdehindade aruandes, on järgmine: „Siirdehindade uuringu abil määratakse kindlaks asjakohase hüvitise suurus, mis põhineb i) 44,6 miljoni euro suurusel riskikapitalil ja ii) kapitalil, mis võimaldab rahastada äriühingu täidetavaid ülesandeid ja mille suurus on 8,8 miljonit eurot, kusjuures lubatud kõikumine on +/–10 %“.

(108)

Mõlemad maksuotsused on esitatud nimekirjas, mille Luksemburg esitas komisjonile 4. juunil 2015 ning mis hõlmab rahaliste vahendite haldamisega seotud maksuotsuseid [vt põhjendus 29].

(109)

Kolmandaks esitati komisjonile veel kaks maksuotsuse taotlust […], millega Luksemburgi maksuamet oli nõustunud. Need maksuotsuse taotlused esitati 2002. ja 2012. aastal ning need hõlmavad Fiati kontserni Luksemburgis asuvaid teisi struktuuriüksusi. Neid maksuotsuseid käesoleva otsuse raames ei käsitleta.

(110)

Fiat meenutab, et FFT kuulub ligikaudu 40 % ulatuses ettevõttele Fiat S.p.A. ja ligikaudu 60 % ulatuses ettevõttele FF, mis on 100 % ulatuses ettevõtte Fiat S.p.A. tütarettevõtja (50). FFT omakorda on 100 % ulatuses FFNA ja FFC omanik (51). Fiat meenutab samuti, et FFT on Fiati kontserni üks rahastamisettevõtteid, mida on nimetatud põhjenduses 39.

(111)

Komisjoni nõudel esitas Fiat kontserni rahastamisettevõtteid hõlmava finantsteabe. Eeskätt esitas ta ettevõtete FFT, FF, FFNA, FFC ja FFB majandusaruanded aastate 2011–2013 kohta ning kõnealuste äriühingute ülesannete kirjelduse. Selle teabe kohaselt hõlmab FF 52 töötajat, kellest [20–30] töötab „rahastamise“ valdkonnas ja [10–20] „raamatupidamisarvestuse“ valdkonnas. FFT hõlmab 14 palgalist töötajat, sealhulgas direktor, [0–10] klientidega otsesuhete valdkonna töötajat (Ühendkuningriigis), [0–10] haldusülesannetega seotud töötajat ja [0–10] raamatupidamisarvestuse ja kontrollimeetmetega seotud töötajat. FFNA hõlmab viis töötajat, FFC tegutseb vaid piiratud ulatuses.

(112)

Fiati esitatud andmete põhjal on FFT tütarettevõtjate (FFNA ja FFC) raamatupidamislik väärtus […]. FFT majandusaruandest ilmneb, et ettevõtted Fiat S.p.A ja FF ostsid ettevõtted FFNA ja FFC 2011. aastal. Alates 2011. aastast esitab FFT Luksemburgis konsolideeritud finantsaruandeid.

(113)

FF ja FFT on euroalal tegutsevad rahastamisega tegelevad äriühingud. Ajavahemikku 2010–2013 hõlmavad finantsandmed, mis põhinevad esitatud majandusaruannetel, on esitatud tabelites 8 ja 9 (52).

Tabel 8

FFT finantsandmed ajavahemikul 2010–2013

(114)

2011., 2012. ja 2013. aasta lõpul väljastas FFT erinevates pankades kontserni kuuluvatele äriühingutele tagatisi, mille kogusumma oli vastavalt 2 560 802 eurot, 10 772 314 eurot ja 10 155 339 eurot.

Tabel 9

FF finantsandmed ajavahemikul 2010–2013

(115)

Nagu on näidatud tabelis 8, koosnes 2013. aasta lõpul (ja 2012. aasta lõpul) FFi kapital seotud ettevõtetes 157 269 000 euro suurusest osalusest FFTs (mis moodustas 60 % FFT kapitalist) ja 2 013 000 euro suurusest osalusest FFBs ning intressidest suuruses 725 000 eurot, millega ei kaasnenud mingit kontrollifunktsiooni kontserni kuuluvates teistes äriühingutes. 2011. aasta lõpul kanti 100 % FFT aktsiatest FFi raamatupidamisarvestusse väärtusega 262 102 000 eurot. 2010. aasta lõpul, enne kui 2011. aastal toimus FFNA ja FFC müük FFT-le, oli FFil 7 213 000 euro suurune osalus FFCs, 262 077 000 euro suurune osalus FFTs, 87 055 euro suurune osalus FFNAs ja 2 013 000 euro suurune osalus FFBs, seega kokku 358 000 000 euro suurune osalus 100 % ulatuses Fiatile kuuluvates tütarettevõtjates.

(116)

Fiat esitas kontserni kuuluva 61 vastaspoole nimed, kellega FFT oli teinud tehinguid ajavahemikul 2011–2013. Fiat esitas samuti keskmised tasumata summad FFT ja tema vastaspoolte vahel, mis hõlmas kuut peamist võlausaldajat ja võlgnikku aastatel 2011, 2012 ja 2013. 2013. aastaga seotud teave on esitatud tabelis 10 (keskmise saldo intressi käsitleva veeru lisas komisjon).

Tabel 10

FFT vastaspooled 2013. aastal

(117)

Fiat esitas samuti teabe FFT võlakirjade emissiooni kohta alates 2009. aastast, mis oli seotud EMTN programmi (54) rakendamisega, mis oli FFT peamine rahastamisallikas, ning prospekti. FFT teostas sel ajavahemikul 14 emissiooni, mille maksimaalne tähtaeg oli 7 aastat. FFT emiteeris võlakirju eurodes ja nende kupongide intress oli vahemikus 5,75–7,75 % (välja arvatud üks emissioon, mille intressimäär oli 9 %), ja Šveitsi frankides kupongide intressimääraga 4–5 %.

(118)

Fiati edastatud teabes on esitatud kontsernisiseste rahastamistehingute tähtajad. 2013. aasta lõpul oli kogusumma 12 613 000 euro puhul võlgade tasumise lepinguline tähtaeg väiksem kui üks aasta, seejuures oli kogu võlakohustuste summa suurus 12 858 000 eurot (likviidsed varad ja kontsernisisestele äriühingutele antud laenud on esitatud tabelis 9).

(119)

Erinevate kontsernisiseste tehingute kohta esitatud andmetest ilmneb, et mitmel juhul on tegemist päevast päeva teostatavate tehingutega. Samas sõlmis FFT ka erinevate maksetähtaegadega seotud tehinguid […]. FFT andis kontsernisiseseid laene erineval kujul, nagu […]. 2013. aasta lõpul oli peaaegu kõikide hoiuste maksetähtaeg […]. Emiteeritud võlakirjad olid erineva maksetähtajaga, nagu […].

(120)

Fiat edastas ka dokumendi, mis kajastab kontserni likviidseid vahendeid käsitlevat strateegiat, mida on nimetatud siirdehindade aruandes, millel põhineb maksuotsuse taotlus. Selles dokumendis on esitatud kontsernisisesed eeskirjad, mida kohaldatakse kontserni rahaliste vahendite paigutamisel. […]

(121)

20. veebruari 2015. aasta kirjaga palus komisjon Fiatil selgitada mehhanismi, mis võimaldab muutumatu suurusega omakapitalilt saada stabiilses proportsioonis puhastulu aastatel 2009, 2010 ja 2011 [nagu see tuleneb menetluse algatamise otsuse põhjenduses 51 esitatud tabelist 4], vaatamata aktiva, passiva, rahastamiskulude ja tulude olulistele erinevustele.

(122)

Fiat esitas vastusena nõudele selgitada kontsernisiseste laenude ja deposiitide tasustamist dokumendi, mis kandis pealkirja „Transfer Pricing Policy“ (siirdehindade strateegia). Sellest dokumendist ilmneb, et Fiat määrab kontserni rahastamisettevõtete kinnitatud kontsernisiseste laenude intressid kindlaks sellisel viisil, et nende ettevõtete tootlus on eelnevalt kindlaks määratud.

(123)

Ülesanded, mida FFT kirjelduse kohaselt täidab ja tema kantavad riskid on identsed põhjendustes 38–51 käsitletud siirdehindade aruandes toodutega, välja arvatud teatav teave. […] dokument, mis käsitleb siirdehindade valdkonnas kohaldatavat strateegiat, vaatleb krediidiriski ja vastaspoole riski, mida maksuotsuses käsitletakse olematuna, kuna see strateegia hõlmab kontserni varasid, piiratud riskina

(124)

Siirdehindade strateegiaga seotud dokumendis on selgitatud, et kontsernisiseste tehingute hindade fikseerimine toimub järgmiselt. […], määrab ta kindlaks rahastatava kontsernisisese laenu suuruse. […], annab ta selle alusel hinnangu, millist marginaali peaks kohaldama, eraldades rahastatavate laenude kogusummast tulu sihtsumma, millele lisatakse tegevuskulud. Lõpuks lisab ta kõnealuse marginaali rahastamisettevõtete rahastamiskuludele, saades kontsernisiseste laenude hinnangulised tariifid.

(125)

Siirdehindade strateegiaga seotud dokumendis on seda meetodit illustreeritud kontsernisiseste laenude näitel 2012. aasta andmete alusel. Omakapitali eeldatava tootluse hinnanguline väärtus 2012. aastal oli FFi ja FFT jaoks konsolideeritud alusel [4–7 %]. Dokument hõlmab Euroopa Liidu hinnangulisi beetaväärtusi 2012. aastal ning Itaalia ja Luksemburgi riskivabu intressimäärasid, mis on esitatud eraldi ning esitab sellel alusel järgmised eeldatava tootluse suurused:

Tabel 11

Siirdehindade strateegia valdkonnas kohaldatavas kontsernisiseses dokumendis esitatud teave

(126)

Dokumendis on lisaks sellele eristatud eelnevalt määratletud tähtajaga laene, mis on antud varasemalt ja mille puhul ei ole tasutingimusi võimalik muuta, ning muutuva intressimääraga kontsernisiseseid laene, mille tingimused on muudetavad. […]

(127)

10. juuli 2015. aasta kirjaga teatab Luksemburg, et komisjon läheks vastuollu õiguskindluse põhimõttega, kui ta nõuaks ametliku uurimismenetluse lõpetamise otsuses väidetava abi tagasimaksmist sellest kasusaajalt. Luksemburg osutab komisjoni varasematele otsustele, mis hõlmavad selles küsimuses asjakohaseid maksualase abi kavasid, milles komisjon nõustus, et see põhimõte võib takistada abi tagasimaksmist, (56) ning on määranud õiguspärase ootuse olemasolu tõttu üleminekuaja (57).

(128)

Lisaks sellele märgib Luksemburg, et kuna siirdehindade kindlaksmääramisel ei ole OECD juhiste alusel võimalik ega vajalik määrata kindlaks täpset reaalturuväärtuse põhimõttele vastavat hinda, ei ole võimalik määrata kindlaks tagasimakstava abi täpset suurust. Lisaks sellele väidab Luksemburg, et võttes arvesse, et tegemist on uue meetmega, ning seoses komisjoni varasemate otsustega, ei saa komisjon õiguspärase ootuse kaitsmise põhimõttest lähtuvalt anda korraldust abi tagasimaksmiseks (58).

(129)

Komisjon otsustas algatada ametliku uurimismenetluse, kuna tema esialgse hinnangu kohaselt antakse vaidlusaluse maksuotsusega FFT-le riigiabi, mis on asutamislepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt siseturuga kokkusobimatu.

(130)

Eeskätt väljendas komisjon kahtlusi vaidlusaluse maksuotsuse kokkusobivuse üle reaalturuväärtuse põhimõttega. Komisjoni kahtlused olid seotud konkreetsete asjaoludega, mis on esitatud põhjendustes 131–137.

(131)

Esiteks tundub, et maksuotsuses nõustutakse FFT Luksemburgis toimuva tegevuse maksubaasi suurusega 2,542 miljonit eurot (+/–10 %), mis saab muutuda vaid piiratud ulatuses ja jääb muutumatuks isegi juhul, kui FFT tegevuse maht, millel kindlaksmääratud maksubaas põhineb, suureneb olulisel määral.

(132)

Teiseks väljendas komisjon kahtlusi selle kohta, kas FFT maksunõustaja valitud meetod ettevõtte hüvitise määramiseks FFT täidetavate ülesannete eest on asjakohane. Oma siirdehindade analüüsis kasutas maksunõustaja selle hüvitise arvutamiseks kaudset meetodit, tehingupõhise tootluse meetodit, kuid komisjon on seisukohal, et juhtudel, kui turul on leitavad võrreldavad tehingud, tuleks eelistada otseseid meetodeid, eeskätt vabaturu võrreldava hinna meetodit. Sellega seoses märgib komisjon, et Fiati Ameerikas tegutsev äriühing Chrysler kasutab oma tehingute rahastamiseks otseselt finantsturge ning et tema teatavad tehingud on võrreldavad FFT tehtud tehingutega.

(133)

Kolmandaks, seoses finantsvarade hindamise mudeli kasutamisega omakapitali nõutava tasuvuse hindamiseks väljendas komisjon kahtlusi selles, kas FFT maksunõustaja finantsvarade hindamise mudeli kohaldamine vastab nõuetele. Komisjon rõhutas, et kaks tegurit, mis määravad kindlaks FFT-le makstava hüvitise suuruse finantsvarade hindamise mudeli alusel, nimelt hüvitatava omakapitali suurus ja selle omakapitali suhtes kohaldatava hüvitise määr, on hinnatud liiga madalaks.

(134)

Hüvitatava omakapitali summa puhul nõustuti maksuotsuses finantsvarade hindamise mudeli kohaldamisega vaid osa omakapitali puhul, mida nimetati kahjuriskiga omavahenditeks, samas kui omavahendid, mis süstiti ettevõtetesse FFNA ja FFC, arvati hüvitatavatest omavahenditest maha ilma usutava selgituseta (59). Lisaks sellele ilmnes, et „kahjuriskiga omavahendite“ arvestamisel lähtuti liiga väikesest maksubaasist, kuivõrd see ei hõlmanud kontsernisiseseid varasid; ka selle väljajätmise kohta ei esitatud veenvat põhjendust. Menetluse algatamise otsuses seadis komisjon kahtluse alla eelduse, mille kohaselt kontserni kuuluvate ettevõtetega sooritatud tehingud ei hõlmanud krediidiriski. Komisjon väljendas samuti kahtlusi omakapitali miinimumnõuete arvutamise suhtes seoses vastaspoole riskiga ja krediidiriskiga. Eeskätt ei ole põhjendatud suhteliselt madal vastaspoole riskikaalu näitaja, 20 %, ning mitte miski ei anna tunnistust sellest, mis nähtaks ette juhul, kui õiguslik raamistik peaks olulisel määral muutuma. Maksunõustaja siirdehindade aruandes ei ole selgitatud, miks võib „erinevust kreeditoride pangadeposiitide intressi ja deebitoride pangalaenude intressi vahel“ pidada operatsiooniriski puhul heaks näitajaks ning selles ei ole samuti selgitatud, miks kasutatakse riskikaalu 15 %. Samuti ei ole aruandes selgitatud, miks vastaspoole riski korrutatakse 6 %ga ja mitte 8 %ga, võttes arvesse, et Basel II raamistikuga sätestatud omavahendite miinimumnõuded vastaspoole riski jaoks, millele siirdehindade aruandes otseselt osutatakse, on 8 %.

(135)

Kõnealuse kapitali suhtes kohaldatava hüvitise puhul väljendas komisjon kahtlusi beeta väärtuse kindlaksmääramise üle, kuivõrd kasutatud väärtus tundus liiga madalana võrreldes teiste finantsteenuseid pakkuvate ettevõtete beeta väärtusega. Komisjon väljendas samuti kahtlusi selle suhtes, et maksunõustaja valis beeta väärtuse arvutamiseks 25. tsentiili mediaanväärtuse asemel.

(136)

Neljandaks, seoses maksuotsuse taotluses ülemäärase omakapitalina käsitletava omakapitali eeldatava tootlusega väljendas komisjon kahtlusi seoses sellega, et vaidlusaluses maksuotsuses nõustutakse väga madala määra, 0,87 %, kasutamisega ilma mingi põhjenduseta.

(137)

Võttes arvesse asjaolu, et siirdehinna analüüs, millega maksuotsuses nõustutakse, tundub mitte vastavat reaalturuväärtuse põhimõttele, oli komisjon esialgu seisukohal, et selle maksuotsusega antakse FFT-le eelis. Komisjon leidis, et see eelis anti igal aastal ning see kordus iga kord, kui Luksemburgi maksuamet nõustus kõnealuse maksuotsuse alusel arvutatud maksustava tulu summaga. Komisjon on seisukohal, et kõnealune eelis on ühtlasi valikuline, sest see moodustab erandi halduspraktika suhtes ja eelistab konkreetselt FFTd võrreldes teiste äriühingutega, kes on samalaadses faktilises ja õiguslikus olukorras.

(138)

Kuna kõik ülejäänud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 esitatud tingimused olid täidetud ja puudus kokkusobivusele osutav põhjendus, otsustas komisjon esialgu, et vaidlusaluse maksuotsuse näol on tegemist riigiabiga, mis on siseturuga kokkusobimatu. Seetõttu otsustas komisjon algatada kõnealuse maksuotsuse suhtes ametliku uurimismenetluse.

(139)

Lisaks sellele kohustas komisjon määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 alusel menetluse algatamise otsuses Luksemburgi esitama kõik vaidlusaluse meetmega seotud dokumendid, teabe ja andmed, mida ta vajas selleks, et teha otsus riigiabi olemasolu kohta, ja olemasolu kinnitamise korral, selle abi kokkusobivuse kohta siseturuga. Juhul, kui Luksemburg ei esita kogu nõutavat teavet, palus komisjon määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 6 a lõike 2 punkti b alusel Luksemburgi nõusolekut selleks, et paluda vaidlusalusest meetmest kasusaajal, FFT-l esitada nõutud teave.

(140)

19. juuli 2014. aasta kirjaga esitas Luksemburg oma märkused menetluse algatamise otsuse kohta. Luksemburg väidab esmalt, et menetlus on kallutatud, ning seejärel, et komisjon on menetluse algatamise otsuses teinud sisulisi vigu.

(141)

Seoses menetlusega väidab Luksemburg, et ei järgitud nõuetekohast menetlust teabe esitamise korralduse otsuse tegemisel, kuivõrd määrus (EÜ) nr 659/1999 ei võimalda komisjonil menetluse algatamise otsuses teha teabe esitamise korraldust. Korralduse tegemise otsuse jaoks oleks tulnud järgida määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 10 sätestatud menetlust.

(142)

Luksemburg väidab täiendavalt seoses korralduses nõutava teabega, et komisjon ei selgitanud, miks oli vajalik abisaaja avalikustamine selleks, et hinnata meedet riigiabi valdkonnas kohaldatavate eeskirjade alusel. Võttes arvesse mitmeid infolekkeid ja komisjoni kergekäeliselt tehtud avalikke väiteid, ei pea Luksemburg võimalikuks avaldada selles etapis abisaaja isikut. Lisaks sellele ei täpsustatud korralduse tegemise otsuses mingit muud konkreetset teavet, mida oleks tulnud esitada. Samas peab komisjoni menetluste juhendi põhjal olema kohustuses selgelt väljendatud, milline teave on konkreetse menetluse raames vajalik.

(143)

Luksemburg väidab samuti, et kuivõrd menetluse algatamise otsuses ei ole selgitatud, miks vaidlusaluse maksuotsuse näol on tegemist abiga, ei ole tal võimalik kohaldada rakendamiskeelu kohustust. FFT-l on maksudeklaratsiooni esitamise kohustus ja kuivõrd komisjon ei ole menetluse algatamise otsuses täpsustanud, milline on maksustatava tulu kindlaksmääramise nõutav meetod, kasutab Luksemburgi maksuamet maksuotsuses esitatud meetodit.

(144)

Luksemburg väidab samuti, et komisjon rikkus lojaalse koostöö, erapooletuse ja heade haldustavade rakendamise põhimõtteid, eeskätt sellega et ei reageerinud Luksemburgi ettepanekutele kohtuda, mis oleks Luksemburgi ametiasutustel võimaldanud selgitada vaidlusaluses maksuotsuses kasutatud metoodikat.

(145)

Luksemburg ei nõustu komisjoni otsusega algatada FFT suhtes menetlus (uus juhtum numbri SA.38375 all), mis seisab eraldi põhimenetlusest Luksemburgi tegevuse kohta seoses maksuotsustega, mis oli avatud numbri SA.37267 all. Võttes arvesse asjaolu, et Luksemburg esitas Üldkohtule hagi komisjoni tehtud otsuse suhtes kohustada Luksemburgi esitama juhtumi SA.37267 raames teavet, leiab Luksemburg, et komisjon võis soovida kunstlikult vältida kõnealuse kohustuse tühistamist, avades uue menetluse.

(146)

Lõpuks kinnitab Luksemburg, et komisjon on ületanud oma volitusi, ajades segi kaalutlusõiguse ja üldõiguse eeskirja lihtsa tõlgendamise. FFTd puudutav maksuotsus ei ole seotud Luksemburgi maksuameti kaalutlusõigusega, vaid vastab Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõikele 3 ja ringkirjale. Luksemburgi väitel on kõnealuste sätete kohaldamisel vältimatu, et neid tuleb tõlgendada vastavalt faktilistele asjaoludele igal üksikjuhul eraldi, et leida lahendus, mis vastab konkreetsetele asjaoludele ja põhineb nendel. Komisjon ei ole teinud vahet ühelt poolt kaalutlusõigusel ja teiselt poolt abstraktseid õiguslikke termineid hõlmavate eeskirjade tõlgendamisel, mida tuleb kõnealusel juhul kohaldada. Lisaks sellele, seades end Luksemburgi õiguse tõlgendamisel Luksemburgi ametiasutuste asemele, ei tunnusta komisjon liikmesriikide pädevust otsese maksustamise valdkonnas.

(147)

Luksemburg väidab, et kuivõrd tema maksuamet ei ole rakendanud kaalutlusõigust FFT puhul, ei saa komisjon tõendada, et vaidlusalune maksuotsus moodustab erandi tavapärase halduspraktika suhtes. Luksemburg selgitab, et tema haldustegevus põhineb seaduslikkuse ja võrdsuse põhimõtetel, mis hõlmab kõikide valdavalt samas olukorras olevate maksukohustuslaste võrdset kohtlemist. Luksemburg väidab, et menetluse algatamise otsust vaadeldakse üksnes lähtuvalt siirdehindade valdkonnas kohaldatavatest OECD juhistest ja mitte lähtuvalt Luksemburgi halduspraktikast.

(148)

Üldises plaanis väidab Luksemburg, et komisjon tegi sisulise vea, võttes valikulise eelise olemasolu kindlaksmääramisel võrdlusaluseks siirdehindade valdkonnas kohaldatavates OECD juhistes sisalduva reaalturuväärtuse põhimõtte ja mitte siseriikliku õiguse ja haldustavad.

(149)

Lisaks sellele väidab Luksemburg, et komisjon on siirdehindade valdkonnas kohaldatavaid OECD juhiseid valesti tõlgendanud. Menetluse algatamise otsuse põhjenduses 65 tundub komisjon esitavat siirdehindade kindlaksmääramise meetodite hierarhia, kinnitades, et eelistada tuleb otseste meetodite, eeskätt vabaturu hinna meetodi kasutamist, sellistele kaudsetele meetoditele, nagu näiteks tehingupõhine tootluse meetod. Komisjon ei võta seega arvesse asjaolu, et alates 2010. aastast ollakse seisukohal, et OECD juhistes esitatud meetodite hierarhia, mida kohaldatakse siirdehindade valdkonnas, ei ole enam kooskõlas kaasaegsete nõudmiste ja haldustavadega. Osutades kõnealuste juhiste punktile 1.13, märgib Luksemburg, et neis juhistes on sätestatud, et „siirdehindade kindlaksmääramine ei ole täppisteadus“ ning et „reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hinna kindlaksmääramise meetodi valik ei ole paljudel juhtudel täielikult selge“. Võttes arvesse asjaolu, et FFT maksunõustaja leidis, et tehingupõhise tootluse meetodi kasutamine on õigustatud, ning kohaldas Luksemburgi maksuseaduse artiklit 164, kinnitas Luksemburgi maksuamet lihtsalt analüüsi õiguslikku põhjendatust.

(150)

Luksemburgi väitel nõustub komisjon sellega, et reaalturuväärtuse põhimõtte tõlgendamine ja kohaldamine toimub eri maksuametites ja eri äriühingute suhtes erinevalt, (60) seega ei saa komisjon ühelt poolt lubada, et reaalturuväärtuse põhimõte võimaldab erinevaid tõlgendusi, ning teiselt poolt leida, et on ainult üks nõuetekohane meetod, mille alusel Luksemburg oleks pidanud reaalturuväärtuse põhimõtet kohaldama.

(151)

Lisaks sellele heidab Luksemburg komisjonile ette, et see ei kohaldanud vaadeldaval juhul asjaomast riikliku õigusakti sätet, Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõiget 3 ja sellega seonduvat halduspraktikat, vaid võttis võrdlusaluseks üksnes siirdehindade valdkonnas kohaldatavad OECD juhised. Seega on komisjon määranud kindlaks meetodi, mis tundub talle kõige asjakohasem, samas kui Luksemburgi õiguses ei nähta ette teatud konkreetsete meetodite kasutamist siirdehindade kindlaksmääramiseks. Seega ei tunnista komisjon täies ulatuses Luksemburgi õiguslikku raamistikku ja haldustavasid kõnealuses valdkonnas. Lisaks sellele ei võrdle komisjon valikulisuse analüüsi raames FFT maksukohtlemist Luksemburgi teiste samas faktilises ja õiguslikus olukorras olevate äriühingute suhtes kohaldatava maksukohtlemisega.

(152)

Seoses komisjoni menetluse algatamise otsuses väljendatud kahtlustega heidab Luksemburg komisjonile ette, et see keskendub ülemääraselt ja liiga ühekülgselt Fiati arvatavale maksustrateegiale kontserni tasemel, võtmata arvesse asjaolu, et Fiatil, kes tegutseb kontsernina, võis olla teisi põhjuseid moodustada selline struktuur, nagu tal on.

(153)

Esiteks ei ole Luksemburgi maksuhaldurid kindlasti kokku leppinud „fikseeritud maksubaasis“, nagu seda on väidetud menetluse algatamise otsuse põhjenduses 64. FFT maksustatav tulu sõltub antud laenude suurusest ja siirdehindade suhtarvu tuleb arvesse võtta vaid selleks, et määrata kindlaks kohaldatava marginaali baaspunktide vahemik.

(154)

Teiseks, seoses nõutava omavahendite suurusega ja komisjoni sellega seotud kahtlustega märgib Luksemburg, et Basel II raamistiku valik on õigustatud, niisamuti nagu otsus mitte arvestada omakapitalis osalemist. Luksemburg väidab, et tuleb pidada loogiliseks, et finantsosalused jäetakse arvutustest välja, sest need ei ole seotud siirdehindadega piiratud kontsernisiseste tehingutega. Lisaks sellele, vastavalt siirdehindade aruandele on osaluste rahastamiseks kuluva summa suurus 165 244 000 eurot, mis vastab FFT võetud osaluste ostuhinnale ja mida seetõttu Luksemburgi väitel ei saa vaidlustada. Seejuures kohaldatakse osalustest tuleneva tulu suhtes Luksemburgi õiguse alusel maksuvabastust, seega ei ole ka sellega seotud kulud, nagu intressikulu, mahaarvatav. Kuivõrd osaluste hüvitamine toimub tütarettevõtjatelt saadavatest dividendidest, mille suurus võib muutuda sõltuvalt tütarettevõtjate majandustulemustest ja nende reinvesteerimisvajadusest, ei saa selle tulu marginaali pidada äritegevuse mõttes oluliseks.

(155)

Kolmandaks väidab Luksemburg, et kontsernisiseste võlakohustuste väljajätmine arvutustest on põhjendatav ka sellega, et FFT võlgade puhul kohaldatakse võlausaldajate suhtes konkreetset tagatist. Võttes arvesse ettevõtte tööstusstrateegiat, majandushuve ja võimaliku pankrotistumise ohu suurt mõju ettevõtte mainele, tuleb FFT maksejõuetuks muutumise riski hinnata väga madalaks ning 93 710 000 euro suurune „vaba“ summa on selle riski katmiseks enam kui piisav.

(156)

Neljandaks heidab Luksemburg komisjonile ette, et see kahtleb meetodis, mille alusel arvestati beeta väärtus riskipreemia kindlaksmääramiseks. Esiteks ei ole tegemist puhtalt matemaatilise arvutusega ning erinevate tulemuste saamine võib olla põhjendatud; sellest tulenevalt on siirdehindade aruandes esitatud tulemused täiesti põhjendatavad ja tegelikkusele vastavad. Teiseks, isegi kui eeldada, et komisjoni saadud tulemused on erinevad, tuleb sellest hoolimata analüüsida, kas sellega anti FFT-le eelis võrreldes teiste Luksemburgis tegutsevate ettevõtjatega. Kolmandaks, isegi alternatiivse hindamise raames, mille puhul võrreldakse FFT jaoks arvutatud riskipreemiat börsil noteeritud äriühingu aktsionäridele makstava hüvitisega, mille protsendimäär on 3,5–4 %, mis on oluliselt madalam kui FFT riskipreemia 6,05 %, näitab see võrdlus, et 6,05 % suurune riskipreemia on täiesti põhjendatav ja rahuldab täielikult Luksemburgi tulumaksuseaduse artiklis 164 esitatud nõudeid.

(157)

Ja lõpuks väidab Luksemburg, et „käitumisjuhendi töörühm (äriühingute maksustamine)“ on sõnaselgelt kinnitanud, et Luksemburgi maksuotsuste kasutamine vastab käitumisjuhendile ja OECD juhistele, seega eeldab õiguspärase ootuse põhimõte, et FFT võib tugineda 3. septembri 2012. aasta maksuotsusele kogu selle kehtivusaja, see tähendab viie aasta jooksul.

(158)

30. oktoobril 2014 esitas FFT oma märkused menetluse algatamise otsuse kohta. Märkused esitati kahe eraldi dokumendiga.

(159)

FFT märkuste esimene kogum jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas on esitatud põhjendused selle kohta, miks FFT on seisukohal, et komisjon on seoses FFT siirdehindade eelkokkuleppega OECD juhiseid valesti kohaldanud. Teises osas on kirjeldatud, mis osas menetluse algatamise otsus ei vasta õigusnormile, millega nõutakse valikulise eelise olemasolu üle otsustamist asutamislepingu artikli 107 lõike 1 alusel.

(160)

Esiteks, vastupidiselt sellele, mida komisjon väidab menetluse algatamise otsuses, väidab FFT, et ta ei ole Luksemburgi maksuametiga leppinud kokku maksustatava tulu fikseeritud suuruses. Kokkulepe hõlmas üksnes FFT rahaliste vahendite haldamise ülesannete täitmise hüvitamise meetodit. Igal aastal alates 2011. aastast ajakohastab FFT kõiki andmeid, mis on vajalikud riskidega seotud omakapitali suuruse ning omakapitalilt saadava tulu hindamiseks, et arvutada oma kavandatav kasum. Lisaks sellele kehtib FFT eelkokkulepe ainult viis aastat eeldusel, et faktilised ja muud tegurid, millel see põhineb, ei muutu; see kestus vastab maksuotsusega seotud tavadele teistes liikmesriikides.

(161)

Teiseks, mitte miski ei takista seda, et FFT maksunõustaja valis tehingupõhise tootluse meetodi, kuna puuduvad FFT tehingute sisemised võrdlustegurid, mis võimaldaksid kasutada vabaturu hinna meetodit. Selle põhjused on järgmised: i) FFT ei anna laene kolmandatele isikutele ja ii) Fiati kontserni kuuluvad äriühingud ei saa samalaadseid laene kolmandatelt isikutelt. FFT osutab siirdehindade valdkonnas kohaldatavate OECD juhiste punktile 2.2, mille kohaselt on valikumeetodi eesmärk leida alati konkreetse juhtumi jaoks kõige asjakohasem meetod. FFT nimetab seejärel kõnealuste juhiste punkti 2.4, mille kohaselt võivad kasumit arvestavad tehingupõhised meetodid osutuda teatud olukordades asjakohasemaks kui traditsioonilised tehingutel põhinevad meetodid.

(162)

FFT väidab, et kui maksunõustaja oleks vabaturu hinna meetodit kasutades hinnanud kontserni kuuluvatele äriühingutele antud laenude siirdehindade kindlaksmääramiseks ettevõtte kohustusi, oleks FFT kandnud kahjusid, sest ta ei oleks saanud hüvitist vajaliku likviidsuse maksumuse ulatuses, mis oleks olnud vajalik kontserni rahastamisvajaduse katmiseks. FFT keerukusaste on väiksem kui kontserni kuuluvate äriühingute oma ja tema marginaali on võimalik kontrollida tehingupõhise tootluse meetodi abil. Seda meetodit kasutatakse siirdehindade analüüsides üha sagedamini ning 2010. aasta siirdehindade valdkonnas kohaldatavad OECD juhised ei sätesta mingit meetodite hierarhiat.

(163)

Lisaks sellele väidab FFT, et omakapitali suurus võib tihtipeale tuleneda äriühingu tegevusega seotud varasematest otsustest ning sellel ei pruugi olla mingit seost omakapitali suurusega, mis on vajalik äriühingu tegevusega seotud riskide katmiseks.

(164)

Lõpuks märgib FFT, et siirdehindade valdkonnas kohaldatavates OECD juhistes on öeldud, et siirdehindade kindlaksmääramise näol ei ole tegemist täppisteadusega. Sellega seoses osutab ta kõnealuste juhiste punktile 1.13 ning eeskätt järgmisele kaalutlusele: „[o]luliseks tuleb pidada seda, et peetaks silmas vajadust saavutada reaalturuväärtuse põhimõttele vastavale tulemusele mõistlikult lähedane tulemus, mis põhineb usaldusväärsetel andmetel. Samuti tuleb meenutada, et siirdehindade kindlaksmääramise näol ei ole tegemist täppisteadusega ning see eeldab hinnangut nii maksuametilt kui ka maksukohustuslaselt“. FFT märgib, et ta on teinud kõik endast sõltuva selleks, et hinnangu abil leida oma tegevusele vastav reaalturuväärtuse põhimõttega kooskõlas olev hüvitis.

(165)

Kolmandaks, mis puudutab FFT omakapitali adekvaatsust, siis peab FFT tõendama, et tema omakapitali suurus on piisav selleks, et kanda oma rahastamistegevusega seotud riske. Ringkiri ei sätesta konkreetseid suuniseid kahjuriskiga omavahendite asjakohase suuruse kindlaksmääramiseks. Seetõttu otsustas FFT analüüsida äriühingu omakapitali, et hinnata, milline osa tema omakapitalist on vajalik äriühingu tegevuse tagamiseks ja riskide katmiseks Basel II raamistiku alusel. Samas on ringkirjas võrreldud vahefinantseerimisega tegelevaid äriühinguid sõltumatute finantseerimisasutustega. Ringkirjas on samuti sätestatud, et maksukohustuslastel, kes teevad kontsernisiseseid rahastamistoiminguid, peavad olema piisavad omavahendid selleks, et kanda kõnealuste rahastamistoimingutega seotud riske. Seevastu ei võeta osaluste võtmisega seotud tegevust FFT eelkokkuleppe puhul arvesse, seetõttu on põhjendatud asjaolu, et FFT riskidega seotud omavahendite hulgast jäetakse välja FFT võetud osalused. Lisaks sellele ei võetud arvesse omavahendeid suuruses, mis vastab FFT tütarettevõtjatesse tehtud investeeringutele, sest see summa vastab tütarettevõtjatesse tehtud portfellivälistele investeeringutele, mida rahastatakse dividendide abil. Kuid siirdehindade analüüs ei hõlma dividende, kuna need ei ole seotud ei äriühingu täidetavate ülesannete olulisusega ega kantavate riskidega. Selline järeldus on ühtlasi kooskõlas Basel II raamistikuga (61) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ („CRD III“) artikli 57 sätetega (62).

(166)

Neljandaks, seoses komisjoni tehtud kontsernisiseste laenutehingute analüüsiga ja asjaoluga, et FFT eelkokkuleppes ei võeta arvesse kõiki varasid, mis ei kuulu kolmandatele isikutele, väidab FFT, et ta on kontserni rahastamiskulude puhul juba arvestanud krediidireitingut. Võttes arvesse asjaolu, et FFT ja kõikide kontserni kuuluvate seotud ettevõtete krediidireiting on võrdne Fiat S.p.A. omaga, (63) ei puutu FFT seoses kontserni kuuluvatele seotud ettevõtetele antavate laenudega kokku täiendava krediidiriskiga. Seetõttu tuleneb intressimäär, mida FFT kohaldab kontserni kuuluvate seotud ettevõtete suhtes: i) summast, mis vastab kontserni rahastamiskuludele, ii) ettevõttele Fiat S.p.A. makstavatest tagatistasudest; iii) kantud tegevuskuludest, mis võimaldavad pakkuda teenuseid teistele kontserni kuuluvatele äriühingutele; iv) „vähetootlikust laenust“, mis tuleneb sellest, et FFT laenatud suured summad laenatakse lühiajaliselt ja madala intressimääraga, nii et need vastavad kontserni lühiajalise likviidsusega seotud vajadustele; ja v) riskikapitali hüvitamisest, mis on seotud FFT täidetavate ülesannetega kontserni rahaliste vahendite haldamisel.

(167)

Viiendaks oli FFT väitel põhjendatud kohaldada riskiga kaalutud vara puhul koefitsienti 6 %, kuna see vastab FFT arusaamale Basel II raamistiku kohaldamisest kapitalinõuete direktiivi alusel Euroopa Liidu teatavate piirkondade (näiteks Itaalia) kohalike ametiasutuste poolt pankade hulka mittekuuluvate finantseerimisasutuste suhtes. Lisaks sellele, kuivõrd FFT varade ülekandmine kolmandatele isikutele toimub peaasjalikult pangadeposiitide kaudu, on riskikaal 20 % kooskõlas Basel II raamistiku tavapärase lähenemisviisiga (64). Samuti, seoses riskikaaluga 15 % operatsiooniriski puhul, osutab FFT komisjonile baasnäitajaga seotud lähenemisviisile, mille puhul tuleb Basel II raamistiku punkti 649 kohaselt kasutada sellist koefitsienti. Sama lähenemisviisi kohaldades võrdub brutotulem netointressituluga, millele lisandub neto finants- ja muu tegevustulu, kõikide eraldiste ja tegevuskulude brutoväärtus ning erakorraliste tegurite netoväärtus. Kuivõrd FFT tulud hõlmavad ainult intresse, on võrdlemine pangahoiuste intressituluga ja pangalaenude deebetintresside netoväärtusega parim võimalus FFT operatsiooniriskide ligikaudseks kindlaksmääramiseks. Seoses õigusliku raamistiku võimaliku muutumisega kinnitab FFT, et ka Basel III raamistiku (65) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (66) ((„CRD IV“, kapitalinõuete direktiivi IV pakett), mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet), puhul on vastavad kriteeriumid endiselt kehtivad.

(168)

Kuuendaks, seoses komisjoni väljendatud kahtlustega kasutatud beeta väärtuse kohta kinnitab FFT, et isegi jättes võrdlusest välja teatud tegurid (näiteks riiklikud pangad), jääb reaalturuväärtuse põhimõttele vastav vahemik peaaegu täpselt samaks. Võttes arvesse asjaolu, et FFT näol on tegemist finantsettevõttega ja seda ei saa samastada pangaga, tuleb finantsettevõtete beeta väärtust FFT ja [maksunõustaja] arvates käsitada kõige asjakohasema võrdlustegurina. Lisaks sellele osutatakse ringkirjas selgesõnaliselt finantsteenuste osutajatele. Sellest lähtuvalt on kohase beeta väärtuse leidmiseks asjakohane võtta arvesse teatud rühma ettevõtteid, kes tegutsevad finantsteenuste sektoris. Mis puudutab reaalturuväärtuse põhimõttele vastava vahemiku 25. tsentiili kasutamist, siis on see kooskõlas siirdehindade valdkonnas kohaldatavate OECD juhistega, mille kohaselt võimaldavad kõik reaalturuväärtuse põhimõttele vastava vahemiku punktid määrata kindlaks reaalturuväärtusele vastavad hinnad / tulud. Lisaks sellele võib eeldada, et FFT kannab vaid piiratud riske, võttes arvesse, et ta töötab ainult kontserni kuuluvate äriühingute huvides, kontserni tegevus on olulisel määral integreeritud ning emaettevõtja on oma tütarettevõtjate tegevuse toetamisest väga huvitatud.

(169)

Seitsmendaks ei jaga FFT komisjoni kahtlusi selle suhtes, et omakapitali 0,87 % suurune tootlus on liiga madal. Ülemäärane omakapital, see tähendab omakapital, mis ei ole vajalik FFT kantavate riskide katmiseks äriühingu rahastamistegevuse käigus, laenatakse mõnele teisele kontserni kuuluvale äriühingule, kes vajab täiendavat rahastamist, või kasutatakse seda kapitali FFT tegevuskulude rahastamiseks finantsteenuste osutamise raames. Selle kapitali hüvitamine peab seega olema kooskõlas lühiajalise likviidsetesse vahenditesse investeerimise tingimustega.

(170)

FFT väidab, et isegi kui reaalturuväärtuse põhimõttele vastavuse kontrollimiseks tehtud komisjoni analüüs oli nõuetekohane, ei paku menetluse algatamise otsus ühtegi tõendit selle kohta, et FFT suhtes kohaldati soodsamat kohtlemist kui mis tahes teise Luksemburgi maksukohustuslase suhtes, kes on samaväärses faktilises ja õiguslikus olukorras. Menetluse algatamise otsus ei hõlma mingit FFT seisundi võrdlust teiste Luksemburgi maksukohustuslastega, sealhulgas 21 ülejäänud maksukohustuslasega, kelle siirdehindade eelkokkuleppeid komisjon vaatles.

(171)

Samaväärselt ükskõik millise teise Luksemburgis tegutseva maksukohustuslasega oli FFT-l õigus sõlmida Luksemburgi maksuametiga eelkokkulepe.

(172)

Lisaks sellele, võttes arvesse asjaolu, et Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldine määr FFT jaoks oli 28,8 % (2011. majandusaastal), samas kui Itaalias on äriühingu tulumaksu põhimäär ligikaudu 33 %, oleks FFT suurem kasum toonud kaasa suurema mahaarvamise Itaalias, kuna suurem osa FFT antud laenudest anti ettevõttele Fiat Finance S.p.A. Seetõttu ei ole arusaadav, mis laadi „abi“ kontsern tervikuna sai seetõttu, et FFT deklareeris väiksema kasumi Luksemburgis ja selle tulemusena tehti väiksem mahaarvamine Itaalias.

(173)

FFT esitatud märkuste teine kogum algab eelkokkulepete olulisuse üldise selgitusega – kõnealuseid eelkokkuleppeid käsitletakse üldise maksusüsteemi osana ja need on Luksemburgi maksusüsteemis lubatud. FFT eelkokkuleppes on järgitud ringkirjas sätestatud suuniseid ning see ei kaldu kõrvale Luksemburgi üldise maksusüsteemi nõuetest. FFT eelkokkuleppe tähtaeg on viis aastat, mis vastab selliste kokkulepete tavapärasele kestusele teistes liikmesriikides.

(174)

Ringkirja aluseks olevad Luksemburgis kohaldatavad siirdehindade valdkonna eeskirjad moodustavad osa üldisest maksusüsteemist, kuna neid kohaldatakse kontserni kuuluvate seotud ettevõtete suhtes ettevõtetevaheliste tehingute raames. Luksemburgis kohaldatavad siirdehindade valdkonna eeskirjad ei kaldu kõrvale üldisest maksusüsteemist selles tähenduses, et need järgivad tegelikult siirdehindade valdkonnas kohaldatavaid OECD juhiseid ja nende eesmärk on määrata kindlaks reaalturuväärtuse põhimõttele vastav kasum.

(175)

Seoses komisjoni menetluse algatamise otsuses väljendatud kahtlustega siirdehindade kindlaksmääramiseks valitud meetodi kohta kinnitab FFT, et tehingupõhine tootluse meetod on üldiselt aktsepteeritud meetod, mille on heaks kiitnud OECD ja mis on kooskõlas Luksemburgi üldise maksusüsteemiga. Tehingupõhise tootluse meetodi kasutamisega ning asjaoluga, et selle kohaldamisel võib tekkida keerukaid olukordi, on nõustunud ka komisjon (67). Teatud üksikasjade puhul puuduvad piisavad suunised, kuid komisjon võtab endale õiguse lahendada siirdehindadega seotud vastuolulised probleemid lähtuvalt oma nägemusest selle kohta, kuidas vaadeldaval juhul tuleks tehingupõhise tootluse meetodit kohaldada. Lisaks sellele on FFT maksustatav kasum kooskõlas ettevõtte kohustusliku kasumiga, see asjaolu kinnitab täiendavalt, et tehingupõhise tootluse meetodi kasutamisega ei antud FFT-le mingit eelist.

(176)

FFT väitel peaks maksuhalduril olema teatav kaalutlusruum tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel, kuna maksustava tulu kindlaksmääramisel selle meetodi abil ei saada kunagi üht kindlat tulemust, vaid mitu kehtivat tulemust. Seetõttu ei saa FFT kindlaksmääratud maksustatava tulu suuruse (millega Luksemburgi maksuhaldur nõustus) ja komisjoni eeldatava maksustatava tulu suuruse vahelist erinevust käsitada eelisena riigiabi valdkonnas kohaldatavate eeskirjade tähenduses. Eelisega on tegu olukorras, kus teatud meede kaldub silmnähtavalt kõrvale siirdehindade kindlaksmääramise tavapärastest eeskirjadest ning läheb kaugemale maksuameti kaalutlusruumi ulatusest (68). Vastasel juhul on tegemist komisjoni sekkumisega liikmesriigi pädevusalasse maksustamise valdkonnas.

(177)

Lõpuks väidab FFT, et kui komisjon analüüsis eelise olemasolu, oleks ta pidanud vaatlema üldist mõju „kontserni tasandil“. Tuleb arvestada, et Fiati kontsern ei saanud mingit eelist, sest igasugust maksubaasi suurenemist Luksemburgis kompenseeris maksu mahaarvamise suurenemine teistes Euroopa riikides (viimastel aastatel peaasjalikult Itaalias). FFT väitel on komisjon tunnistanud sellise mõju olemasolu mitmetes otsustes. (69)

(178)

FFT väitel saab võrdlussüsteem, mida kasutatakse valikulisuse olemasolu analüüsis, hõlmata üksnes selliseid äriühinguid, mille suhtes kohaldatakse siirdehindadega seotud eeskirju, see tähendab äriühinguid, kes teevad tehinguid üksnes nendega seotud kolmandate isikutega. Seda tunnistatakse ka komisjoni otsuses Groepsrenteboxi kava kohta (70), milles on seoses laenude abil rahastamisega väidetud, et sidusettevõtted on faktilises ja õiguslikus olukorras, mida ei saa võrrelda mitteseotud ettevõtete omaga. Seega peaks komisjon valikulisuse tõestamiseks näitama, et FFT sõlmis eelkokkuleppe tingimustes, mis erinesid teistele kontserni kuuluvatele ja rahastamisega tegelevatele Luksemburgi ettevõtetele võimaldatavatest tingimustest. Samas on ringkirjas selgitatud, et eelkokkuleppeid võivad kasutada kõik finantskontserni kuuluvad ettevõtted. Seega ei ole tegemist valikulisusega.

(179)

Üldiselt on komisjon nõustunud maksuotsuste tegemisega kui mehhanismiga, mis annab maksukohustuslastele kindlustunde ja õigusliku prognoositavuse seoses nende maksukohustustega. Luksemburgi maksuameti vastuvõetud maksuotsused ei tulene kaalutlusõigusest, sest nende puhul arvestatakse ringkirjas sätestatud põhimõtteid, mille puhul osutatakse konkreetselt OECD maksustamisalase näidislepingu artiklis 9 esitatud reaalturuväärtuse põhimõttele ning antakse suunised ja täpsustused omavahendite minimaalse suuruse nõuete kohta ja siirdehindade analüüsi kohta, mida kontsernisisese rahastamisega tegelevad Luksemburgi ettevõtted peavad arvesse võtma. Seega, kui võib rääkida Luksemburgi maksuameti kaalutlusruumist, on see piiratud ringkirjas esitatud suuniste abil. Lisaks on kõnealune maksuameti piiratud kaalutlusruum seatud sõltuvusse siirdehindade valdkonnas kohaldatavatest OECD juhistest. See lihtne asjaolu ei võimalda otsustada, et tegemist on riigiabiga. Lisaks sellele kinnitab FFT, et FFT eelkokkulepet, mille maksimaalne kehtivusaeg on viis aastat, vaadatakse regulaarselt läbi.

(180)

FFT väidab lisaks sellele, et komisjon ei ole tõestanud, et tehingupõhise tootluse meetodi kasutamine FFT eelkokkuleppe puhul erineks teistest maksuotsustest, mis on tehtud teiste äriühingute suhtes, kes on FFTga samaväärses olukorras. FFT väitel ei ole mingit kahtlust selles, et võrreldaval äriühingul, kes oleks temaga samas olukorras, oleks olnud võimalik taotleda maksuotsust ning määrata oma tulude suurus kindlaks tehingupõhise tootluse meetodi abil. Kuivõrd FFT ja temaga võrreldavate äriühingute suhtes kohaldatakse sama maksukorraldust, ei ole asjakohane hinnata seda, kas FFT suhtes kohaldatav siirdehindade kindlaksmääramise meetod on kooskõlas siirdehindade valdkonnas kohaldatavate OECD juhistega või mitte (seejuures on see meetod nende juhistega igal juhul kooskõlas).

(181)

FFT väitel esineb menetluse algatamise otsuses märkimisväärseid erinevusi varasematest otsustest, milles komisjon on väljendanud kahtlusi siirdehindade kindlaksmääramise meetodi (näiteks kulupõhise meetodi) suhtes, leides, et selle näol on tegemist maksumeetmega, millega antakse valikuline eelis (71). Nende otsuste puhul oli maksualase abi kava võimalik kasutada vaid teatud tingimustele vastavatel maksukohustuslastel, samas kui käesoleva menetluse algatamise otsuse puhul seab komisjon kahtluse alla tehingupõhise tootluse meetodi kui sellise kasutamise konkreetse maksustatava kasumi kindlaksmääramiseks eelkokkuleppe menetluse käigus kõikide Luksemburgi maksukohustuslaste jaoks, kes tegelevad seotud ettevõtete rahastamisega.

(182)

Lisaks sellele võis nende otsuste puhul kulupõhise meetodi abil kindlaksmääratud tulu suurus erineda oluliselt kohustuslikust kasumist, kuid see ei ole nii FFT puhul, sest tehingupõhise tootluse meetodi abil kindlaksmääratud tulu vastab äriühingu raamatupidamislikule majandustulemile. Ühtlasi ei ole siirdehindade kindlaksmääramise meetod ka varasemate otsuste puhul kooskõlas siirdehindade valdkonnas kohaldatavate OECD juhiste põhimõtetega. Vaadeldaval juhul kõnealuste juhiste põhimõtteid ei rikutud. Seejuures, erinevalt sellest, mida võib täheldada koordineerimiskeskusi hõlmavate otsuste puhul, ei sisalda siirdehindade valdkonnas kohaldatavad OECD juhised samuti selgeid suuniseid siirdehindade kindlaksmääramisel teatavates FFT tegevusvaldkondades (nagu rahastamine ja rahaliste vahendite haldamine).

(183)

FFT väidab lisaks sellele, et komisjon ei ole võtnud arvesse asjaolu, et FFT eelkokkulepe põhines majandusuuringul, mis tugines siirdehindade valdkonnas kohaldatavatele OECD juhistele, mis annab tunnistust sellest, et kasumi suuruse kindlaksmääramine ei olnud meelevaldne ning sellest, et Luksemburgi maksuhaldur ei kasutanud kaalutlusõigust.

(184)

5. jaanuari 2015. aasta kirjaga teatas Luksemburg, et ta nõustub täielikult Fiati esitatud märkustega.

(185)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(186)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud (72). Seega on selge, et meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks selle sätte tähenduses peab esiteks olema tegemist riigi sekkumise või vähemalt riigi ressurssidega, teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, kolmandaks peab see andma teatud ettevõttele valikulise eelise ning neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (73).

(187)

Seoses abi olemasolu esimese tingimusega tuleb märkida, et vaidlusaluse maksuotsuse väljastas otseste maksude amet, mis kuulub Luksemburgi Suurhertsogiriigi maksuameti koosseisu. Kõnealune maksuotsus hõlmab Luksemburgi maksuameti nõusolekut FFT kasumi kindlaksmääramise meetodi kohta Fiati kontserni kooseisus, mille kohta tegi ettepaneku Fiati kontserni maksunõustaja ja millega pannakse Luksemburgi maksuametile viieaastase kestusega kohustus ning selle maksuotsuse alusel arvutab FFT igal aastal äriühingu tulumaksu suuruse, mida ta peab Luksemburgis maksma. Vaidlusalune maksuotsus on seega seostatav Luksemburgiga.

(188)

Mis puudutab meetme rahastamist riigi ressursside abil, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on meetme näol, millega riiklikud ametiasutused võimaldavad teatud ettevõtetele maksuvabastust, mis vaatamata sellele, et see ei hõlma riigi ressursside kindlat üleandmist, paneb sellest kasusaajad ülejäänud maksukohustuslastega soodsamasse finantsolukorda, tegemist riigiabiga (74). Punktis 7.2 näitab komisjon, et vaidlusaluse maksuotsusega vähendatakse FFT tasutava maksu suurust, nii et see erineb maksusummast, mida FFT oleks vastupidises olukorras pidanud Luksemburgis kohaldatava ettevõtte tulumaksu üldise süsteemi alusel maksma. Seega tuleb vaidlusalust maksuotsust käsitada meetmena, mille tulemusel vähenevad riigi ressursid, kuna FFT tasutava maksusumma igasugune vähendamine toob kaasa selliste tulude vähenemise, mida Luksemburg oleks võinud saada ilma kõnealuse maksusumma vähendamiseta.

(189)

Abi olemasolu teise tingimuse kohta tuleb märkida, et FFT kuulub Fiati kontserni, mille näol on tegemist ülemaailmse kontserniga, kes tegutseb mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, nii et igasugune talle antav abi võib kahjustada Euroopa Liidu sisest kaubavahetust. Lisaks sellele moonutab või ähvardab moonutada riigi võetud meede konkurentsi, kui see võib parandada sellest meetmest kasusaaja konkurentsiseisundit võrreldes teiste ettevõtjatega, kellega ta konkureerib (75). Sedavõrd, kuivõrd vaidlusalune maksuotsus vabastab FFT kohustusest tasuda maksusumma, mida ta oleks Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldise süsteemi kohaselt pidanud tasuma, kahjustab või ähvardab kahjustada kõnealune maksuotsus konkurentsi, tugevdades FFT ja Fiati kontserni positsiooni, seega on vaadeldaval juhul ka riigiabi olemasolu neljas tingimus täidetud.

(190)

Seoses abi olemasolu kolmanda tingimusega toob komisjon punktis 7.2 välja põhjendused, mille tõttu ta leiab, et vaidlusaluse maksuotsusega antakse FFT-le valikuline eelis, kuna sellega võimaldatakse vähendada huvitatud isiku Luksemburgis tasutavat maksusummat, nii et see erineb maksusummast, mida FFT oleks pidanud tasuma äriühingu tulumaksu üldise süsteemi kohaselt ning sellega seoses on täidetud kõik abi olemasolu tingimused vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 sätetele.

(191)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 „kohaselt kindlaks teha, kas antud õigussüsteemis võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“, võrreldes teiste ettevõtjatega, kes asuvad nimetatud süsteemi eesmärki silmas pidades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras kindlaks. Kui nii, siis vastab meede […] valikulisuse tingimusele“ (76).

(192)

Maksustamise valdkonnaga seotud kohtuasjade puhul teostab Euroopa Kohus kolmeastmelise analüüsi, et selgitada välja, kas teatud maksumeede on valikuline (77). Esmalt tuleb välja selgitada, milline on kõnealuses liikmesriigis kehtiv üldine või tavapärane maksukord, mille näol on tegemist „võrdlussüsteemiga“. Teiseks tuleb kindlaks määrata, kas vaadeldav maksumeede kujutab endast erandit sellest süsteemist, eristades ettevõtjaid, kes on süsteemi olemuslikke eesmärke arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras. Kui meetme näol on tegemist erandiga võrdlussüsteemi suhtes, tuleb kolmandaks kindlaks määrata, kas vaadeldav meede on võrdlussüsteemi laadi või üldise majandusloogika alusel põhjendatav. Võrdlussüsteemi kohaldamisest tehtav erand võib olla põhjendatud juhul, kui asjaomane liikmesriik suudab tõendada, et meede tuleneb otseselt tema maksusüsteemi aluspõhimõtetest või suunistest (78). Sellisel juhul ei ole maksumeede valikuline. Kolmanda etapi käigus tehtava analüüsi puhul on tõendamise kohustus liikmesriigil.

(193)

Üldpõhimõttena peab meetme valikulisuse analüüsiks kasutatav võrdlussüsteem hõlmama ühtset eeskirjade kogumit, mida kohaldatakse objektiivsete kriteeriumide alusel kõikide selle süsteemi eesmärgi põhjal määratletud kohaldamisalasse jäävate ettevõtjate suhtes.

(194)

Vaadeldaval juhul leiab komisjon, et võrdlussüsteem on Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldine süsteem, mille eesmärk on kõikide Luksemburgi maksukohustuslastest ettevõtete kasumi maksustamine (79). Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldist süsteemi kohaldatakse kohalike äriühingute ja Luksemburgi residentidest välismaiste äriühingute suhtes, sealhulgas välismaiste äriühingute Luksemburgis asuvate filiaalide suhtes. Kohaliku äriühinguna käsitatakse Luksemburgis ettevõtet, mille põhikirjajärgne asukoht või keskjuhtkond asub Luksemburgis. Kohalikud äriühingud ja Luksemburgi residentidest välisriikide äriühingud on kohustatud tasuma äriühingu tulumaksu kogu maailmas teenitud kasumilt, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse topeltmaksustamise vältimise lepingut. Mitteresidentidest äriühingud peavad tasuma äriühingu tulumaksu vaid teatud Luksemburgist pärinevate spetsiifiliste tulude pealt (80). Maksu makstakse teenitud kasumi pealt, millest on maha arvatud mahaarvatavad kulud ja kahjum, mida on võimalik piiramatult edasi lükata.

(195)

Luksemburgi äriühingutele rakendatav maks koosneb tulumaksust, millega maksustatakse äriühingute kasum („äriühingute tulumaks“), mille fikseeritud määr on 21 %, ja Luxembourgi linnas asuvate äriühingute puhul nende suhtes kohaldatavast kommunaalmaksust („äriühingute kommunaalmaks“), mille määr on 6,75 %. Lisaks sellele on 21 % suurust äriühingute tulumaksu suurendatud 5 % võrra, mille abil rahastatakse tööhõivefondi (81). Alates 1. jaanuarist 2011 on Luksemburgi äriühingute tulumaksu kumuleeruv kogumäär seega 28,80 % (82). (83)

(196)

Luksemburgi äriühingu tulumaksuga maksustatava kasumi arvutamine toimub põhimõtteliselt maksukohustuslase äritegevuse raamatupidamisandmete alusel, seejuures kohaldatakse Luksemburgi maksuõigusega ettenähtud korrigeerimisi, mis peamiselt on seotud dividendide ja lisaväärtuse maksuvabastusega, mahaarvamisele mittekuuluvate kulude reintegreerimisega, (84) maksustatava tulemi korrigeerimisega seoses tehingutega, mis ei ole toimunud reaalturuväärtuse põhimõtte kohaselt ja erinevate kulumiga seotud raamatupidamise ja maksustamise eeskirjade kohaldamisega.

(197)

Kui iseseisvate integreerimata või kohalike äriühingute puhul, kes teevad tehinguid turutingimustel, on maksustatava kasumi suuruse arvutamine suhteliselt lihtne, kuivõrd see võrdub erinevusega tema tulude ja konkurentsile avatud turu tingimustele vastavate kulude vahel, siis kontserni kuuluvate maksustamise mõttes integreeritud äriühingute puhul, nagu FFT, tuleb kasutada kaudseid andmeid. Iseseisvad integreerimata äriühingud võivad maksustatava väärtuse arvutamisel aluseks võtta oma raamatupidamisliku kasumi, kuna see kasum on seotud turutingimuste alusel kujunenud hindadega nii sisseostetud tooraine kui ka äriühingu müüdud toodete ja osutatud teenuste puhul. Seevastu integreeritud äriühing, kes teeb tehinguid samasse kontserni kuuluvate äriühingutega, peab maksustatavate tulude kindlaksmääramiseks hindama kontsernisiseste tehingute puhul kohaldatavaid hindu, kusjuures selle aluseks ei ole turu dikteeritud hinnad, vaid selle hinnangu teeb sama äriühing, kes kontserni juhib.

(198)

Selline erinevus maksustatava kasumi suuruse arvutamisel integreerimata, see tähendab kontserni mittekuuluvate ja seega „sõltumatute“ äriühingute ja integreeritud, see tähendab kontserni kuuluvate äriühingute vahel ei mõjuta mitte mingil määral Luksemburgi äriühingu tulumaksu süsteemi eesmärki, mis on maksustada kõikide Luksemburgi residentidest äriühingute kasumit, sõltumata sellest, kas tegemist on integreeritud või integreerimata äriühingutega. Äriühingu tulumaksu kohaldatakse Luksemburgis tegutsevate ettevõtete suhtes, kes peavad äriühingu tulumaksu maksma ja see hõlmab „kõiki majandusüksusi, kes võivad otseselt või kaudselt olla maksukohustuslased seoses äriühingu tulumaksuga“. Ei ettevõtte õigusliku vormi ega tema struktuuri näol (kuulumine ettevõtete kontserni või mitte) ei ole tegemist määrava kriteeriumiga Luksemburgi äriühingu tulumaksu kohaldamise seisukohalt. Lisaks sellele, isegi kui eeldada, et teatud strateegilised otsused on tehtud lähtuvalt kogu kontserni huvidest kõrgemat tasandit silmas pidades, võetakse Luksemburgi äriühingu tulumaksu siiski üksikutelt üksustelt ja mitte kontsernidelt ning vaidlusalune maksuotsus hõlmab üksnes FFT maksustatavat kasumit, nii et kõik maksubaasi mahaarvamised tehakse üksnes selle äriühingu majandustulemuste alusel. Kuigi vastab tõele, et maksuõigus hõlmab ka kontsernide suhtes kohaldatavaid erisätteid (näiteks maksude koondamise kord (85)), on need sätted eeskätt suunatud integreerimata äriühingute ja kontserniks koondunud struktuuriga majandusüksuste võrdsuse tagamisele ja mitte kontsernidele eeliskohtlemise võimaldamisele (86).

(199)

Seetõttu ei mõjuta asjaolu, et maksustatava kasumi suurus arvutatakse integreeritud äriühingute ja integreerimata äriühingute puhul paratamatult erinevalt, mingil määral käesoleval juhul valikulisuse analüüsi jaoks võrdlussüsteemi kindlaksmääramist. Võttes arvesse asjaolu, et kõikide Luksemburgi residentidest äriühingute kasum maksustatakse Luksemburgi äriühingu tulumaksu süsteemi kohaselt samaväärselt, tegemata vahet integreeritud ja integreerimata äriühingute vahel, tuleb kaht kõnealust liiki äriühingut vaadelda selle maksusüsteemi seisukohalt samas faktilises ja õiguslikus olukorras olevana (87). Vaidlusaluse maksuotsuse eesmärk on määrata kindlaks FFT maksustava kasumi suurus, mis kuulub äriühingu tulumaksuga maksustamisele Luksemburgi üldise äriühingu tulumaksu üldise süsteemi alusel, seega on kõnealune süsteem võrdlussüsteem, mille alusel tuleb maksuotsust analüüsida, et selgitada välja, kas sellega anti FFT-le valikuline eelis.

(200)

Vastates FFT erinevatele väidetele selle kohta, et kontserni kuuluvad äriühingud ja iseseisvad äriühingud ei ole seostatavad sama võrdlussüsteemiga, toob komisjon välja järgmised asjaolud.

(201)

FFT väitel peaks vaidlusaluse maksuotsuse valikulisuse hindamiseks kasutatav võrdlussüsteem hõlmama üksnes selliseid ettevõtteid, kelle suhtes kohaldatakse siirdehindadega seotud eeskirju, see tähendab ettevõtteid, kes teevad tehinguid üksnes seotud ettevõtetega, (88) nii et komisjon peaks valikulisuse tõestamiseks näitama, et FFT sai maksuotsuse tingimustel, mis erinesid teistele kontserni kuuluvatele ja rahastamisega tegelevatele Luksemburgis tegutsevatele äriühingutele võimaldatavatest tingimustest (89). FFT leiab, et sellist tõlgendust kinnitavad komisjoni otsused seoses Groepsrenteboxi abikavaga ja Ungari kontsernide intresside suhtes kohaldatava maksusüsteemiga (90).

(202)

Esmalt märgib komisjon, et tema varasem otsustuspraktika ei ole tema jaoks siduv. Iga võimalikku abimeedet tuleb hinnata eraldi lähtuvalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 sätetest, nii et isegi kui vastupidise otsustuspraktika olemasolu leiab kinnitust, ei saa see mõjutada käesolevas otsuses tehtud järelduste kehtivust (91).

(203)

Igal juhul, vastupidiselt FFT väidetule, ei ole üheski neist otsustest kinnitatud, et kui teatud maksumeetmest saab kasu integreeritud äriühing, peab võrdlussüsteem olema igal juhul piiratud vaid sama liiki äriühingutega. Lisaks sellele ei ole komisjoni otsuses käsitletud maksumeetme eesmärk võrreldav käesoleval juhul vaadeldava meetmega ning järeldusi, mida on nende otsuste põhjal võimalik teha, ei saa kohaldada käesoleva juhtumi suhtes.

(204)

Groepsrenteboxi abikava kohaldasid Madalmaade ametiasutused selleks, et vähendada maksukohtlemise erinevust omakapitalis osalemise abil rahastamise ja laenude abil rahastamise vahel kontserni kontekstis, ning vähendada seega kõnealuse kahe kontsernisisese rahastamisviisi puhul kasutatavat optimeerimist (92). Oma lõppotsuses märgib komisjon, et võttes arvesse meetme eesmärki, mis oli seotud sooviga vähendada maksukohtlemise erinevust omakapitalis osalemise abil rahastamise ja laenude abil rahastamise puhul kontserni tasandil ning vähendada seega kõnealuse kahe kontsernisisese rahastamisviisi puhul kasutatavat optimeerimist, „on optimeerimine omakapitalis osalemise abil rahastamise ja laenude abil rahastamise vahel võimalik üksnes kontserni raames [ja mitte sõltumatute ettevõtete puhul]“ (93). Lähtuvalt sellest märkusest ja analüüsitud kava eesmärgist, mis oli seotud sooviga „piirata tegureid, mis soodustavad kapitalisüstide abil rahastamise ja laenude abil rahastamise vahelist optimeerimist, ja tagada sellega neutraalne maksustamine“, (94) leidis komisjon, et selle juhtumi puhul hõlmab võrdlussüsteem üksnes selliseid kontsernisiseseid tehinguid tegevaid äriühinguid, kelle suhtes kohaldatakse äriühingu tulumaksu (95).

(205)

Seevastu vaidlusaluse maksuotsuse eesmärk on määrata kindlaks FFT maksubaas, mille alusel arvutatakse Luksemburgis tasumisele kuuluva äriühingu tulumaksu summa. Esiteks tuleb arvestada, et Groepsrenteboxi otsust põhjendav eesmärk kehtib ainult kontsernide puhul (kuna iseseisvate ettevõtete puhul ei saa esineda probleemi seoses optimeerimisega erinevate rahastamisviiside vahel), samas kui maksubaasi iga-aastane kindlaksmääramine äriühingu tulumaksu summa arvutamiseks hõlmab nii kontserni kuuluvaid üksusi kui ka iseseisvaid äriühinguid.

(206)

Teiseks tuleb märkida, et FFT tegutseb finantsettevõttena ja osutab teenuseid üksnes teistele Fiati kontserni äriühingutele. FFT teostatavaid tehinguid võiks teha ka kontserniväliselt. Ringkirjas on võrreldud kõnealuseid kontsernisiseseid rahastamistehinguid sõltumatute finantseerimisasutuste tehtud tehingutega (96) ning selles on sätestatud, et nende finantsteenuste eest saadav hüvitis peab olema seotud kas laenatava summa suurusega või hallatavate varade tegeliku väärtusega, ning vastama seega sellisele hüvitisele, mida oleks küsinud sõltumatu finantseerimisasutus. Ringkirjas on seega sedastatud, et ka kontserni puhul tehtavad tehingud on otseselt võrreldavad tavapäraste turutingimustega.

(207)

Käesoleva juhtumi eripärad kinnitavad ühtlasi, et komisjoni Groepsrenteboxi otsuses sõnastatud märkust selle kohta, et laenude abil rahastamise puhul ei ole seotud ettevõtted mitteseotud ettevõtetega võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras, ei saa üldistada olukordadele, mis on seotud maksuotsusega, mille eesmärk on määrata kindlaks maksubaas äriühingu tulumaksu kogumiseks. Ringkirja säte, mis hõlmab tehingute võrreldavust, tugineb põhimõtetele, mis on reaalturuväärtuse põhimõtte aluseks ja mille kohaselt seotud ettevõtete vahelised äri- ja finantssuhted ei või erineda suhtest, mis oleks võinud olla sõlmitud iseseisvate ettevõtete vahel (97). Siirdehindade valdkonnas kohaldatavate juhiste eesmärk on nimelt võrrelda seotud ettevõtete või samasse kontserni kuuluvate ettevõtete vahelisi tehinguid iseseisvate ettevõtete vaheliste tehingutega ja tagada, et kõik erinevused korrigeeritaks. Neid asjaolusid arvesse võttes ilmneb, et FFT tuginemine oma väidete kinnituseks Groepsrenteboxi otsusele ei olnud asjakohane.

(208)

Sama järeldus kehtib ka otsuse puhul, mis hõlmab Ungari kontsernide intresside suhtes kohaldatavat maksusüsteemi, millele FFT samuti tugineb. See otsus hõlmab kava, mille eesmärk oli vähendada optimeerimist (Ungari äriühingute vahelistes suhetes), lähendades kontsernisiseste intresside maksustamise tingimusi kontsernisiseste dividendide maksustamise tingimustele ja suurendades seeläbi tehniliselt maksusüsteemi neutraalsust (98). Optimeerimise vähendamisega seotud eesmärk, mida komisjon sel ajajärgul käsitles kontsernisiseste suhete valdkonda kuuluva küsimusena, on erinev käesoleval juhul vaadeldavast eesmärgist, mis on seotud FFT maksubaasi kindlaksmääramisega Luksemburgi äriühingu tulumaksu kohaldamiseks. Viimatinimetatud eesmärk ei erista kontserni kuuluvat FFTd ühestki teisest (iseseisvast) üksusest, kes pöördub Luksemburgi maksuhalduri poole oma maksubaasi kindlaksmääramiseks. Loomulikult on FFT puhul maksubaasi kindlaksmääramine keerulisem, sest see eeldab siirdehindade valdkonnas kohaldatavate eeskirjade ja reaalturuväärtuse põhimõtte rakendamist, samas kui iseseisva äriühingu puhul võrdub maksustatav tulu põhimõtteliselt raamatupidamisliku tuluga, mille suhtes on kohaldatud maksuõiguses ettenähtud võimalikke korrigeerimisi. Samas on ettevõtete maksustamisega seotud õigusaktide, samuti ka maksuotsuste eesmärk maksustada Luksemburgi maksukohustuslastest äriühingute kogu kasum ja neid kohaldatakse sõltumata sellest, kas maksukohustuslane kuulub kontserni või mitte.

(209)

Komisjon leiab sellega seoses, et võrdlussüsteem, mille alusel vaidlusalust maksuotsust tuleb analüüsida, on Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldine süsteem, mille moodustavad põhjendustes 193–208 kirjeldatud Luksemburgi ettevõtete tulumaksu eeskirjad. See süsteem hõlmab sidusat eeskirjade kogumit, mida kohaldatakse objektiivsete kriteeriumide alusel selleks, et maksustada iseseisvaid äriühinguid, kelle puhul maksustatav kasum kattub tavaliselt raamatupidamisliku kasumiga (mille suhtes on kohaldatud maksuõigusega ettenähtud korrigeerimisi) ning kontserni kuuluvaid äriühinguid, kes kasutavad kasumi jagunemise kindlaksmääramiseks siirdehindu. Võttes arvesse kõnealuse süsteemi eesmärki, tuleb mõlemat liiki äriühinguid, nii integreeritud kui ka integreerimata äriühinguid, vaadelda samas faktilises ja õiguslikus olukorras olevana.

(210)

Luksemburg on seisukohal, et võrdlussüsteem peaks hõlmama üksnes kontserni kuuluvaid äriühinguid, kelle suhtes kohaldatakse Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõike 3 sätteid, (99) samas kui FFT läheb veelgi kaugemale ja leiab, et võrdlussüsteem peaks tuginema ringkirjal ja hõlmama üksnes kontserni kuuluvaid äriühinguid, kes tegelevad rahastamisega (100). Nende seisukohtade põhjal tuleks meetme valikulisuse tõestamiseks näidata, et FFT suhtes on kohaldatud erikohtlemist võrreldes teiste kontserni kuuluvate ja rahastamisega tegelevate äriühingutega, kes on FFTga samas faktilises ja õiguslikus olukorras, arvestades Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõike 3 sätteid ja/või ringkirja. Seega oleks komisjon pidanud võrdlema vaidlusalust maksuotsust talle teatatud 21 teise maksukohustuslase sõlmitud hindade eelkokkulepetega (vt põhjendus 8) (101). Luksemburgi ja FFT väitel ei ole maksuotsuse abil antud mingit valikulist eelist, kuna FFT suhtes kohaldatud kohtlemine vastab Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõike 3 sätetele, ringkirjale ja varasematele haldustavadele kõnealuses valdkonnas.

(211)

Komisjon ei nõustu nende väidetega.

(212)

Nagu on selgitatud põhjenduses 198, on Luksemburgi äriühingu tulumaksu süsteemi eesmärk maksustada kõikide tema maksustamise pädevusse kuuluvate äriühingute kasumit, sõltumata sellest, kas tegemist on integreeritud või integreerimata äriühingutega. Nagu on selgitatud põhjenduses 194, maksustatakse Luksemburgi äriühingu tulumaksuga kohalike äriühingute ja Luksemburgi residentidest välisriikide äriühingute, sealhulgas välisriikide äriühingute Luksemburgi filiaalide kogu maailmas teenitud kasum (välja arvatud juhul, kui kohaldatakse topeltmaksustamise vältimise lepingut), samas kui mitteresidentidest äriühingutelt võetakse maksu vaid teatud Luksemburgist pärinevate tulude pealt.

(213)

Kui olla sarnaselt Luksemburgile ja FFTile seisukohal, et võrdlussüsteem peab hõlmama vaid kontserni kuuluvaid äriühinguid, kuna vaid sellised äriühingud peavad kasutama oma maksubaasi väljaselgitamiseks reaalturuväärtuse põhimõttele vastavat hinnastamist, tähendab see maksustatava tulu suuruse väljaselgitamisel kunstlikku vahetegemist äriühingute vahel lähtuvalt nende struktuurist, samas kui Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldine süsteem sellist vahetegemist tema maksustamise pädevuses olevate äriühingute kasumi maksustamisel ei tunnista.

(214)

Ühtlasi ei vasta ka FFT rakendatav kontsernide ja iseseisvate äriühingute eristamine lähtuvalt kontserni kuuluva üksuse täidetavatest ülesannetest, mis põhineb väitel, et võrdlussüsteem peab hõlmama vaid selliseid äriühinguid, kelle suhtes kohaldatakse ringkirja, Luksemburgi äriühingu tulumaksu süsteemi seatud eesmärgile. Kuigi vastab tõele, et FFT tegevus hõlmab peaaegu eranditult üksnes kontsernisiseseid tehinguid, (102) võiksid ringkirja kohaselt äriühingu tehtud finantstehinguid teostada ka kontsernivälised üksused, näiteks sõltumatud finantseerimisasutused. Luksemburgi äriühingu tulumaksu tasumise seisukohalt tuleb FFTd seega võrrelda mis tahes liiki majandustegevusega tegeleva äriühinguga, sõltumata sellest, kas tegemist on integreeritud või integreerimata äriühinguga, kuna Luksemburgi äriühingute maksustamist hõlmavate õigussätete kohaselt kehtivad sõltumatute finantseerimisasutuste kasumi maksustamise kohta samad eeskirjad kui neil juhtudel, kui kasum on tekkinud kontsernisiseste tehingute tulemusel, ja seda arvutatakse lähtuvalt reaalturuväärtuse põhimõttest. Seetõttu lükkab komisjon tagasi FFT väited, mille kohaselt võrdlussüsteem peaks hõlmama üksnes selliseid kontserni kuuluvaid äriühinguid, kes teevad tehinguid kontserni rahastamiseks.

(215)

Seega leiab komisjon sellega seoses, et võrdlussüsteem, mille alusel vaidlusalust maksuotsust tuleb analüüsida, on Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldine süsteem, mida on kirjeldatud põhjendustes 193–208, ning see ei sõltu asjaolust, kas äriühingud, kellelt äriühingu tulumaksu võetakse, kuuluvad kontserni või on iseseisvad ettevõtted, ning sellest, millise tegevusega kõnealused äriühingud tegelevad.

(216)

Et Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldist süsteemi käsitatakse võrdlussüsteemina, mille alusel vaidlusalust maksuotsust tuleb hinnata, siis tuleb kindlaks määrata, kas see maksuotsus moodustab selle võrdlussüsteemi suhtes erandi, mille kohaldamisega kaasneb samas õiguslikus ja faktilises olukorras olevate äriühingute ebavõrdne kohtlemine.

(217)

Valikulisuse analüüsi teise etapi puhul tuleb asjaolu, kas teatud maksumeede moodustab võrdlussüsteemiga võrreldes erandi või mitte, vaadelda koos vaadeldavast meetmest kasusaajatele antava eelise kindlaksmääramisega. Kui maksumeetme abil toimub teatud meetmest kasusaaja tasutava maksusumma vähendamine, nii et võrdlussüsteemi alusel oleks ta pidanud tasuma suurema summa, on sellise vähendamise näol tegemist samaaegselt nii maksumeetme abil antava eelisega kui ka võrdlussüsteemi suhtes tehtava erandiga.

(218)

Euroopa Kohus on sedastanud, et individuaalse abimeetme puhul, erinevalt abikavast, „võimaldab majandusliku eelise tuvastamine põhimõtteliselt eeldada, et see on valikuline“ (103). Vaadeldaval juhul on individuaalne abimeede, millest kasusaaja on FFT, vaidlusalune maksuotsus, milles nõustutakse Luksemburgis maksustatava kasumi suuruse arvutamise teatud meetodiga huvitatud isiku Fiati kontsernis täidetava töö puhul, ning kõnealune kasum maksustatakse seejärel Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldise süsteemi kohaselt.

(219)

Põhimõtteliselt on maksuotsuse eesmärk määrata eelnevalt kindlaks, kuidas kohaldatakse üldist maksusüsteemi teatud konkreetsel juhul, võttes seejuures arvesse mitmeid selle juhtumiga seotud fakte ja asjaolusid teatud ajavahemiku jooksul; seejuures on seatud tingimuseks, et need faktilised ja muud asjaolud ei muutu olulisel määral kõnealuse maksuotsuse kohaldamise perioodi jooksul. Maksuotsust, mis põhineb hindamismeetodil, mis kaldub põhjendamatult kõrvale üldise maksusüsteemi tavapärasest kohaldamisest, käsitatakse sellest kasusaajale antava valikulise eelisena, kui selle valikulise kohtlemise tulemusel võimaldatakse kõnealuse kasusaaja maksukoormuse vähenemist asjaomases liikmesriigis võrreldes teiste äriühingutega, kes on samas faktilises ja õiguslikus olukorras.

(220)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses on eelis iga majanduslik kasu, mida ettevõtja ei oleks saanud tavapärastes turutingimustes, st riigi sekkumiseta (104). Eelis on antud iga kord, kui ettevõtja finantsseisund on riigi sekkumise tagajärjel paranenud (105). Selline finantsseisundi paranemine tuvastatakse, võrreldes ettevõtte majandusseisundit vaadeldava meetme tulemusel ja sama ettevõtte majandustulemusi ilma vaadeldava meetmeta (106). Eelis võib seisneda positiivsete majanduseeliste andmises või ettevõtte eelarvet tavaolukorras koormavate koormiste leevendamises (107).

(221)

Nagu on selgitatud põhjenduses 52 ja sellele järgnevates põhjendustes, kasutas Luksemburg vaidlusaluse maksuotsuse vastuvõtmisega FFT Luksemburgis maksustatava kasumi kindlaksmääramiseks meetodit, mida soovitas kõnealuse äriühingu maksunõustaja oma siirdehindade aruandes, mis võimaldab FFT-l arvutada Luksemburgi äriühingu tulumaksu suuruse lähtuvalt iga-aastasest maksubaasist kõnealuse maksuotsuse kohaldamise aja jooksul. Eeskätt määratakse vaidlusaluses maksuotsuses kasutatud siirdehindade aruandele tuginedes – turutingimustel toimuvate tehingute puudumisel, mida oleks kasutatud sõltumatute äriühingute puhul – kindlaks kõnealuse Fiati kontserni kuuluva äriühingu kasum, mis väljendub siirdehindade kindlaksmääramises, mida äriühing kasutas teiste kontserni kuuluvate äriühingutega tehtavates tehingutes.

(222)

Euroopa Kohus on varasemalt sedastanud, et maksubaasi vähendamine maksumeetme abil, mis võimaldab maksukohustuslasel kasutada kontsernisiseste tehingute puhul siirdehindu, mis erinevad hindadest, mida oleks kohaldatud reaalturuväärtuse põhimõtte alusel võrreldavates tingimustes tehtud kokkulepete puhul vabaturu tingimustes, annab kõnealusele maksukohustuslasele valikulise eelise, kuna maksusumma, mida ta on kohustatud tasuma üldise maksusüsteemi alusel, on väiksem kui summa, mida peavad maksma iseseisvad äriühingud, kes lähtuvad oma maksubaasi arvutamisel oma raamatupidamislikust kasumist (108).

(223)

Euroopa Kohus vaatles oma kohtuotsuses hagi, mis esitati komisjoni otsuse peale seoses maksukorraga, mida Belgia oli kohaldanud koordineerimiskeskuste suhtes, (109) ning milles järeldati, et kõnealuse maksukorra alusel kindlaksmääratud maksustatava tulu summa alusel anti kõnealustele keskustele valikuline eelis (110). Kõnealuse korra kohaselt määrati maksustatav kasum kindlaks kokkuleppelise summana, mis vastas teatavale protsendimäärale keskuse tegutsemisega seotud tuludest ja kuludest, millest lahutati personalikulud ja rahastamiskulud. Euroopa Kohtu väite kohaselt, „et uurida, kas koordineerimiskeskuste korras ette nähtud maksustatava tulu kindlaksmääramine toob neile keskustele kaasa eelise, tuleb, nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 95 märkis, võrrelda seda korda üldkehtiva õigusega kehtestatud korraga, mis tugineb vaba konkurentsi tingimustes tegutseva ettevõtja tulude ja kulude erinevusele“. Euroopa Kohus sedastas samuti, et „[s]eetõttu ei võimalda kulude [personali- ja rahastamiskulud] välistamine nende keskuste maksustatava tulu kindlaksmääramise aluseks olevatest kuludest jõuda vaba konkurentsi tingimustes tegelikult eksisteerivate üleminekuhindade lähedastele üleminekuhindadele“, millega Euroopa Kohtu arvates „[antakse] nimetatud keskustele majandusliku eelise“ (111).

(224)

Euroopa Kohus leidis seega, et maksumeede, mille alusel kontserni kuuluv äriühing arveldab siirdehindadega, mis ei vasta hindadele, mida oleks kohaldatud vaba konkurentsi tingimustes, st hindadega, mis oleks kokku lepitud iseseisvate ettevõtete vahel tingimustes, mis on võrreldavad reaalturuväärtuse põhimõttega seotud tingimustega, antakse vaadeldavale äriühingule valikuline eelis seoses sellega, et meetme tulemusel väheneb tema maksubaas ja sellega seoses ka äriühingu tulumaksu üldise süsteemi alusel sissenõutav maksusumma.

(225)

Põhimõtet, mille kohaselt samasse kontserni kuuluvate äriühingute vahel sõlmitud tehingud peaks olema samaväärsed tehingutega, mis on samaväärsetel asjaoludel sõlmitud iseseisvate äriühingute vahel tingimustel, mis on võrreldavad reaalturuväärtusele vastavate tingimustega, nimetatakse üldiselt „reaalturuväärtuse põhimõtteks“. Belgia koordineerimiskeskuste kohta tehtud otsuses tunnistas Euroopa Kohus reaalturuväärtuse põhimõtet võrdluskriteeriumina selleks, et otsustada, kas kontserni kuuluvale äriühingule on antud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohane eelis maksumeetme abil, mille alusel määratakse kindlaks siirdehinnad ja sellega seoses äriühingu maksubaas.

(226)

Reaalturuväärtuse põhimõttega püütakse tagada, et samasse kontserni kuuluvate äriühingute vaheliste tehingute maksustamisel võetaks arvesse kasumisummat, mida oleks saadud juhul, kui samad tehingud oleksid toimunud iseseisvate äriühingute vahel; sellise põhimõtte puudumisel oleks kontserni kuuluvate äriühingute suhtes äriühingu tulumaksu üldise süsteemi alusel arvutatava maksustatava tulu puhul kohaldatud sooduskohtlemist, mis oleks viinud ebavõrdsele kohtlemisele sellise maksusüsteemi eesmärgi seisukohalt, milleks on kõikide tema maksujurisdiktsiooni kuuluvate äriühingute kasumi maksustamine.

(227)

Selleks et hinnata, kas Luksemburg andis FFT-le valikulise eelise, peab komisjon kontrollima, kas FFT maksustatava kasumi suuruse kindlaksmääramiseks kasutatud meetod, millega Luksemburgi maksuamet vaidlusaluse maksuotsuse vastuvõtmisega nõustus, erineb sellisest meetodist, mille tulemusel saadakse turutingimustele ning sellega seoses ka reaalturuväärtuse põhimõttele lähedane usaldusväärne väärtus. Ulatuses, milles Luksemburgi vastuvõetud vaidlusaluses maksuotsuses sisalduva meetodi rakendamise tulemusel väheneb FFT Luksemburgis äriühingu tulumaksu süsteemi kohaldamisel tasutav maksusumma võrreldes integreerimata äriühingutega, kelle maksukoormuse selle süsteemi raames määravad kindlaks turutingimused, käsitletakse vaadeldavat maksuotsust meetmena, mille abil antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(228)

Seetõttu peab reaalturuväärtuse põhimõte olema vältimatult Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 alusel antava komisjoni hinnangu lahutamatu osa, kui komisjon analüüsib kontserni kuuluvate ettevõtete suhtes kohaldatud maksumeetmeid, sõltumata sellest, kas liikmesriik on selle põhimõtte lülitanud oma siseriiklikku õigussüsteemi. Seda põhimõtet kohaldatakse selleks, et määrata kindlaks, kas kontserni kuuluva äriühingu maksustatava kasumi suurus on äriühingu tulumaksuga maksustamise seisukohalt arvutatud sellise meetodi kohaselt, mis läheneb turutingimustele, nii et kõnealuse äriühingu suhtes ei kohaldata äriühingu tulumaksu üldise süsteemi puhul eeliskohtlemist võrreldes selliste integreerimata äriühingute kohtlemisega, kelle maksustatav kasum on määratud turutingimustega. Selleks et vältida mitmetimõistmist, tuleb märkida, et reaalturuväärtuse põhimõte, mida komisjon kohaldab riigiabiga seotud hinnangu puhul, ei vasta põhimõttele, mis tuleneb OECD maksustamisalase näidislepingu artikli 9 sätetest, mille näol on tegemist pehme õiguse allikaga. Tegemist on maksustamisega seotud võrdse kohtlemise üldise põhimõttega, mis tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 sätetest, ja mis on liikmesriikide jaoks siduv ning hõlmab riiklikke maksueeskirju (112).

(229)

Seega, vastusena Luksemburgi väitele, mille kohaselt komisjon on sellise hinnangu andmisel asetanud end Luksemburgi maksuõiguse tõlgendamisel riikliku maksuhalduri asemele, (113) meenutab komisjon, et ta ei vaatle seda, kas vaidlusalune maksuotsus vastab reaalturuväärtuse põhimõttele, nagu see on määratletud Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõikes 3 või ringkirjas, vaid uurib, kas Luksemburgi maksuamet andis FFT-le Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohase valikulise eelise, võttes vastu maksuotsuse, milles lubatakse kasumi sellist suurust, mis erineb Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldise süsteemi alusel maksustatava kasumi suurusest, juhul kui samad tehingud oleksid toimunud iseseisvate äriühingute vahel, kes peavad läbirääkimisi võrreldavates tingimustes, ning järgides seejuures reaalturuväärtuse põhimõtet.

(230)

Lõpuks, vastusena Luksemburgi ja FFT väitele, mille kohaselt komisjoni hinnang siirdehindade kohta, mida kasutatakse vaidlusaluses maksuotsuses, peaks igal juhul olema piiratud, kuivõrd siirdehindade kindlaksmääramise puhul ei ole tegemist täppisteadusega, meenutab komisjon, et siirdehindadega seotud „ligilähedast“ väärtust tuleks vaadelda seda eesmärki silmas pidades. Kuigi siirdehindade valdkonnas kohaldatavate OECD juhiste punktis 1.13 on märgitud, et siirdehindade näol ei ole tegemist täppisteadusega, on samas selgitatud, et esiteks „[o]luliseks tuleb pidada seda, et peetaks silmas vajadust saavutada reaalturuväärtuse põhimõttele vastavale tulemusele mõistlikult lähedane tulemus, mis põhineb usaldusväärsetel andmetel“. Siirdehindade valdkonnas kohaldatavate OECD juhiste eesmärk on määrata maksuametite ja hargmaiste ettevõtete jaoks kindlaks kõige kohasemad meetodid, et hinnata maksustamise eesmärgil seotud ettevõtete vahel tehtud piiriüleste tehingute hindade reaalturuväärtuse põhimõttele vastavust. Seda eesmärki ei ole võimalik järgida juhul, kui siirdehindade kindlaksmääramise ligilähedast laadi oleks võimalik kasutada selleks, et mitte arvestada konsensuslikku kokkulepet siirdehindade kindlaksmääramise asjakohaste meetodite kohta, mida kõnealused juhised esindavad. Reaalturuväärtuse põhimõtte ligikaudset laadi ei saa tuua välja selleks, et põhjendada siirdehindade sellist analüüsi, mis ei ole metoodika mõttes sidus või tugineb võrreldavate tegurite ebakohasele valikule.

(231)

Kokkuvõttes, kui on võimalik tõendada, et Luksemburgi maksuameti vastuvõetud vaidlusaluses maksuotsuses sisalduv meetod, mida kasutatakse FFT Luksemburgis maksustatava kasumi suuruse kindlaksmääramiseks, erineb meetodist, mille abil on võimalik saada usaldusväärne turutingimustel põhinev hinnang ja sellega seoses reaalturuväärtuse põhimõttele vastav tulemus, käsitatakse vaadeldavat maksuotsust meetmena, mille abil antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna selle kohaldamisega vähendatakse FFT Luksemburgis äriühingu tulumaksu üldise süsteemi alusel tasutavat maksusummat võrreldes integreerimata äriühingutega, kelle maksubaas määratakse kindlaks kasumi põhjal, mida nad teenivad turutingimustel.

(232)

Komisjoni menetluse algatamise otsuses väljendatud esimene kahtlus hõlmas asjaolu, et vaidlusaluse maksuotsuse põhjal tundus FFT maksubaas olevat seotud fikseeritud suurusega vahemikuga. Lisaks sellele ilmneb menetluse käigus esitatud dokumentidest, et FFT maksubaasi suurus oli määratud kindlaks suuruses 2 miljonit eurot aastas enne vaidlusaluse maksuotsuse vastuvõtmist. Kuigi FFT-l oli ringkirja kohaselt kohustus uuendada oma varasema maksuotsuse taotlust siirdehindade aruande põhjal, andis vaidlusaluse maksuotsuse jaoks koostatud siirdehindade aruanne maksubaasi jaoks peaaegu sama tulemuse, mis oli kindlaks määratud varasemalt.

(233)

Samas, võttes arvesse haldusmenetluse käigus Luksemburgi antud selgitusi, mille kohaselt vaidlusalune maksuotsus hõlmas meetodit ja mitte kindlaksmääratud vahemikku, (114) ning arvestades samuti andmeid, mille kohaselt FFT 2012. ja 2013. aasta maksubaas oli väiksem kui kõnealuse maksuotsusega väidetavalt sätestatud vahemiku alampiir, (115) leiab komisjon, et need kahtlused on nõuetekohaselt hajutatud.

(234)

Vaidlusaluses maksuotsuses on FFT kasuks rakendatud meetodit äriühingu kasumi jaotamiseks, mis tugineb kõnealuse äriühingu maksunõustaja tehtud siirdehindade analüüsile, milles on välja arvutatud kontsernisisese rahastamisega ja rahaliste vahendite haldamisega seotud ülesannete täitmise eest ja äriühingu kantavate riskide eest saadav hüvitis.

(235)

Kõnealusest siirdehindade analüüsist nähtub mitu metoodikaga seotud valikut: i) otsus kasutada FFT Luksemburgis maksustatava kasumi suuruse hindamiseks tehingupõhise tootluse meetodit; ii) otsus valida tehingupõhise tootluse meetodi jaoks kasuminäitajaks kapital; iii) otsus kasutada kapitali arvutamise jaoks Basel II raamistikku; ja iv) otsus kasutada aktsiahindadel põhinevat finantsvarade hindamise mudelit omakapitali nõutava tootluse kindlaksmääramiseks.

(236)

Nagu on selgitatud allpool esitatud põhjendustes 241–301, toimus valik i viie meetodi vahel, mida on üksikasjalikult kirjeldatud ja vaadeldud OECD juhistes. OECD juhised on samuti seotud tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamiseks kasuminäitaja valikuga ii. Seevastu valikud iii ja iv ei ole kõnealuste juhistega seotud.

(237)

Seejärel valis FFT maksunõustaja mitmed parameetrid, st reaalsed arvandmed, mida kasutati hüvitamisele kuuluva omakapitali suuruse kindlaksmääramiseks [valik iii)] ja omavahendite nõutava tootluse määratlemiseks [valik iv)]. Hüvitatava omakapitali suuruse kindlaksmääramiseks valis maksunõustaja parameetrid riskide kaalumiseks ja nõutavate minimaalsete omavahendite jaoks, et hinnata FFT hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite suurust. Kõnealuse omakapitali suhtes kohaldatava nõutava tootluse määra puhul valis maksunõustaja parameetrid seoses riskivaba määra, beeta ja turupreemiaga, mis olid vajalikud finantsvarade hindamise mudeli kohaldamiseks (116).

(238)

Lõpuks tegi maksunõustaja otsuse mitte võtta arvesse FFT omakapitali kogusuurust turuväärtuse põhimõttele vastava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel; selle jaoks arvas ta kõnealusest omakapitalist maha FFT osalemise FFNA ja FFC omakapitalis ja arvutas hüvitise äriühingu täidetavate ülesannete eest ülejäänud summa põhjal (117). Need valikud ei tundu samas tuginevat kõnealustele parameetritele. Pigem tundub, et nende valikute abil kohandatakse kasutatavat meetodit, nii et see võimaldab määrata FFT kasuks äriühingu kasumi sellise jaotumise, mis ei vasta mitte ühelegi üldiselt kohaldatavale meetodile.

(239)

Kõnealuste metoodikaga seotud valikute, nende rakendamiseks valitud parameetrite ning korrigeerimiste […] tulemusel leiab maksunõustaja FFT kontsernisisese rahastamise ja rahaliste vahendite haldamise eest makstava hüvitise suuruse, mis kajastub vaidlusaluses maksuotsuses ja mis väidetavalt on kooskõlas ringkirja ja reaalturuväärtuse põhimõttega.

(240)

Põhjendustes 241–301 selgitab komisjon põhjusi, mis on viinud ta arusaamisele, et mitmed valitud meetodid, parameetrid ja […] korrigeerimised on vähendanud FFT Luksemburgis äriühingu tulumaksu süsteemi alusel tasutavat maksusummat võrreldes integreerimata äriühingutega tasutava maksusummaga, kelle maksukoormuse määravad kindlaks turutingimustel tehtud tehingud, ning miks käsitatakse neid valikuid ja korrigeerimisi kajastavat vaidlusalust maksuotsust meetmena, mille abil antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, mis kaldub kõrvale reaalturuväärtuse põhimõttest.

(241)

Seoses valikuga i tuleb märkida, et vaidlusaluses maksuotsuses esitatud FFT täidetavate ülesannete eest ja kantava riski eest arvestatava hüvitise suuruse hindamise teostas maksunõustaja tehingupõhise tootluse meetodi abil (118). See valik tehti viie meetodi vahel, mida on üksikasjalikult kirjeldatud ja vaadeldud OECD juhistes. Üldpõhimõttena on kõnealustes juhistes nõutud, et siirdehindade konkreetses kontekstis kasutataks kõige sobivamat meetodit, et määrata kindlaks hind, mis peegeldab reaalturuväärtuse põhimõtte rakendamist (119).

(242)

Teatud meetodi kohaldamine nõuab lisaks sellele ühe või mitme parameetri kasutamist, et meetodi abil saadud tulemus oleks asjakohane. Meetodi valik ja parameetrite kindlaksmääramine ei saa toimuda meelevaldselt. Nende valikute jätmine täies ulatuses maksukohustuslase otsustada soodustaks integreeritud piiriüleseid kontserne võrreldes äriühingutega, kes teevad tehinguid turutingimustel: esimestel oleks oma maksubaasi arvutamiseks võimalik ise valida kontsernisiseste tehingute hindade kindlaksmääramiseks kasutatav meetod ja parameetrid, samas kui teised teevad tehinguid turutingimustel ning neil puudub võimalus oma maksubaasi korrigeerida. Seetõttu peavad need valikud juhinduma eesmärgist, et kontsernisisesed tehingud oleksid vastavuses reaalturuväärtuse põhimõttega.

(243)

Samas, kui siirdehindade kindlaksmääramisel lähtutakse reaalturuväärtuse põhimõttest, ei anta ka asjakohasuse seisukohalt paremuselt teise meetodi kohaldamisel üldjuhul eelist integreeritud piiriülestele kontsernidele. Kui sellise meetodi kohaldamisel kasutatakse eriti suure ettevaatusega valitud parameetreid, võib arvutatav hüvitis anda ikkagi tulemuse, mis on antud konkreetsel juhul võrdne turutingimustele vastava tulemusega, või anda tulemuseks ülemäärase maksukoormuse, mille korral sellist teist meetodit kasutava maksuotsusega ei anta mingit eelist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(244)

Seevastu isegi juhul, kui kasutatakse kõige asjakohasemat meetodit ja seejuures valitakse erakordselt soodsad parameetrid, võib selle meetodi abil arvutatud hüvitise suurus olla seotud maksukohustuslase tasutava maksusumma alahindamisega ning talle eelise andmisega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(245)

Menetluse algatamise otsuses väljendas komisjon kahtlusi seoses asjaoluga, et tehingupõhise tootluse meetodi näol võib olla tegemist mitte kõige asjakohasema meetodiga reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitise ja sellest tulenevalt FFT maksustatava kasumi kindlaksmääramiseks. Võrreldes siirdehindade valdkonnas kohaldatavates OECD juhistes esitatud nelja ülejäänud meetodiga on vabaturu hinna meetod kõige otsesem ja annaks kohaldamise korral turutingimustele vastava tulemuse suhtes kõige usaldusväärsema ligikaudse väärtuse.

(246)

Samas nõustub komisjon, võttes arvesse ametliku uurimismenetluse käigus edastatud teavet, FFT väitega, mille kohaselt vabaturu hinna meetod võib osutuda FFT puhul mitte kõige asjakohasemaks meetodiks. Sellest teabest ilmneb, et FFT teeb tehinguid Fiati kontserni erinevate tehinguosalistega ning et kohaldatavad intressimäärad, antavate laenude liik ja tähtajad ning FFT väljastatud võlakirjad on erinevad, seda isegi juhul, kui vastavate finantsinstrumentide liik ei tundu olevat erinev. Võttes arvesse asjaolu, et vabaturu hinna meetodi kohaldamisel siirdehindade kindlaksmääramiseks tuleks leida iga FFT antud laenu puhul võrreldav tehing, tundub maksunõustaja kasutatud tehingupõhise tootluse meetod reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitise hindamiseks FFT täidetavate ülesannete ja kantavate riskide eest asjakohane.

(247)

Komisjon tunnistab lisaks sellele, et FFTga seotud siirdehindade analüüs põhineb omakapitali tootlusel, mis on finantssektori puhul vastuvõetav tootluse näitaja, ning nõustub sellega, et FFT täidetavaid ülesandeid on võimalik võrrelda finantseerimisasutuste omadega. FFT varade ja kohustuste struktuuri keerukus näitab, et äriühingu ülesannete hulka kuulub võlatähtaegade muutmine ja finantsvahendus ning ta kasutab välisinvestoreid kontserni rahastamisvajaduste rahuldamiseks (120). Komisjon leiab sellega seoses, et tehingupõhise tootluse meetodi kasutamise näol siirdehindade kindlaksmääramiseks on FFT puhul tegemist asjakohase valikuga.

(248)

Samas kui komisjon peab maksunõustaja kasutatud tehingupõhise tootluse meetodit FFT puhul asjakohaseks, on ta siiski seisukohal, et mitmed maksunõustaja tehtud metodoloogilised valikud, parameetrite valikud ja […] korrigeerimised meetodi kohaldamisel ei ole FFT maksubaasi suuruse arvutamiseks Luksemburgis sobilikud.

(249)

Komisjon ei leia, et regulatiivsed omavahendid, mida maksunõustaja kasutas tehingupõhise tootluse meetodi abil FFT täidetavate ülesannete eest reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, oleks kasumi suuruse hindamiseks asjakohane näitaja. Komisjon leiab pigem, et võttes arvesse asjaolu, et maksunõustaja otsustas kasutada tehingupõhise tootluse meetodit, mis põhineb finantsvarade hindamise mudeli abil hinnatud omakapitali tootlusel, oleks juhul, kui soovitakse saada turutingimustele lähedast usaldusväärset tulemust, kasumi suuruse näitajana olnud asjakohasem kasutada raamatupidamislikku omakapitali, mille suhtes kohaldatakse hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks omakapitali tootluse määra.

(250)

Konkreetsemalt, tagamaks, et FFT maksubaas oleks usaldusväärselt lähedane turutingimustele vastavale tulemusele, mis vastab reaalturuväärtuse põhimõttele, peaks reaalturuväärtuse põhimõttele vastava tasu suuruse kindlaksmääramisel äriühingu täidetavate ülesannete eest kasutatav meetod olema metodoloogiliselt sidus raamatupidamisarvestuse seisukohalt, mida aga ei ilmne maksunõustaja tehtud valikute puhul.

(251)

Siirdehindade aruandest nähtub, et FFT hinnanguline maksubaas koosneb kahest osast: „riskitasu“ ja „hüvitis ülesannete täitmise eest“ (121). Maksunõustaja määrab kindlaks esimese osa, FFT riskitasu, korrutades hüvitatava omakapitali suuruse, mis on saadud FFT hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite väljaarvutamise teel analoogiliselt Basel II raamistikus esitatud mehhanismiga, (122) finantsvarade hindamise mudeli alusel hinnatud omakapitali nõutava tootlusega.

(252)

Samas põhineb finantsvarade hindamise mudel omakapitali tehtavate investeeringute nõutava tootluse teoreetilisel määral ning selle arvutuse jaoks kasutatav beeta väärtus tugineb äriühingute aktsiahindade tootluse (või omakapitali tootluse) muutustele (123). Seetõttu annab finantsvarade hindamise mudeli alusel tehtud arvutus pigem omakapitali tootluse ja mitte muud liiki omavahendite tootluse, nagu hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite tootluse, mis on arvutatud analoogia põhjal Basel II raamistikuga (124).

(253)

Omakapitali tootluse näol on tegemist tootluse suhtarvuga. Omavahendite hüvitamine toimub äriühingu puhaskasumi arvelt, see omakorda võrdub tuludega, millest on lahutatud kulud, mida äriühing seoses oma tegevusega kannab ning millest on samuti lahutatud kõik võlausaldajatele makstavad rahastamiskulud. Kõnealune puhaskasum on seega kasum, mis jääb äriühingule aktsionäridele maksmiseks; see moodustab omakapitali tootluse, mis kuulub jagamisele või mida kasutatakse äriühingu väärtuse suurendamiseks. Sidususe huvides on seega otstarbekohane, et omakapitali tootlus oleks võrdne raamatupidamisliku puhaskasumiga, mis jääb aktsionäridele pärast kõikide muude kulude katmist ning mis jagatakse vastavalt aktsiate raamatupidamislikule väärtusele (st omavahendid), mida kasumi abil hüvitatakse.

(254)

Seevastu ei saa lugeda sidusaks seda, kui regulatiivsete omavahendite eest hüvitise maksmisel võetakse arvesse äriühingu raamatupidamislikku puhaskasumit. Regulatiivsed omavahendid vastavad reguleeriva asutuse tehtud hinnangule panga või muu finantseerimisasutuse kapitali minimaalse suuruse kohta, nende puhul ei ole tegemist reguleeritud asutuse kasumiga proportsionaalse tasuga. Lisaks sellele peavad finantseerimisasutused hoidma omavahendite selliselt ettenähtud suurust pidevalt; see tähendab tegelikult, et nad hoiavad üldjuhul suuremat summat kui regulatiivsed omavahendid, et tagada teatud puhvri olemasolu, mis võimaldab neil täita omavahendite miinimumnõudeid ka kahjumi puhul, mis põhjustab olemasolevate omavahendite vähenemist. Kogu omakapital, mis ületab minimaalset nõutavat summat, tuleb investorite seisukohalt hüvitada samaväärselt.

(255)

Seega, selleks et tagada raamatupidamislikult sidusa meetodi kasutamine ja sellest tulenevalt turutingimustele lähedase usaldusväärse tulemuse saavutamine, oleks FFT maksunõustaja pidanud FFT raamatupidamisliku kapitali suhtes kohaldama finantsvarade hindamise mudeli abil arvutatud omakapitali tootluse määra. Allpool esitatud tabelis on horisontaalsete nooltega näidatud, millised lähenemisviisid oleksid olnud metodoloogiliselt sidusad, diagonaalnool näitab lähenemisviisi, mida kasutas FFT maksunõustaja.

Tootluse mõõtmine

Kapitalibaas

Omakapitali tootlus = kasum / IFRSile vastav omakapital

FFT koostas hinnangu finantsvarade hindamise mudeli abil, β põhineb 66 äriühingust koosneval valimil

IFRSi omakapital

Leitav FFT bilansi põhjal

Regulatiivsete omavahendite tootlus = kasum / regulatiivsed omavahendid

Ühtegi hinnangut ei ole esitatud.

Regulatiivsed omavahendid Baseli II raamkokkuleppe alusel

FTT esitas regulatiivsete omavahendite kohta ühe – mitteasjakohase – hinnangu.

(256)

Kasutades mittesidusat metoodikat, mille alusel kohaldati omakapitali tootluse määra FFT hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite suhtes, teeb FFT maksunõustaja hinnangu FFT täidetavate ülesannete ja kantavate riskide eest makstava hüvitise kohta, mis ei ole lähedane turutingimustel saadud usaldusväärsele tulemusele. Selline sidususe puudumine mõjutab olulisel määral FFT Luksemburgis maksustatava tasu suurust. 2011. aastal ulatus FFT raamatupidamislike omavahendite suurus 287,5 miljoni euroni, kuid maksunõustaja kasutas tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel kasuminäitajana FFT hüpoteetilisi regulatiivseid omavahendeid, mille suurus oli 28,5 miljonit eurot. Kohaldades omakapitali hinnangulist tootlust, mille maksunõustaja arvutab välja finantsvarade hindamise mudeli alusel, FFT hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite suhtes ja mitte raamatupidamisliku omakapitali suhtes, muutub FFT maksustatav hüvitis kümme korda väiksemaks (125). Teisisõnu toovad maksunõustaja tehtud metoodikaga seotud valikud kaasa FFT Luksemburgi maksubaasi vähenemise võrreldes maksustamise mõttes integreerimata äriühingutega, kelle maksustatav kasum määratakse kindlaks turutingimustel.

(257)

Võttes arvesse, et FFT omakapitali suurus on jälgitav ning et finantsvarade hindamise mudel võimaldab hinnata omakapitali tootlust, oleks maksunõustaja pidanud FFT Luksemburgi maksubaasi kindlaksmääramiseks vastavalt reaalturuväärtuse põhimõttele kasutama tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel raamatupidamislikku omakapitali ja mitte hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite suurust.

(258)

Komisjon ei nõustu FFT esitatud väitega, mille kohaselt siirdehindade kindlaksmääramisel ei tule arvesse võtta omakapitali tegelikku suurust, kuivõrd see suurus tuleneb varasematest otsustest (126). Sellest väitest võib aru saada nii, et FFT raamatupidamisliku omakapitali suurus on ajaloolistel põhjustel ülemääraselt suur ning et seda ei tule seetõttu hüvitada. See väide ei ole samal ajal kooskõlas turu nõudmistega, kuna optimaalsest väiksem omakapitali suurus ei ole konkurentsile avatud turul elujõuline. Äriühingute jaoks on omakapitali sissemaksed seotud suuremate kuludega kui võlakohustuste kaudu rahastamine. Seetõttu, kui vaba konkurentsi olukorras tegutsev äriühing oleks ülekapitaliseeritud ajaloolistel põhjustel, nagu seda väidab FFT, tagastaks ta ülemäärase kapitali oma aktsionäridele (näiteks aktsiate tagasiostmise või jaotamise teel), sest neid vahendeid oleks võimalik tõhusamalt kasutada teiste investeerimisprojektide jaoks. Vaba konkurentsi tingimustes tegutsevate äriühingute maksubaasi arvutamisel on need äriühingud kohustatud hüvitama kogu nende aktsionäridelt pärineva omakapitali tasemel, mida võib pidada vastavaks turu nõudmistele.

(259)

Siirdehindade valdkonnas kohaldatavatest OECD juhistest tuleneb, et kapitali tootlus võib olla kasumi taseme hea näitaja tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel finantstegevuse korral, kui kapitalimahukus on kõrge (127). Samad juhised osutavad ka „kasutatud kapitalile“, kui võimalikule asjakohasele näitajale kasumi suuruse määramisel, kasutades tehingupõhise tootluse meetodit (128). Kuigi mõistet „kasutatud kapital“ ei ole OECD juhistes täpsemalt määratletud, tundub, et see ei vasta regulatiivsete omavahendite määratlusele, mida kasutatakse Baseli II raamkokkuleppe sätetes või vastavates ülevõtudirektiivides.

(260)

Ka ringkiri ei määratle täpsemalt, millist kapitali tuleks kasutada kasuminäitajana tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel (129). Ringkirjas eristatakse kaht võimalikku alust rahastamise ja rahaliste vahendite haldamise ülesannete hüvitamiseks, need on antud krediitide väärtus ja hallatavate varade suurus (130). Valides aluseks tehingupõhise tootluse meetodi ja hüpoteetilised regulatiivsed omavahendid, ei pretendeeri FFT samas hüvitisele, mis põhineb otseselt antud krediitide väärtusel, samas kui hallatavate varade puhul osutatakse kolmandate isikute (näiteks fondihaldurite) nimel hallatavatele varadele, seejuures on selle näol tegemist ülesandega, mida FFT ei täida.

(261)

Igal juhul, kuigi finantssektoris kasutatakse äriühingu tootluse arvutamise alusena üldiselt raamatupidamislikku omakapitali, nõustub komisjon sellega, et ka muud kapitalibaasi võib põhimõtteliselt kasutada selleks, et kohaldada tehingupõhise tootluse meetodit siirdehindade kindlaksmääramiseks, kui kasutatud metoodika võimaldab leida kontsernisiseste tehingute sidusa hüvitise suuruse. Konkreetsel FFTga seotud juhul leiab komisjon järgnevalt esitatud põhjustel samas, et maksunõustaja valik, mis seisneb FFT hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite aluseks võtmises, ei ole kohane selleks, et saada tulemus, mis on lähedane turutingimustel saadavale usaldusväärsele tulemusele.

(262)

Esiteks, kuivõrd FFT näol ei ole tegemist reguleeritud finantsüksusega, mille suhtes kohaldatakse üksnes maksustamise eesmärkidel Basel II raamistikku, on keeruline kontrollida kõnealuste sätete kohaldamist hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite suuruse kindlaksmääramisel. Basel II raamistikus on regulatiivsed omavahendid määratletud kui ettevõtte varade see osa, mis on kaalutud kõikide nende varadega seotud riskidega. Konkreetselt sõltub vara riskikaal selles sättes esitatud eesmärgil vastaspoole krediidireitingust, aga ühtlasi ka teistest kriteeriumidest, mida hinnatakse iga vara puhul eraldi. Juhtkonna kohustus kontrollida vara riskikaalu läheb kaugemale hoolsa järelevalve raamidest, kui kaalumise eesmärk on maksubaasi kindlaksmääramine pigem selleks, et määrata kindlaks siirdehinnad, ja mitte selleks, et määrata kindlaks minimaalsete regulatiivsete omavahendite suurus. Seega on vähetõenäoline, et selle majandusaasta lõppemisel saadavaid tulemusi oleks maksuametil lihtne kontrollida ja neid saaks käsitada usaldusväärse majandustulemusena, mis on lähedane turutingimustele ja vastab reaalturuväärtuse põhimõttele.

(263)

Teiseks, kuivõrd nõutavate minimaalsete regulatiivsete omavahendite tootlus ei ole finantssektoris üldiselt kasutatav tõhususe näitaja, ei ole selliste tootluste keskmised suurused üldjuhul analüüsitud ja kättesaadavad (131). Seetõttu on kõik tulemused, mis on saadud sellise kapitalibaasi alusel, vähemal määral lähedased turutingimustel põhinevatele usaldusväärsetele tulemustele, võrreldes lähenemisega, mille puhul kasutatakse raamatupidamisliku omakapitali kasuminäitajana, mille suhtes kohaldatakse omakapitali tootlust, mis vastab vaadeldava majandussektori tavapärasele väärtusele.

(264)

Kolmandaks, maksunõustaja valitud 66 võrreldavat juhtumit omakapitali tasuvuse hindamiseks finantsvarade hindamise mudeli alusel ei ole ilmselgelt asjakohased vaadeldava majandussektori keskmiste regulatiivsete omavahendite suuruse või nende omavahendite nõutava tasuvuse hindamiseks. Mitmed neist äriühingutest ei ole reguleeritud üksused, kelle suhtes kohaldatakse Baseli raamistikku (näiteks börsid). Sellest tulenevalt ei saa need äriühingud arvutada oma regulatiivsete omavahendite vajadust ning on võimatu hinnata iga konkreetse reguleerimata krediidiasutuse minimaalselt nõutavaid vahendeid üksnes avalikustatud teabe alusel.

(265)

Lisaks sellele, kui vaadeldaval juhul oleks kasutatud kasumi taseme näitajana raamatupidamislikku omakapitali, ei oleks maksunõustajal olnud vaja arvutada eraldi „hüvitist ülesannete täitmise eest“ , FFT maksubaasi teist osa, mis iseenesest ei tundu põhinevat ühelgi asjakohasel meetodil, nagu seda on selgitatud menetluse algatamise otsuse põhjenduses 80. See, mida maksunõustaja nimetab siirdehindade aruandes „ülesannete täitmisega seotud omavahenditeks“, ei tundu vastavat mitte ühelegi tavapärasele omavahendite osale, mida kasutakse turuhinnangu puhul nõutava tootluse määra arvutamiseks. See mõiste ei ole siirdehindade aruandes määratletud ning mitte miski ei anna tunnistust sellest, et see maksunõustaja osutatud risk ei ole kaetud regulatiivsete omavahendite mõne teise kategooria abil, näiteks omavahenditega, mis on ette nähtud operatsiooniriski katmiseks, eeskätt protsessiga seotud riski katmiseks, kui maksunõustaja oleks FFT hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite suurust nõuetekohaselt hinnanud, mida aga ei ole toimunud. Põhjendustes 277–289 on selgitatud kahtlusi, mis on seotud omavahendite jaotamisega eraldiseisvateks osadeks, mille suhtes kohaldatakse erinevaid tootluse määrasid, mis võivad minna nullväärtusega tootluseni.

(266)

Komisjon järeldab sellega seoses, et vaidlusalune maksuotsus kaldub kõrvale turutingimustel saadud tulemusest, mis vastab reaalturuväärtuse põhimõttele, kuna selles on nõustutud maksunõustaja valikuga, mille kohaselt tehingupõhise tootluse meetodi kasutamisel võetakse kasumi taseme näitajaks FFT hüpoteetilised regulatiivsed omavahendid ning nende suhtes kohaldatakse finantsvarade hindamise mudeli alusel hinnatud omavahendite tootluse määra, et leida FFT Luksemburgis maksustatava kasumi üks osa. Kuivõrd nende metoodikaga seotud valikute tulemusel väheneb FFT Luksemburgi äriühingu tulumaksu süsteemi alusel tasutav maksusumma võrreldes maksustamise mõttes integreerimata äriühingutega, kes teevad tehinguid turutingimustel, (132) tuleb vaadeldavat maksuotsust käsitada meetmena, mille abil antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(267)

Lisaks sellele, ilma et see kahjustaks komisjoni põhjendusi seoses FFT hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite kasutamisega tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel, leiab komisjon samuti, et FFT maksuhaldurile omase Basel II raamistiku ebajärjekindla analoogia alusel kohaldamisega, mille tulemusena on saadud kõnealune hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite suurus, antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna selle tulemusel väheneb FFT Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldise süsteemi alusel tasutav maksusumma võrreldes maksustamise mõttes integreerimata äriühingutega, kes teevad tehinguid turutingimustel.

(268)

Basel II raamistiku nõuetekohane kohaldamine eeldab esmalt FFT riskiga kaalutud vara hindamist ja seejärel saadud hinnangulise väärtuse suhtes adekvaatse regulatiivsete omavahendite suhtarvu kohaldamist. FFT maksunõustaja alahindab siirdehindade aruandes mõlemat osa.

(269)

Esiteks ei olnud FFT riskiga kaalutud vara nõuetekohaselt hinnatud, kuna maksunõustaja kohaldas kontsernisiseste varade suhtes nullväärtusega riskikaalu (133). Nagu ilmneb selgelt põhjendusest 123, ei ole kontsernisisesed laenud, mis moodustavad FFT varade põhiosa, riskivabad, vastupidiselt sellele, mida väidavad Luksemburg ja FFT, ning mitte miski ei anna tunnistust sellest, et nende laenudega seotud riskid on väiksemad kui pankade antud laenude puhul. Igal juhul, võttes arvesse, et Fiati sisedokumendis siirdehindade kohta on FFT krediidiriski ja vastaspoole riski hinnatud „piiratuks“ ja mitte puuduvaks, on nullväärtusega riskikaalu kasutamine ilmselgelt ebakohane. Lisaks sellele ei hinnatud ka FFT hüpoteetilist riskiga kaalutud vara, kuivõrd kolmandate isikute varade suhtes kohaldatavat riskikaalu 20 % ei ole ei Luksemburg ega FFT kunagi välja toonud.

(270)

Kui asjakohase võrdlustegurina oleks kohaldatud 2010. aastal kehtinud 36 % suurust Euroopa pankade keskmist riskikaalu (134) (mis oli kättesaadav vaidlusaluse maksuotsuse väljastamise ajal) FFT kogu 14 827 674 000 euro suuruse vara suhtes, et selgitada välja, milline oleks võinud olla FFT riskiga kaalutud vara nõuetekohaselt arvutatud hüpoteetiline suurus, oleks see olnud ligikaudu 5 338 000 000 eurot. Kui minimaalse kapitaliseerituse taseme määraks oleks võetud Basel II raamistikus sätestatud omavahendite suhtarv 8 %, oleks FFT hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite minimaalne suurus Baseli II raamkokkuleppe kohaselt pidanud olema ligikaudu 427 miljonit eurot ja mitte FFT maksunõustaja siirdehindade aruandes esitatud minimaalne 28,5 miljoni suurune summa.

(271)

Teiseks on FFT kantavate krediidiriskide ja vastaspoole riskide arvutus, mida maksunõustaja teeb analoogia põhjal Basel II raamistikuga (135) ja mille kohaselt pankadel on kohustus omada omavahendeid proportsionaalselt nende riskiga kaalutud varaga, selle sättega vastuolus. Selleks et määrata kindlaks riskidega seotud FFT omavahendite suurus siirdehindade analüüsi käigus, kasutab FFT maksunõustaja nende riskide hindamiseks omavahendite nõutavat suhtarvu 6 %, samas kui raamkokkuleppes ettenähtud nõuetekohane suhtarv on 8 %.

(272)

Vastuseks komisjoni menetluse algatamise otsuses selles küsimuses väljendatud kahtlusele, (136) põhjendas FFT 6 % suurust suhtarvu sellega, et Itaalia õigusesse võeti üle nõue pankade hulka mittekuuluvate finantseerimisasutuste suhtes (137). Samas ei ole FFT esitanud ühtegi viidet sellele ülevõtmisele, samuti ei ole ta selgitanud, miks tuleks kohaldada Itaalia seadusandja tehtud ülevõtmist Luksemburgis või miks peaks seda kasutama võrdlusalusena.

(273)

Lisaks sellele, kui Basel II raamistiku kohaselt võib pool 8 % suurusest nõudest hõlmata teise taseme omavahendeid, siis tundub, et FFT-l ei ole selle kategooria omavahendeid, mida võiks kasutada seoses kõnealuste nõudmistega, kui sellist nõuet kohaldada. Kuivõrd puuduvad muud sobivad kapitali liigid, tuleks 8 % katta omakapitali arvelt.

(274)

Komisjon jääb seetõttu oma seisukoha juurde, mille kohaselt Basel II raamistikus esitatud nõutavate omavahendite suhtarv on 8 % ning et maksunõustaja kasutatud 6 % suurune suhtarv ja asjaolu, et Luksemburgi maksuamet sellega nõustus, seavad kahtluse alla vaidlusaluses maksuotsuses esitatud järelduse, mille kohaselt FFT arvutatud kasumi suuruse näol on tegemist usaldusväärse turutingimustele lähedase tulemusega, mis vastab reaalturuväärtuse põhimõttele.

(275)

Ja lõpuks, seoses maksunõustaja arvutatud operatsiooniriskiga, isegi kui komisjon nõustub FFT (138) ja Luksemburgi (139) antud selgituste alusel 15 % suuruse määraga, ei tundu baas, mille suhtes seda 15 % suurust marginaali kohaldatakse, vastavat FFT iga-aastase brutotulu nõuetekohasele hinnangule. FFT maksunõustaja kohaldas seda protsendimäära üksnes pangadeposiitidest ja laenudest saadava tulu suhtes, (140) mis ei ole kooskõlas Luksemburgi nimetatud metoodikaga, (141) samas kui aastase brutotulu arvutuse puhul on arvesse võtmata jäetud kogu kontsernisisene tegevus. Laenud ja pangadeposiidid moodustavad samas vaid väikese osa FFT varadest ja kohustustest.

(276)

Kokkuvõttes järeldab komisjon, et isegi kui nõustuda FFT hüpoteetiliste minimaalsete regulatiivsete omavahendite kasutamisega kasuminäitajana tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel, on maksunõustaja neid omavahendeid alahinnanud, kohaldades varade suhtes meelevaldset ja madalat riskikaalu (ning jättes suurema osa varadest riski kaalumisest välja) ning kohaldades suhtarvu, mis on madalam kui Basel II raamistikus sätestatud suhtarv, ning loobudes hõlmamast kontserni aktiva ja passiva abil loodavat tulu FFT aastase brutotulu hulka. Seetõttu leiab komisjon, et vaidlusalune maksuotsus, milles on nende valikutega nõustutud, kaldub kõrvale turutingimuste kohasest tulemusest, mis vastab reaalturuväärtuse põhimõttele. Kuivõrd nende valikute tulemusel väheneb FFT Luksemburgi äriühingu tulumaksu süsteemi alusel tasutav maksusumma võrreldes maksustamise mõttes integreerimata äriühingutega, kes teevad tehinguid turutingimustel, tuleb vaadeldavat maksuotsust käsitada meetmena, mille abil antakse FFT-le Euroopa Liidu valikuline eelis toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(277)

Maksunõustaja mitte üksnes alahindab FFT hüpoteetilisi regulatiivseid omavahendeid, vaid ta teeb lisaks sellele mitmeid mahaarvamisi FFT järelejäävast omakapitalist, mis ei ole kooskõlas turutingimustele vastava tulemusega. Nagu nähtub tabelist 2, selleks et saada summa, mida maksunõustaja nimetab „täidetavatele ülesannetele vastavateks omavahenditeks“, arvatakse FFT ülejäänud omakapitalist, millest on lahutatud alahinnatud hüpoteetilised regulatiivsed omavahendid, maha summa, mida maksunõustaja nimetab „FFNAsse ja FFCsse tehtud finantsinvesteeringutega seotud omavahenditeks“. Samas, kui FFT hüpoteetilised regulatiivsed omavahendid oleksid olnud hinnatud nõuetekohaselt, tuleb pidada tõenäoliseks, et omakapital ei oleks olnud suurem regulatiivsetest omavahenditest (142). Seega ei oleks kumbagi nimetatud omavahendite osa olnud võimalik kohaldada.

(278)

Vaatamata sellele tähelepanekule leiab komisjon samuti, et maksunõustaja otsus eraldada omavahendite osa, mida ta nimetab „FFNAsse ja FFCsse tehtud finantsinvesteeringutega seotud omavahenditeks“ ja mitte kohaldada selle suhtes hüvitist FFT maksubaasi arvutamisel, on ebakohane, (143) kuna selle tulemusel väheneb FFT Luksemburgi äriühingu tulumaksu süsteemi alusel tasutav maksusumma võrreldes maksustamise mõttes integreerimata äriühingutega, kes teevad tehinguid turutingimustel.

(279)

Esiteks tuleb märkida, et ei ole selge, kas maksunõustaja tehtud valik eraldada kaks omavahendite osa on väidetav Basel II raamistiku kohaldamine või kas FFNA ja FFC omakapitali investeerimise mahaarvamise näol on tegemist ad hoc korrigeerimisega, kuna need omakapitalis osalemised oleks ta maha arvanud FFT omakapitalist FFT maksubaasi arvutamisel ka juhul, kui ta oleks nõuetekohaselt valinud tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel FFT raamatupidamisliku omakapitali kasumi taseme näitajaks. Nagu on selgitatud põhjenduses 238, on selle põhjuseks asjaolu, on selle põhjuseks asjaolu, et maksunõustaja ei tundu tuginevat mitte ühelegi üldiselt kasutatavale meetodile, jagades FFT omakapitali kolmeks osaks (144).

(280)

Igal juhul tuleb põhjendustes 281–290 esitatud põhjustel pidada ebakohaseks maksunõustaja otsust mitte kohaldada hüvitist FFT omakapitali osa suhtes, mida ta nimetab „FFNAsse ja FFCsse tehtud finantsinvesteeringutega seotud omavahenditeks“. Võttes arvesse asjaolu, et see valik toob kaasa hüvitatava kapitali ja sellest tulenevalt ka FFT maksubaasi põhjendamatu vähenemise, ei saa mis tahes sellisel valikul põhineva meetodi kasutamine siirdehindade kindlaksmääramisel anda tulemuseks usaldusväärset turutingimustele lähedast väärtust, mis oleks vastavuses reaalturuväärtuse põhimõttega.

(281)

Esiteks ei ole Luksemburgi väited, mis hõlmavad teiste krediidiasutuste osaluste mahaarvamist Basel II raamistiku alusel, kohaldatavad FFT juhtumi puhul (145). Põhjus ei peitu üksnes selles – nagu on näidatud põhjenduses 262, – et FFT näol ei ole tegemist reguleeritud asutusega, vaid ka selles, et selle dokumendi sätteid, millele Luksemburg ja FFT osutavad, kohaldatakse konsolideerimata üksuste suhtes, samas kui FFNA ja FFC näol on tegemist konsolideeritud üksustega. Nagu on selgitatud põhjenduses 112, edastab FFT Luksemburgile konsolideeritud aastaaruandeid. Põhimõtteliselt on konsolideeritud omavahendid suuremad FFT mittekonsolideeritud aruannetes esitatud omavahenditest enne osaluste mahaarvamist. Seetõttu, kui Luksemburg ja Fiat oleksid kohaldanud nõuetekohaselt ja süstemaatiliselt regulatiivseid mahaarvamisi, oleks omakapitali, mille suhtes kohaldatakse omakapitali tootluse määra, hinnanguline väärtus olnud suurem ja sellest tulenevalt oleks olnud suurem ka FFT maksubaas Luksemburgis.

(282)

Teiseks, üldisemas plaanis, seoses Basel II raamistiku kohaselt tehtavate omakapitali mahaarvamistega ja FFT raamatupidamisliku omakapitali suuruse hindamisega, ei saa komisjon nõustuda Luksemburgi väitega, mille kohaselt FFT teostatud osaluste omandamist rahastati üksnes omakapitali abil, (146) see tähendab, tegemist on rahastamisega, mis tähendab automaatselt, et need vahendid ei sobi enam FFT kantavate muude riskide katmiseks. Rahastamisallikad, olgu siis tegemist omakapitali või bilansi passivasse kantud võlgadega, ei saa olla seostatavad konkreetse varaga, välja arvatud juhul, kui konkreetsete õigussätetega on passiva seotud teatud konkreetse vara või varade kogumiga (nagu see toimub näiteks hüpoteekvõlakirjade puhul). Kui ükski konkreetne võlanõue ei ole seotud äriühingu passivaga, osalevad omakapital ja passiva samaaegselt äriühingu varade rahastamises. Maksejõuetuse korral on need vahendid kättesaadavad FFT varadest tuleneva kahjumi katmiseks, vastupidiselt Luksemburgi ülalesitatud väitele. Asjaolu, et FFT omakapitalist mahaarvatud summad, mida on nimetatud siirdehindade aruandes, vastavad FFNA ja FFC omandamise hinnale, (147) ei mõjuta mingil määral seda, et rahastamisallikaid ei saa põhimõtteliselt seostada konkreetsete varadega, sõltumata mis tahes osaluse väärtusest. FFT omakapital on täies ulatuses kasutatav FFT maksejõulisuse tagamiseks ning kuulub hüvitamisele täies ulatuses vastavalt FFT varade riskitasemele.

(283)

Igal juhul ei tundu FFT majandusaruanded kinnitavat Luksemburgi väidet, mille kohaselt rahastati neid omandamisi omakapitali arvelt, kui see väide tähendab seda, et kontsern andis FFT-le täiendavat omakapitali seoses FFNA ja FFC omandamisega. FFT omavahendite suurus (mis hõlmab äriühingu kapitali ja reservfonde) oli 2010. aastal, st enne omandamist, 286 000 000 eurot, ja see jäi püsima suuruses 287 000 000 eurot 2011. aastal, st pärast omandamist.

(284)

Luksemburg märgib samuti, et osalustega seotud kulud ei ole Luksemburgis seoses maksustamisega mahaarvatavad ning dividendid ei kuulu maksustamisele (148). Võttes arvesse asjaolu, et FFNA ja FFC osalusi rahastatakse dividendide abil, ei tuleks neid maksustada ning arvesse võtta äriühingu täidetavate ülesannete ja kantavate riskide hindamisel (149). Ka selle väitega, nagu ka FFT samaväärse väitega ei saa nõustuda (150). Komisjon märgib sellega seoses, et FFNA ja FFC ei maksnud vaidlusaluse maksuotsuse kehtivusajal mingeid dividende. Samas, kui üks ettevõtteist oleks seda teinud, ei oleks see kuidagi mõjutanud FFT maksustatava hüvitise arvutamist, kuna hüvitise suuruse määras maksunõustaja tehingupõhise tootluse meetodi abil, mida kohaldati omakapitali suhtes. Tehingupõhine tootluse meetod on tehingute alusel kohaldatav kasumiga seotud meetod, mida kohaldatakse omakapitali suhtes seoses ülesannetega, mida täidab rahaliste vahendite haldamisel FFT. Kui maksunõustaja oleks siirdehindade kindlaksmääramiseks kasutanud pigem vabaturu hinna meetodit, oleks FFT maksustatava hüvitise arvutamiseks olnud asjakohased üksikud tehingud või hüvitiste vood, nagu üksiklaenud või FFT puhul dividendide maksmine. Vabaturu hinna meetod seisneb üksiktehingute hinna kindlaksmääramises, samas kui tehingupõhine tootluse meetod hõlmab teatud funktsiooni tootluse hindamist. Samas leidis FFT maksunõustaja põhjenduses 161 esitatud põhjustel, et tehingupõhine tootluse meetod on FFT puhul kõige asjakohasem meetod. Tuues välja FFT teatud varade eest makstud hüvitise asjakohasust (dividendid), püüavad Luksemburg ja FFT maksustatava hüvitise arvutamiseks kombineerida vabaturu hinna meetodit ja tehingupõhise tootluse meetodit, toomata samas ühtegi põhjendust sellise hübriidmeetodi kasutamise kohta siirdehindade kindlaksmääramiseks. Võttes arvesse asjaolu, et maksunõustaja põhjendas tehingupõhise tootluse meetodi kasutamist kõnealuses aruandes, ei ole sellise kombineeritud meetodi kasutamisel võimalik saada usaldusväärset turutingimuste lähedast tulemust.

(285)

Kolmandaks, omakapitalil põhineva tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel tuleks iga kõnealuse kapitali hindamisel jälgida, et FFT kapitaliseerimine toimuks nõuetekohaselt, vastavalt vaadeldavas majandussektoris tavapärasele ulatusele. See nõue tuleneb ka ringkirjas esitatud lähenemisviisist, mille puhul on märgitud, et kontsernisisese rahastamisega tegelevate ettevõtete täidetavad ülesanded on põhimõtteliselt võrreldavad sõltumatute finantseerimisasutuste ülesannetega.

(286)

2011. aasta lõpul, see tähendab siirdehindade aruandes esitatud võrdluskuupäeval oli keskmine võimendustegur, mis on määratletud kui suhtarv esimese taseme omavahendite ja bilansi kogumahu vahel, (151) Euroopa Pangandusjärelevalve andmetel esimese rühma kontrollitavate pankade puhul (suuremad Euroopa pangad) 2,9 % ja teise rühma kontrollitavate pankade puhul (Euroopa väiksemad pangad) 3,3 %. Vaadeldava majandussektori tavapärase (ja uuele Basel III raamistikule vastava) võimendusteguri kohaldamisel ilmneb, et IFRSile vastava FFY omakapitali suurus ei olnud turutingimustele vastavast kõrgem. Selle arvutuse põhjal on FFT võimendustegur [2–3 %] (152), […]. Teisisõnu ei võimalda FFT omakapitali […] tase teha mingeid mahaarvamisi ei hinnangulistest ülemäärastest omavahenditest ega mis tahes muu osaluse pealt, kuna sellised mahaarvamised oleksid viinud FFT omakapitali suuruse […].

(287)

Seetõttu ei võimalda FFT kapitaliseerituse tase teha maksustamisega seotud põhjustel mingeid omakapitali või hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite mahaarvamisi, (153) […]. Seda silmas pidades on menetluse algatamise otsuse põhjenduses 80 esitatud kahtlused, mis hõlmasid ülemääraste omavahendite hüvitise liiga madalat määra, alusetud, kuna diferentseeritud hüvitamist ei toimunud.

(288)

Neljandaks, FFNAs ja FFTs võetud osaluste mahaarvamine FFT omakapitalist hüvitatava kapitali suuruse kindlaksmääramisel siirdehindade analüüsi käigus tundub täiesti ebasidus, kui sama metoodikat kohaldada FFi majandusaruannete suhtes. Fiati siirdehindade strateegia sisedokumendist (154) ilmneb, et FFT ja FFi hüvitise arvutamine laenude hindade kindlaksmääramisel järgib sama metoodikat, kuid kõnealuses dokumendis on kirjeldatud üksnes kõnealuse meetodi kohaldamist FFT maksubaasi üksikasjalikuks kindlaksmääramiseks. Samas, kui hüvitatavat FFi kapitali hinnata sama meetodi kohaselt, mida kasutati FFT puhul siirdehindade aruandes 2010. aastal, kui FF omas osalusi FFNAs ja FFCs, oleks see hinnang näidanud, et FFi hinnangulise omakapitalis suurus on negatiivne (155). 2010. aasta lõpul oli FFi omakapitali suurus 271 miljonit eurot, samas kui osaluste koguväärtus, mis oleks tulnud sellest omakapitalist maha arvata, kui oleks kasutatud metoodikat, mis kiideti heaks vaidlusaluses maksuotsuses, oli 358 miljonit eurot. Hüvitatav FFi kapital oleks seega olnud negatiivne ligikaudu 87 miljoni euro ulatuses. Kuna osaluste väärtus oli suurem kui FFi omakapitali kogusumma, oleks hüvitatava omakapitali hindamine selle meetodi alusel, mida kohaldati siirdehindade aruandes FFT Luksemburgi maksubaasi kindlaksmääramiseks, oleks andnud tulemuseks omakapitali negatiivse väärtuse, nagu see on maksejõuetute äriühingute puhul. Samas ei olnud FF sel ajajärgul maksejõuetu ning see asjaolu on piisav selleks, et näidata, et osaluste mahaarvamine FFT omakapitalist ei ole asjakohane meetod hüvitatava kapitali arvutamiseks FFT Luksemburgi maksubaasi määratlemisel.

(289)

Lisaks sellele tekiks see ebasidus tulemus ka juhul, kui FFT omandab uusi osalusi vaidlusaluse maksuotsuse kehtivusajal. Kinnitades metoodika mõttes vigase osaluste mahaarvamise, võib vaidlusalune maksuotsus anda tulemuseks selle, et FFTd Luksemburgis ei maksustata üldse, kui hilisemate osaluste võtmisega viiakse FFT hüvitatava kapitali suurus nullini või negatiivseks. Sellisel juhul võivad vaidlusaluses maksuotsuses esitatud meetodi kasutamisel FFT täidetavad kontsernisisese rahastamisega seotud ülesanded jääda samaks, kuid maksustamise tase muutub oluliselt madalam või võrdub nulliga.

(290)

Kui FFT maksunõustaja oleks siirdehindade kindlaksmääramiseks nõuetekohaselt kohaldanud Basel II raamistikku, ei oleks neid mahaarvamisi FFT kapitaliseerituse taset arvestades olnud võimalik teha. Samas, võttes arvesse, et FFT näol ei ole tegemist reguleeritud ettevõttega, ei ole kättesaadav mingi teave riskiga kaalutud vara kohta, mida finantseerimisasutuste järelevalveasutus oleks lugenud vastuvõetavaks. Selline hüpoteetiline regulatiivsete omavahendite suurus ei võimaldaks ühtlasi ka FFT-l omada neid osalusi, kui nende väärtus tuleks maha arvata äriühingu omavahenditest (156).

(291)

Nende tähelepanekute põhjal järeldab komisjon, et vaidlusalune maksuotsus, millega loetakse vastuvõetavaks maksunõustaja ettepanek kohaldada finantsvarade hindamise mudeli abil hinnatud tootluse määra hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite suhtes – seejuures on kõnealused omavahendid alahinnatud Basel II raamistiku ebakohase kohaldamise tõttu ning ebakohaste mahaarvamiste tõttu – kaldub kõrvale reaalturuväärtuse põhimõttest. Kuivõrd selle kõrvalekalde tulemusel väheneb FFT Luksemburgi äriühingu tulumaksu süsteemi kohaldamise maksubaas võrreldes maksustamise mõttes integreerimata äriühingutega, kes teevad tehinguid turutingimustel, tuleb vaadeldavat maksuotsust käsitada meetmena, mille abil antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(292)

Lisaks komisjoni järeldusele ebakohase meetodi kohta, mille alusel FFT maksunõustaja leiab tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamise käigus hüvitatava kapitali suuruse, leiab komisjon ühtlasi, et meetod, mille alusel FFT maksunõustaja leiab kõnealuse kapitalibaasi suhtes kohaldatava minimaalse nõutava tootluse, ei anna tulemuseks usaldusväärset turutingimustele lähedast hinnangut, mis oleks kooskõlas reaalturuväärtuse põhimõttega allpool, põhjendustes 293–300 esitatud põhjustel.

(293)

Esiteks ei vasta 0,29 suurune beeta väärtus, mida maksunõustaja kasutas finantsvarade hindamise mudelis, tõenäoliselt sellele väärtusele, mis iseloomustab finantssektori äriühinguid, mida siirdehindade aruandes käsitatakse võrreldavatena ja mida oleks tulnud kasutada võrdlusparameetri leidmisel nõutava tootluse taseme hindamisel. Nende äriühingute beeta väärtus kaldub olema küllaltki kõrge (vt tabel 3), seejuures tihtipeale kõrgem, kui turu keskmine väärtus, mis on suurusjärgus 1. Komisjon osutab näiteks alamindeksi Stoxx 50 Bank beetaväärtusele, mis tõusis ajavahemikul 31. detsembrist 2009 kuni 31. detsembrini 2011 väärtuseni 1,36, (157) ning asjaolule, et peaaegu kõikide selle indeksi alla kuuluvate pankade beeta väärtus on suurem kui 1.

(294)

Teiseks, tabelis 3 esitatud 66 äriühingu nimekiri hõlmab äriühinguid, kes tegutsevad FFTst väga erinevates ärisektorites ning nende hulgas on isegi kaks keskpanka: Banque Nationale de Belgique ja Schweizerische Nationalbank. Mitmed valimis esitatud äriühingud tegelevad spetsiifilise finantstegevusega, nagu liising või faktooring, või on tegemist pigem börside kui pankadega (158), samas kui mitmed Euroopa pangad, kes põhimõtteliselt tegelevad hulgikaubanduse rahastamisega, ei ole valimisse hõlmatud. Seega ei ole võrreldavad äriühingud, mille maksunõustaja valis beeta arvutamiseks, selle eesmärgi jaoks asjakohased ning nende abil saadud tulemus ei ole piisavalt lähedane turutingimustel põhinevale usaldusväärsele tulemusele.

(295)

Kolmandaks, sõltumata sellest, kas FFT maksunõustaja kasutatud valimis esitatud võrreldavad äriühingud on asjakohased või mitte, ei kasutata siirdehindade analüüsi puhul mitte beeta mediaanväärtust, vaid 25. tsentiili, toomata selle kohta mingit põhjendust. Selle tulemusel on leitud FFT beeta suhteliselt väike, 0,29, samas kui valimi mediaanväärtusele vastav beeta oleks 0,64 (159). Samas on OECD juhiste punktis 3.57 märgitud, et mida enam on probleeme võrreldavusega, seda rohkem tuleb reaalturuväärtuse põhimõttele vastava vahemiku määramisel pidada silmas valimi keskväärtust.

(296)

Komisjon märgib sellega seoses, et beeta näitab omakapitali tootlusega seotud mittehajutatavat riski. See tähendab, et pankade laenuportfellid on enamal määral hajutatud kui FFT oma, kelle tegevus on keskendunud Fiati kontserni kuuluvatele autotööstuse sektori äriühingutele. Seetõttu võib arvata, et FFT maksunõustaja oleks beeta kindlaksmääramiseks pidanud kasutama võrreldavate äriühingute nimekirjas kõrgemal olevat üksust, st üksust, mis asub kindlasti mediaanväärtusest kõrgemal ja mitte 25. tsentiili.

(297)

Ka ringkirjas on konkreetselt osutatud seoses asjakohase suurusega hüvitise kindlaksmääramisega vastaspoole riskile ja veel konkreetsemalt sektoripõhisele riskile, mida vaadeldaval juhul võimendab asjaolu, et FFT on keskendunud vaid ühele sektorile. Kuigi ringkirjas ei ole konkreetselt näidatud, kuidas neid riske tuleks hõlmata hüvitise tegelikku arvutusse, ei ole FFT maksunõustaja valitud meetod, mille kohaldamise raames kontsernisiseste laenudega seotud riskide suhtes (erinevalt kolmandate isikute võlakohustustest) ei kohaldata mingit riski kaalumist, seega ei ole nendega seotud mingit omavahendite nõuet ega mingit hüvitist, ringkirja sätetega vastavuses. Seetõttu ei saa nõustuda väidetega, mis osutavad FFT tegevusega seotud riskide piiratud iseloomule.

(298)

Lisaks sellele on siirdehindade strateegiat hõlmavas Fiati sisedokumendis rõhutatud veel üht olulist tegevusala, mida ei ole siirdehindade aruandes kajastatud. Nagu on näidatud põhjenduses 123, täidab FFT mitte üksnes kõnealuses aruandes kajastatud ülesandeid, vaid annab lisaks sellele ka Fiati kontserni kuuluvatele äriühingutele tagatisi. 2013. aastal ulatus selliste tagatiste suurus 10 miljoni euroni (160). Ühtlasi tunnistatakse siirdehindade strateegiat hõlmavas dokumendis, et erinevalt siirdehindade aruandes väidetust hõlmavad kontsernisisesed laenud teatud vastaspoole riski ja krediidiriski (161). […]

(299)

Mis puudutab Luksemburgi märkustes nimetatud tagatisi, mis Fiat S.p.A. andis FFT-le, (162) siis tuleb märkida, et need katavad FFT passivat ja mitte aktivat. Need annavad kasu väljastatud tagatisvõlakirjade omanikele, kuid ei vähenda FFT varadega seotud riske. Rahastamisega seotud kasum, mis tuleneb Fiat S.p.A. väljastatud võlakirjadest ja obligatsioonidest, jaguneb kontserni kuuluvate äriühingute vahel põhjenduses 124 kirjeldatud hindade kindlaksmääramise mehhanismi alusel. Äriühingutele antava laenu hinna arvutamisel kohaldatakse finantsettevõtete kulumarginaali, mis kajastab emaettevõtte tagatise abil saadavat võimalikku kasumit.

(300)

Nende asjaolude valguses leiab komisjon, et ei kaudsed ega selgesõnalised tagatised ei vähenda märkimisväärselt FFT ülesannete täitmisega seotud riski. Kõnealune risk on suurem, kui on näidatud siirdehindade aruandes, kuna kontserni kuuluvatele äriühingutele antud tagatised toovad kaasa märkimisväärse bilansivälise tegevuse ning seetõttu oleks tulnud valida beetaväärtus, mis on suurem kui 25. tsentiilile vastav väärtus.

(301)

Kokkuvõttes leiab komisjon, et vaidlusalune maksuotsus, millega kinnitatakse maksunõustaja valitud beeta väärtus 0,29 finantsvarade hindamise mudelis kasutamiseks, selleks et määrata kindlaks FFT hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite suhtes kohaldatav tootluse määr, mõjutab FFT hinnangulise kasumi suurust, mis kaldub kõrvale turutingimustest ja ei vasta seega reaalturuväärtuse põhimõttele. Kuivõrd selle kõrvalekalde tulemusel väheneb FFT Luksemburgi äriühingu tulumaksu süsteemi alusel tasutav maksusumma võrreldes integreerimata äriühingutega, kes teevad tehinguid turutingimustel, tuleb vaadeldavat maksuotsust käsitada meetmena, mille abil antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(302)

Võttes arvesse asjaolu, et maksunõustaja valis siirdehindade analüüsi jaoks kasutatavaks meetodiks tehingupõhise tootluse meetodi ning arvestades eespool esitatud märkusi, on komisjon seisukohal, et selleks, et tagada FFT-le asjakohane ja turutingimustele ning reaalturuväärtuse põhimõttele vastav hüvitis rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega seotud ülesannete täitmise eest Fiati kontsernis, peaks selle hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks kasutama FFT raamatupidamislikke omavahendeid ning lähtuma konkreetsetest faktilistest asjaoludest.

(303)

Komisjon nõustub 2012. aasta määramisega võrdlusaastaks FFT Luksemburgi maksubaasi hindamisel. Samuti ei ole komisjonil vastuväiteid selle suhtes, et reaalturuväärtuse põhimõttele vastava tootluse leidmiseks kasutatakse võrreldavate äriühingute valimit, kuid ta jääb oma arvamuse juurde seoses võrreldavate äriühingute asjakohase valikuga, mis on esitatud põhjenduses 294.

(304)

Punktis 7.2.2.9 esitatud analüüsi põhjal ilmneb, et FFT kantavad riskid, mida tuleb arvesse võtta reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hinna arvutamisel, on suuremad siirdehindade aruandes esitatud riskidest, ning seetõttu on 6,05 % suurune omakapitali tootlus enne maksustamist (ning 4,3 % suurune tootlus pärast maksustamist), millega on nõustutud vaidlusaluses maksuotsuses ja mille on arvutanud FFT maksunõustaja finantsvarade hindamise mudeli põhjal, oluliselt madalam finantssektoris nõutavast omakapitali tootlusest, mis on püsivalt olnud 10 % ja rohkem, mis kinnitab komisjoni järeldust, mille kohaselt maksunõustaja valitud võrdlusalused ei ole asjakohased.

(305)

Lisaks sellele ilmneb kahe Fiati kontserni kuuluva euroalas asuva finantsettevõtte, FF ja FFT deklareeritud tootluse võrdlusest, et ettevõtete FF ja FFT tootluse erinevus, vaatamata nende varade, ülesannete ja tulude struktuuri sarnasusele, on selgitatav sooviga vähendada Luksemburgis deklareeritavat tootluse taset. Äriühingute FF ja FFT varad ja kohustused ning kulu- ja tulukontode struktuuri põhjal (163) on kõnealuse kahe äriühingu bilansimaht ja varade struktuur väga sarnased. Ka nende intressitulu ja -kulu suurus on võrreldav. FF on FFT peamine vastaspool, seejuures kasutab FFT rahastamisallikana turgu ja edastab osa saadud vahenditest äriühingule FF, kes omakorda laenab neid edasi Fiati kontserni kuuluvatele Itaalia äriühingutele. […]

(306)

Siirdehindade strateegiat hõlmava Fiati sisedokumendi eesmärk tundub olevat hüvitada mõlemat äriühingut sama tootluse määra abil (164). Samas on äriühingu tasandil registreeritud ja maksustatav omakapitali tootlus FFi puhul märkimisväärselt suurem kui FFT puhul. Põhjendustes 113 ja 114 esitatud tabelites esitatud arvandmete põhjal on järgnevates tabelites esitatud välja äriühingute FF ja FFT puhul väljaarvutatud omakapitali tootlus.

(307)

Põhjenduses 306 esitatud tabelist ilmneb, et ajavahemikul 2010–2013 oli omakapitali keskmine tootlus FFi puhul 7,2 % ja FFT puhul 0,5 %, mis kinnitab veel kord, et parameetrid, mis maksunõustaja valis siirdehindade aruande jaoks, ja sellest tulenev omavahendite tootlus ei olnud asjakohased.

(308)

Selleks et määrata kindlaks FFT raamatupidamislike omavahendite suhtes kohaldatav asjakohane omakapitali tootluse määr, tundub olevat asjakohasem kasutada pangasektori kinnitatud statistilisi andmeid kui 66 finantsettevõttest koosnevat rühma, kellest valdav osa tundub tegelevat spetsiifilise finantstegevusega. Esimene lahendus võimaldaks igal juhul suuremat lähenemist kesksele suundumusele.

(309)

Nagu on näidatud põhjenduses 304, on Euroopa pankade keskmine nõutav omakapitali tootlus ligikaudu 10 %, seejuures püsis see määr isegi finantskriisi ajal. Ka andmed, mis pärinevad vaidlusaluse maksuotsuse tegemise ajajärgust, kinnitavad seda omakapitali puhul nõutavat tootluse määra. Nii on Rahvusvaheliste Arvelduste Panga 2011. aasta väljaandes märgitud, et „pikaajalises perspektiivis on finantsettevõtjate omavahendite tootluse määr 11–12 %“ (165). Samuti on EKP 2011. aasta uuringus väidetud, et „[54 rahvusvahelist panka] hõlmava valiku keskmise kapitaliseerituse juures on nõutav omavahendite tootlus ligikaudu […]10,3 %“ (166). Seda määra kinnitavad ka kinnisvarahindadega seotud uuringute aruanded, mis pärinevad 2011. aastast; nii on Deutsche Bank väitnud: „[Deutsche Bank] järgib [aktsiahindadega seotud eesmärki], mis hõlmab elujõulist omakapitali tootlust suuruses kümme koma üks protsenti omakapitali maksumusest ning [Deutsche Bank] loodab seda hoida kõrgemal kui 10 % käimasoleva majandustsükli kestel“, (167) samas kui Morgan Stanley ja Oliver Wymani 19. märtsil 2015 avaldatud kinnisvarahindade uuringu aruandes on eesmärgina esitatud tootluse määr 10–12 %.

(310)

Komisjon märgib samuti, et reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitise suurus ei peaks olema väiksem äriühingu tulude ja kulude vahest. Seetõttu, kui FFT antud laenude ja saadud deposiitide eest makstavat hüvitist tuleks korrigeerida ja kui selle tulemusel oleks FFT-le makstav hüvitis kõrgem kui siirdehindade alusel arvutatud hüvitis, tuleks maksustada kogu registreeritud kasum, kuna kolmas isik ei nõustuks saadava hüvitise vähendamisega, ilma et ta nõuaks oma vastaspooltelt deposiitidega seotud hüvitise suurendamist või saadud laenude eest makstava hüvitise vähendamist.

(311)

Komisjon on seega seisukohal, et kui tehingupõhise tootluse meetodit kasutatakse FFT-le asjakohase suurusega hüvitise arvutamiseks nende ülesannete eest, mida äriühing Fiati kontsernis täidab, peaks FFT Luksemburgi maksubaasi nõuetekohane hinnanguline väärtus olema pärast maksustamist vähemalt 10 %, mida kohaldatakse äriühingu raamatupidamislike omavahendite suhtes, mille suurus on üldiselt vastav sektori keskmisele väärtusele, võttes arvesse finantsvõimendust. Sellisel alusel arvutatud maksubaas võimaldaks kasumi jaotamist turutingimustel ja vastavalt reaalturuväärtuse põhimõttele, sest tegemist on kasumi sellise suurusega, mida sõltumatud finantseerimisasutused eeldavad turutingimustel saada, seega ei annaks maksuotsus, mis kasutab sellist maksubaasi Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldise süsteemi alusel tasutava maksu suuruse kindlaksmääramisel, mingit valikulist eelist FFT-le Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(312)

Menetluse algatamise otsuse kohta esitatud kommentaarides väitis FFT, et komisjon peaks vaatlema meetme abil „kontsernile avaldatavat mõju“ , väites seega, et Fiati kontsern ei saanud mingit eelist, kuna Luksemburgi maksubaasi mis tahes suurendamine kompenseeritaks täies ulatuses maksu mahaarvamise suurendamisega teistes liikmesriikides (168). FFT väitel on komisjon tunnistanud sellise mõju olemasolu mitmetes otsustes (169).

(313)

Esmalt märgib komisjon, et tema varasem otsustuspraktika ei ole tema jaoks siduv ning et iga meedet tuleb hinnata sellega seotud konkreetsete asjaolude alusel lähtuvalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 sätetest (170). Igal juhul põhineb väide, milles FFT osutab otsusele seoses mahaarvamiste kavaga Ungari kontsernisiseste intresside puhul ja mille puhul komisjon on väidetavalt tunnistanud sellise „kontsernile avaldatava mõju“ olemasolu, kõnealuse otsuse ekslikul tõlgendamisel. Selles otsuses lükkas komisjon tagasi Ungari väite, mille kohaselt tuleks hinnata kontserni saadavat eelist ning leidis, et eelise olemasolu tuleb hinnata iga üksuse puhul eraldi.

(314)

Käesolevas otsuses vaadeldakse seda, kas Luksemburg andis vaidlusaluse maksuotsusega FFT-le valikulise eelise, vähendades äriühingu tasutavat maksusummat kõnealuses liikmesriigis. Seetõttu peab hinnang, mille kohaselt kõnealuse maksuotsusega antakse eelis, hõlmama kohtlemist, mida kõnealuses liikmesriigis, st Luksemburgis, kohaldatakse vaadeldava äriühingu, st FFT suhtes, ning selles ei tule arvesse võtta võimalust, et mõju võib puududa teiste Fiati kontserni kuuluvate äriühingute puhul seoses kohtlemisega, mida nende suhtes kohaldatakse teistes liikmesriikides (171). Seejuures, kohtupraktika kohaselt, (172) ainuüksi see, et konkreetset maksuvabastuse meedet tasakaalustab eraldiseisev ning spetsiifiline maksukohustus, mis ei ole esimese meetmega seotud, ei välista esimese meetme kvalifitseerimist riigiabina. Teisisõnu ei saa äriühingule ühe liikmesriigi antud eelist kompenseerida teise äriühingu seadmine vähem eelistatud olukorda, seda isegi juhul, kui mõlemad äriühingud kuuluvad samasse kontserni.

(315)

Luksemburg ja FFT väitsid, et Luksemburgi tulumaksuseaduse artikkel 164 või ringkiri moodustavad võrdlussüsteemi, mille alusel on võimalik kindlaks määrata vaidlusalusest maksuotsusest tuleneva valikulise eelise olemasolu. Luksemburg väitis samuti, et Luksemburgi maksuamet on lihtsalt tõlgendanud eeskirju ning mitte miski ei anna FFT puhul tunnistust sellest, et äriühing oleks kaldunud kõrvale üldiselt kohaldatavatest maksueeskirjadest, eeldades, et komisjon on neid analüüsinud (173).

(316)

Nagu on näidatud põhjendustes 210–215, ei nõustu komisjon Luksemburgi ja FFT väidetega kohaldatava võrdlussüsteemi kohta. Samas, teise põhjendusena toob komisjon välja asjaolu, et vaidlusaluse maksuotsusega antakse FFT-le valikuline eelis ka piiratuma võrdlusaluse puhul, mis hõlmab üksnes kontserni kuuluvaid äriühinguid, kes kohaldavad siirdehindu ja kelle suhtes kohaldatakse Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõiget 3 ning ringkirja sätteid. Selle sättega kehtestatakse Luksemburgi maksuõiguses reaalturuväärtuse põhimõte, mille kohaselt samasse kontserni kuuluvate äriühingute vahel sõlmitud tehingud peavad olema hüvitatud samal hinnatasemel tehingutega, mis on samaväärsetel asjaoludel sõlmitud iseseisvate äriühingute vahel reaalturuväärtusele vastavatel tingimustel. Ringkirja punkt 2 hõlmab seejuures reaalturuväärtuse põhimõtte kirjeldust, mis vastab siirdehindade valdkonnas kohaldatavates OECD juhistes esitatud määratlusele, mis on üle võetud siseriiklikku õigusse (174).

(317)

Võttes arvesse asjaolu, et komisjon on punktis 7.2.2 juba näidanud, et vaidlusalune maksuotsus hõlmab teatavat hulka siirdehindade kindlaksmääramisel tehtud metoodilisi valikuid, kohaldamisparameetrite ja ad hoc korrigeerimiste valikuid, mille puhul ei ole võimalik saavutada usaldusväärset turutingimustele lähedast tulemust, ning mille tulemusel vähendati FFT Luksemburgi maksubaasi, võib komisjon samuti järeldada, et kõnealuse maksuotsusega antakse samuti valikuline eelis piiratuma võrdlussüsteemi puhul, mis tuleneb Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõikest 3 või ringkirja sätetest, kuna sellega vähendatakse FFT tasutavat maksusummat võrreldes olukorraga, kui kõnealuses sättes sisalduvat reaalturuväärtuse põhimõtet oleks nõuetekohaselt kohaldatud.

(318)

FFT väitis samuti, et tõendamaks tema suhtes valikulist kohtlemist, mis tuleneb vaidlusalusest maksuotsusest, peaks komisjon võrdlema seda maksuotsust ringkirjal põhineva Luksemburgi maksuameti halduspraktikaga, eeskätt maksuotsusega, mis on väljastatud teistele rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega tegelevatele ettevõtetele, mille kohta Luksemburg esitas komisjonile esindava valimi maksuotsuste (175) rakenduspraktikast.

(319)

Komisjon ei nõustu selle põhjendusega, kuna see tähendaks, et võrdlussüsteem, mille alusel vaidlusalust maksuotsust tuleks analüüsida, peaks olema ringkirjal põhinev Luksemburgi maksuotsustega seotud halduspraktika, mis on seotud rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega tegelevate ettevõtetega. Komisjon on juba näidanud, miks peaks valikulisuse analüüsi seisukohalt asjakohaseks võrdlussüsteemiks olema Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldine süsteem (176).

(320)

Samas näitab komisjon ka täiendava põhjenduskäigu abil, miks tuleb ringkirjal põhinevat Luksemburgi maksuotsustega seotud halduspraktikat pidada kohaseks võrdlussüsteemiks selleks, et määrata kindlaks, kas vaidlusaluse maksuotsusega anti FFT-le valikuline eelis. See on selgitatav esmalt sellega, et ringkiri on sõnastatud väga üldiselt ja ei võimalda välja selgitada objektiivseid kriteeriume, mida kohaldatakse kõikide rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega tegelevate ettevõtete suhtes, kes on esitanud siirdehindade kindlaksmääramiseks taotluse maksuotsuse tegemiseks. Seejuures nähtub ka Luksemburgi esitatud maksuotsuste analüüsist, et puudub sidus eeskirjade kogum, mida kohaldataks üldistel alustel ja tuginedes objektiivsetele kriteeriumidele ning mille alusel oleks vaidlusalust maksuotsust võimalik analüüsida, et määrata kindlaks, kas selle maksuotsusega anti FFT-le valikuline eelis.

(321)

Nagu on näidatud põhjenduses 193, koosneb võrdlussüsteem järjepidevast reeglite kogumist, mida kohaldatakse üldistel alustel ja objektiivsete kriteeriumide põhjal kõikide ettevõtjate suhtes, kes kuuluvad süsteemi eesmärgiga määratletud reguleerimisalasse. Komisjon leiab, et kontserni kuuluvate rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega tegelevate ettevõtete puhul ei saa ringkirja käsitada sellise võrdlussüsteemina, kuna puuduvad objektiivsed kriteeriumid, mis võimaldaksid kontsernisiseste tehingute suhtes järjekindlalt kohaldada reaalturuväärtuse põhimõtet.

(322)

Ringkiri on sõnastatud väga üldiselt ning tegureid, mida maksuamet peab arvesse võtma reaalturuväärtuse põhimõtte kohaldamisel kontserni kuuluvate finantsettevõtete suhtes, on kirjeldatud väga lühidalt. Need tegurid hõlmavad nõuet, et äriühing peab teostama riskianalüüsi ning määrama kindlaks krediidi andmisega seotud täiendavad kulud, mis lisanduvad põhikulule, mis nõuab omakorda krediidiriski analüüsi tegemist. Ringkirjas on samuti sätestatud, et „kontserni rahastamisega tegeleval ettevõttel peab olema piisavalt suur omakapital, et katta tema tegevusega seotud riskid“ ja et „asjakohane on […] igal üksikjuhul konkreetsete faktiliste ja muude asjaolude alusel hinnata, millised on võetavad riskid […] ning kas kontserni rahastamistehinguid teostaval äriühingul on piisavalt suur omakapital nende riskide katmiseks“ (177).

(323)

Samas ei ole ringkirjas esitatud mingit teavet selle kohta, kuidas tuleb hinnata omakapitali nõutavat tootlust, nagu ka selle kohta, kas finantsvarade hindamise mudeli kasutamine on vastuvõetav ja – seoses vaadeldava juhtumiga, – kuidas tuleks määratleda selle mudeli kohaldamiseks kasutatavad parameetrid. Ringkirjas on esitatud samuti vähe teavet selle kohta, milliseid omavahendeid tuleb arvesse võtta, peale väite, et need peavad olema „piisavad nende riskide katmiseks“.

(324)

Menetluse algatamise otsuse kohta esitatud märkustes väidab Luksemburg, et maksuotsus põhineb piiratud kaalutlusõigusel, mis tuleneb Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõike 3 sätetest, millega võeti Luksemburgi maksuõigusesse üle reaalturuväärtuse põhimõte, (178) kuid ta täpsustab samas, et „maksustamisega seotud eeskirju […] tõlgendatakse vastavalt igal üksikjuhul esinevale faktilisele olukorrale, mis iseenesest eeldab maksukohustuslase tegevuse eripärade ja selle tegevusega seotud tingimuste arvessevõtmist“ (179). Seega väidab Luksemburg ühelt poolt, et eeskirju tuleb kohaldada iga üksikjuhuga seotud asjaolude alusel, kuid ei selgita teiselt poolt, kuidas tõlgendada ringkirjas esitatud üldisi kriteeriume FFT konkreetse maksuolukorra vaatlemisel, ega seda, kuidas tagada ringkirja kohaldamisel kohtlemise järjepidevus kõikide maksukohustuslaste suhtes. Seega ei ole üllatav, et FFT siirdehindade aruanne ei hõlma peale ühe alguses esitatud viite ringkirjale, ühtegi teist viidet ringkirjas esitatud kriteeriumidele, samuti ei ole selles täpsustatud, kuidas tuleks ringkirja sätteid konkreetse FFTga seotud juhtumi puhul kohaldada.

(325)

Seetõttu, järeldades, et siirdehindade analüüs „tehti vastavalt 28. jaanuari 2011. aasta ringkirjale 164/2 ja see vastab reaalturuväärtuse põhimõttele“ , ei tuginenud Luksemburgi maksuamet mitte ühelegi objektiivsele kriteeriumile, mis on ringkirjas väidetavalt esitatud, sest kõnealune dokument ei hõlma mitte ühtegi konkreetset ja objektiivset kriteeriumi, mis võimaldaks järjepidevalt kohaldada reaalturuväärtuse põhimõtet kontsernisiseste rahastamistehingute suhtes.

(326)

Lisaks ringkirja väga üldise iseloomu sedastamisele vaatles komisjon ka Luksemburgi edastatud maksuotsuseid ning leidis, et Luksemburgi halduspraktika kontsernide rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega tegelevate ettevõtete valdkonnas ei hõlma samuti järjepidevat eeskirjade kogumit, mida kohaldataks üldistel alustel ja objektiivsetele kriteeriumidele tuginedes kõikide sarnases olukorras olevate maksukohustuslaste suhtes.

(327)

21 maksuotsusest, mis edastati samaaegselt FFT eelkokkuleppega, hõlmavad vaid kaht rahastamist, mis kiideti heaks ringkirja alusel ja mille kohta on esitatud siirdehindade aruanne:

(328)

Kahe maksuotsuse kiirel läbivaatamisel ja võrdlemisel vaidlusaluse maksuotsusega võib märgata, et Luksemburgi maksuamet ei ole ringkirja põhjal otsustades finantsettevõtte kohtlemisel ja maksustatava kasumi väljaselgitamisel järjepidev. Sõltumata sellest, kas vaadeldava kahe maksuotsuse puhul on nõuetekohaselt kasutatud vabaturu hinna meetodit, on nende maksuotsuste puhul sõnaselgelt tunnistatud, et vaherahastamisega seotud tehingute puhul on see meetod igal juhul funktsionaalse analüüsi põhjal ja seoses võrdlusandmete, sealhulgas pankade andmete kättesaadavusega, kõige asjakohasem. See nõue tuleneb ka ringkirjas esitatud lähenemisviisist, mille puhul on märgitud, et kontsernisisese rahastamisega tegelevate ettevõtete täidetavad ülesanded on põhimõtteliselt võrreldavad sõltumatute finantseerimisasutuste ülesannetega. Erinevalt vaadeldavast kahest maksuotsusest ei kohaldatud vaidlusaluse maksuotsuse puhul vabaturu hinna meetodit, kuna FFT maksunõustaja pidas tehingupõhise tootluse meetodit kõige asjakohasemaks põhjendusel, et „tehingupõhise tootluse meetod tundub asjakohane“  (181).

(329)

Veel kolm Luksemburgi edastatud maksuotsust hõlmavad ringkirjal põhinevaid kontsernisiseseid rahastamistehinguid, kuid neile ei ole lisatud taotlust põhjendavat siirdehindade aruannet:

(330)

Võrreldes maksuotsuseid nr 1, 5 ja 22 vaidlusaluse maksuotsusega võib märgata, et Luksemburgi maksuameti kohtlemise erinevus seisneb selles, et erinevalt vaidlusalusest maksuotsusest ei ole maksuotsuste nr 1, 5 ja 22 taotlustele lisatud siirdehindade aruannet, kuigi ringkirjas on selle kohta esitatud selgesõnaline nõue (182).

(331)

Veel kaks Luksemburgi edastatud maksuotsust puudutavad rahastamisega seotud tegevust, kuid need ei põhine ringkirjal:

(332)

Lõpuks vaatles komisjon kaht maksuotsust, mis kuulusid Luksemburgi edastatud 13 finantsvarade haldamist käsitleva maksuotsuse hulka, mis olid esitatud Luksemburgi 22. detsembril 2014 edastatud 5 323 maksuotsust hõlmavas nimekirjas (183). Mõlemad maksuotsused põhinevad ringkirjal.

(333)

Komisjon märgib, et erinevalt vaidlusalusest maksuotsusest ei ole kummagi puhul kohaldatud ei tehingupõhise tootluse meetodit ega finantsvarade hindamise mudelit ning kummaski neist ei tundu äriühingu maksustatav tulu olevat määratletud hüpoteetiliste regulatiivsete omavahendite tootluse abil. Lisaks sellele, kuigi äriühingu G maksuotsuses osutatakse siirdehindade aruandele, mis esitatakse hiljem, tundub, et seda aruannet ei ole Luksemburgi maksuametile mitte kunagi esitatud (184). Kuigi äriühingu G maksuotsuses ei ole selgelt määratletud marginaal, mille suhtes seda kohaldatakse, erineb see vaidlusalusest maksuotsusest, kuna kõnealuse maksuotsuse taotluse kohaselt põhineb marginaal varadel ja lisandub omakapitali tootlusele. Kokkuvõtvalt võib märkida, et nende kahe äriühingu suhtes kohaldatud maksukohtlemises seoses nende rahaliste vahendite haldamisega ei tundu olevat mingit järjepidevat lähenemisviisi või meetodit, mis oleks seostatav vaidlusaluse maksuotsusega.

(334)

Luksemburg väidab, et FFTd ei saa võrrelda teiste finantsettevõtetega, kuna FFT hangib vahendeid turult, samas kui teisi finantsettevõtteid rahastatakse üldjuhul kontsernisiseselt. Luksemburg väidab samuti, et FFTd ei saa võrrelda mitte ühegi teise Luksemburgis maksustatava äriühinguga: „iga maksukohustuslase olukord on piisavalt spetsiifiline, et muuta võimatuks nende asjakohane võrdlemine teiste maksukohustuslasete olukorraga“ (185).

(335)

Komisjon ei nõustu nende väidetega ja leiab sellega seoses, et maksuotsuse taotluse esitanud rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega tegelevate ettevõtete suhtes üldistel alustel ja objektiivsete kriteeriumide põhjal kohaldatava järjepidevate eeskirjade süsteemi puudumisest annab selgelt tunnistust veel ühe, [äriühingule F] väljastatud maksuotsuse olemasolu. [Äriühingut F] hõlmavas maksuotsuses, mis väljastati samal päeval ja mis hõlmab samu täidetavaid ülesandeid kui vaidlusalune maksuotsus ([äriühing F] tegeleb tööstussegmendi rahastamisega […] kontserni finantsettevõtete teises struktuuriüksuses), on tehtud äriühingute vastavate maksubaasidega seoses põhimõtteliselt erinev järeldus, ilma et sellise kohtlemise erinevuse kohta oleks esitatud selgesõnaline põhjendus. Vaidlusaluses maksuotsuses on nõustutud ligikaudu 2,5 miljoni euro suuruse maksubaasiga, samas kui [äriühingule F], kelle rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega seotud tegevus on samalaadne, väljastatud maksuotsuses esitatud maksubaasi suurus on […] eurot. Selline peaaegu samasuguste äriühingute kohtlemise puhul ilma nähtava põhjuseta ilmnev erinevus näitab samuti, et Luksemburgi maksuotsustega seotud halduspraktika, mis põhineb ringkirja üldisel sisul, ei moodusta asjakohast võrdlussüsteemi valikulisuse analüüsi teostamiseks.

(336)

Kokkuvõtlikult väljendudes ei ole Luksemburgi maksuotsustega seotud halduspraktikat vaadeldes võimalik tuvastada järjepidevat eeskirjade kogumit, mida kohaldatakse üldjuhul objektiivsete kriteeriumide alusel kõikide ettevõtjate suhtes, kes kuuluvad süsteemi eesmärgiga määratletud reguleerimisalasse. Selline halduspraktika ei saa seega moodustada raamistikku, mille alusel saaks vaidlusalust maksuotsust analüüsida, et selgitada välja, kas FFT sai valikulise eelise Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(337)

Ei Luksemburg ega FFT ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks põhjendada vaidlusalusest maksuotsusest tulenevat FFT valikulist kohtlemist. Komisjon meenutab, et sellise põhjenduse esitamine on liikmesriigi kohustus.

(338)

Igal juhul ei ole võimalik leida ühtegi sellist asjaolu, mis võiks põhjendada vaidlusalusest maksuotsusest tulenevat FFT eeliskohtlemist ning mida võiks käsitada otseselt tulenevana võrdlussüsteemi aluspõhimõtetest või suunistest või mis tuleneks süsteemile omastest mehhanismidest, mis on vajalikud selle süsteemi toimimiseks ja tõhusaks rakendamiseks, (186) sõltumata sellest, kas võrdlussüsteem on Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldine süsteem, nagu väidab komisjon, või Luksemburgi tulumaksuseaduse artikkel 164 ja ringkiri, nagu väidavad Luksemburg ja Fiat.

(339)

Komisjon järeldab, et vaidlusaluse maksuotsusega, milles kiideti heaks sellise meetodi kasutamine, mille tulemusel omistati Fiati kontserni kuuluvale FFT-le kasum, mis erineb reaalturuväärtuse põhimõttele vastava kasumi suurusest ja millega seoses väheneb FFT Luksemburgi äriühingu tulumaksu üldise süsteemi alusel tasutav maksusumma võrreldes integreerimata äriühingute maksustamisega, kes teevad tehinguid turutingimustel, antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(340)

Komisjon järeldab teiseks, et vaidlusaluse maksuotsusega, milles kiideti heaks sellise meetodi kasutamine, mille tulemusel omistati Fiati kontserni kuuluvale FFT-le kasum, mis erineb reaalturuväärtuse põhimõttele vastava kasumi suurusest ja millega seoses väheneb FFT Luksemburgi tulumaksuseaduse artikli 164 lõike 3 ja ringkirja alusel tasutav maksusumma võrreldes teiste kontserni kuuluvate Luksemburgis maksustatavate äriühingutega, antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(341)

Komisjon leiab, et vaidlusaluse maksuotsusega antakse FFT-le valikuline eelis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna selle meetme tulemusel väheneb kõnealuse üksuse Luksemburgis tasutav maksusumma võrreldes integreerimata äriühingutega, kelle maksustatav tulu määratakse kindlaks turutingimustel toimuvate tehingute alusel. Komisjon märgib samas, et FFT kuulub hargmaisesse kontserni, milleks on kontsern Fiat Chrysler Automobiles („FCA“), ning et tema ülesanne selles kontsernis on osutada Fiati kontserni kuuluvatele teistele äriühingutele rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega seotud teenuseid; vaidlusalune maksuotsus hõlmab nende ülesannete täitmise hüvitamist.

(342)

Mitut eraldiseisvat juriidilist isikut võidakse riigiabieeskirjade kohaldamise eesmärgil lugeda üheks majandusüksuseks. Sellist majandusüksust käsitatakse asjaomase äriühinguna, kes on vaadeldavast abimeetmest kasusaaja. Euroopa Kohus on varasemalt sedastanud: „mõistet „ettevõtja“ tuleb mõista konkurentsiõiguses majandusüksusena […] isegi siis, kui see koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust“ (187). Et määrata kindlaks, kas mitu üksust moodustavad majandusüksuse, kontrollib Euroopa Kohus kontrollosaluse või funktsionaalsete, majanduslike või orgaaniliste sidemete olemasolu (188). Vaadeldaval juhul kuulub FFT Fiat S.p.A.-le (praeguse nimetusega Fiat Chrysler Automobiles, NV) ja FFile, kes omakorda kuulub 100 % ulatuses kontsernile Fiat S.p.A (189). FFTd kontrollib seega 100 % ulatuses Fiat S.p.A., kes kontrollib omakorda Fiati kontserni (190).

(343)

Lisaks sellele oli Fiati kontsern see üksus, kes otsustas asutada FFT Luksemburgis ja kes on vaidlusalusest maksuotsusest kasusaaja, kuna, nagu on näidatud põhjenduses 52, määrab tema FFT-le omistatava kasumi suuruse rahastamise ja rahaliste vahendite haldamisega seotud teenuste eest, mida FFT kontserni kuuluvatele äriühingutele osutab. Kokkuvõttes on vaidlusaluse maksuotsuse näol tegemist otsusega, millega kiidetakse heaks Fiati kontserni siseselt tehtud tehingutega seotud siirdehindade kindlaksmääramise meetod ja igasugune Luksemburgi maksuameti FFT suhtes kohaldatud soodustust hõlmav maksukohtlemine toob kasu Fiati kontsernile tervikuna, andes täiendavaid ressursse mitte üksnes FFT-le, vaid ka kogu kontsernile. Teisisõnu, nagu on näidatud põhjenduses 221, siirdehindade kindlaksmääramisel – et määrata kindlaks toodete ja teenuste hind samasse kontserni kuuluvate eri juriidiliste üksuste vaheliste tehingute puhul – mõjutab see siirdehindade kindlaksmääramise mehhanism olemuslikult enam kui üht kontserni kuuluvat äriühingut (hinnatõus ühes äriühingus vähendab teise äriühingu kasumit).

(344)

Seetõttu, vaatamata asjaolule, et kontsern hõlmab erinevaid juriidilisi isikuid, tuleb neid äriühinguid hindade kindlaksmääramise kokkuleppe kontekstis käsitada ühtse kontsernina, kes saab kasu vaidlusalusest meetmest (191).

(345)

Vaadeldaval juhul mõjutab FFT Luksemburgis tasutav maksusumma Fiati kontserni kuuluvatele äriühingutele antavate laenude hinna kindlaksmääramise tingimusi, kuna need hinnad põhinevad kapitali kaalutud keskmisel hinnal ja marginaalil, (192) nii et FFT maksusumma vähendamine mõjutab paratamatult kõnealuste kontsernisiseste laenude hinnakujunduse tingimusi. FFT Luksemburgis tasutava maksusumma vähenemine annab kasu mitte üksnes vaadeldavale äriühingule, vaid ühtlasi ka kõikidele kontserni kuuluvatele äriühingutele, keda FFT rahastab ja seega kogu Fiati kontsernile.

(346)

Eelnevat silmas pidades järeldab komisjon, et vaidlusaluse maksuotsusega, mille Luksemburg väljastas FFT-le, antakse FFT-le ja Fiati kontsernile valikuline eelis, mis on seostatav riigiga ja mida rahastatakse riigi ressursside abil, mis kahjustab või võib kahjustada konkurentsi ning mis võib mõjutada Euroopa Liidu sisest kaubandust. Seetõttu on vaidlusaluse maksuotsuse näol tegemist riigiabiga Euroopa Liidu toimimise artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(347)

Võttes arvesse asjaolu, et vaidlusalune maksuotsus toob kaasa sellise finantskoormuse vähenemise, mida tavaolukorras oleks FFT oma jooksva tegevuse käigus pidanud kandma, tuleb seda käsitada meetmena, millega antakse FFT-le ja Fiati kontsernile tegevusabi.

(348)

Riigiabi käsitatakse siseturuga kokkusobivana, kui see kuulub mõnda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 2 loetletud kategooriasse (193). Riigiabi võib samuti käsitada siseturuga kokkusobivana, kui see kuulub mõnda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 3 loetletud kategooriasse. Samas on liikmesriigi kohustus tõendada, et antud riigiabi on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõigete 2 ja 3 alusel siseturuga kokkusobiv.

(349)

Luksemburg ei ole viidanud ühelegi põhjenduses 345 esitatud erandile, mis võimaldaks tõendada FFT-le ja Fiati kontsernile vaidlusaluse maksuotsuse alusel antud abi siseturuga kokkusobivust.

(350)

Lisaks sellele, nagu on näidatud põhjenduses 347, tuleb vaidlusalust maksuotsust käsitada meetmena, millega antakse FFT-le ja Fiati kontsernile tegevusabi. Üldjuhul ei saa sellist laadi abi põhimõtteliselt käsitada siseturuga kokkusobivana Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel, kuivõrd see ei ole ette nähtud teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks ning pakutavad innustavad maksumeetmed ei ole ajaliselt piiratud, vähenevad või proportsionaalsed sellega, mis on vajalik konkreetse majandusliku mahajäämuse kõrvaldamiseks asjaomastes piirkondades.

(351)

Sellest tuleneb, et abi, mida Luksemburg andis vaidlusaluse maksuotsuse alusel FFT-le ja Fiati kontsernile, on siseturuga kokkusobimatu.

(352)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohaselt on liikmesriigid kohustatud komisjonile teatama kõikidest abimeetmete kavadest (teatamiskohustus) ja neil ei ole õigust rakendada kavandatavaid abimeetmeid enne komisjoni lõpliku otsuse vastuvõtmist (meetme rakendamiskeelu kohustus).

(353)

Komisjon märgib, et Luksemburg ei teatanud talle oma kavatsusest võtta vastu vaidlusalune maksuotsus ning ei järginud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikest 3 tulenevat rakendamiskeelu kohustust. Seetõttu on nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (194) artikli 1 punkti f sätete kohaselt vaidlusaluse maksuotsuse näol tegemist ebaseadusliku abiga, mida antakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 sätteid rikkudes.

(354)

Määruse (EL) 2015/1589 artikli 16 lõike 1 kohaselt peab komisjon õigusvastase ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasi nõudma. Selles sättes on samuti täpsustatud, et asjaomane liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed selleks, et nõuda tagasi siseturuga kokkusobimatu õigusvastane abi. Kõnealuse määruse artikli 16 lõikega 2 nähakse ka ette, et abi tuleb koos intressidega tagasi nõuda alates kuupäevast, mil abisaaja sai ebaseadusliku abi oma käsutusse, kuni selle tagastamise kuupäevani. Komisjoni määruses (EÜ) nr 794/2004 (195) on üksikasjalikult kirjeldatud meetodeid tagasinõutava abi intressi arvutamiseks. Määruse 2015/1589 artikli 16 lõikes 3 on sätestatud, et tagastamine toimub „viivitamata ja vastavalt kõnealuse liikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist“.

(355)

Määruse (EL) 2015/1589 artikli 16 lõikes 1 on ühtlasi sätestatud, et komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse mõne üldpõhimõttega.

(356)

Luksemburg väidab esiteks, et seoses õiguspärase ootuse põhimõttega ei saa abi olemasolu tuvastavat otsust rakendada enne asjaomase maksuotsuse kehtivuse lõppu, see tähendab enne 2016. majandusaasta lõppu. Luksemburgi väitel on nii „käitumisjuhendi töörühm“ kui ka OECD kahjulike maksutavade foorum veennud teda, et ringkirjal põhinev maksuotsuseid hõlmav halduspraktika on kooskõlas käitumisjuhendi ja OECD juhistega. Luksemburg väidab, et seoses ringkirja vastuvõtmisega toimunud nõukogu 27. mai 2011. aasta koosolekul kinnitati sõnaselgelt, et maksuotsuseid hõlmavat halduspraktikat ei tule käsitleda käitumisjuhendi alusel (196).

(357)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik, kelle ametiasutused on abi andmisel rikkunud Euroopa Lidu toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 ette nähtud menetlusnorme, tugineda abisaajate õiguspärase ootuse kaitsele, et vabaneda kohustusest võtta meetmed, mis on vajalikud, et täita komisjoni otsust, millega teda kohustati abi tagasi nõudma. Sellisel juhul puuduks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitel 107 ja 108 kasulik mõju selles mõttes, et riiklikud ametiasutused võivad iseenda õigusvastasele käitumisele tuginedes tühistada nende Euroopa Liidu toimimise lepingu sätete alusel komisjoni vastu võetud otsuste tõhusa mõju (197). Seega ei ole mitte asjaomase liikmesriigi, vaid kasusaajast ettevõtte kohustus tuua välja erakorralised asjaolud, millele tugineb nende õiguspärane ootus, mille tõttu nad vaidlustavad ebaseadusliku abi tagasimaksmise (198). Kuivõrd FFT ei ole komisjonile esitatud märkustes toonud välja ühtegi sellekohast argumenti, leiab komisjon, et Luksemburgi õiguspärase ootusega seotud väitega ei saa käesoleva otsuse puhul nõustuda.

(358)

Igal juhul, selleks, et saaks nõustuda õiguspärase ootusega seotud väitega, peaks see ootus olema tingitud komisjoni varasemast toimingust, millega anti konkreetseid tagatisi (199). Luksemburgi väitel on „käitumisjuhendi töörühma“ koosoleku käigus sõlmitud kokkuleppe puhul selle kohta, et kontsernisisese rahastamisega tegelevate ettevõtetega seotud Luksemburgi maksumeedet ei ole vaja hinnata käitumisjuhendi kriteeriumide alusel, tegemist konkreetse tagatisega, mis annab alust õiguspärase ootuse tekkimiseks. Komisjon meenutab, et ECOFINi nõukogu vastuvõetud käitumisjuhendi (200) näol on tegemist õiguslikult mittesiduva dokumendiga, mille eesmärk on pakkuda liikmesriikidele aruteluvõimalust seoses meetmetega, millel on või võib olla tuntav mõju ettevõtete majandustegevuse paiknemisele Euroopa Liidus. Käitumisjuhendil ja riigiabi valdkonnas kohaldatavatel eeskirjadel on erinev eesmärk. Kui käitumisjuhendi eesmärk on võidelda ebaausa konkurentsiga liikmesriikide vahel, siis riigiabi valdkonnas kohaldatavate eeskirjade eesmärk on vältida konkurentsi kahjustamist, mis tuleneb sooduskohtlemisest, mida liikmesriigid kohaldavad teatavate ettevõtete suhtes ja mis eeskätt esineb maksude vähendamise näol. Lisaks sellele, kui „käitumisjuhendi“ töörühmal on teatav kaalutlusruum, siis komisjonil ei ole otsuse tegemisel, kas teatava meetme näol on tegemist riigiabiga või mitte, mingit kaalutlusõigust, sest riigiabi mõiste on objektiivne. Seetõttu ei saa „käitumisjuhendi“ töörühma koosolekul sõlmitud kokkulepe olla komisjoni jaoks siduv või tema tegevust piirav ülesannete täitmisel, mis on talle riigiabi valdkonnas Euroopa Liidu toimimise lepinguga usaldatud (201).

(359)

Sama põhjendus kehtib ka OECD kahjulike maksutavade foorumil sõlmitud kokkulepete kohta. 6. detsembril 2011 sõlmiti OECD foorumil järgmine kokkulepe (inglise keeles): „[…] 10 järgmist kava täiendavalt ei vaadeldud... Luksemburg – kontsernisisese rahastamise süvendatud maksuanalüüs“ (vaba tõlge). OECD näol ei ole tegemist Euroopa Liidu institutsiooniga ja Euroopa Liit ei ole selle organisatsiooni liige (202). Tema otsused, mis ei ole õiguslikult siduvad, ei saa olla siduvad Euroopa Liidu institutsioonide jaoks. OECD foorum ei andnud mingit konkreetset tagatist, vaid piirdus Luksemburgi koostatud kontsernisisest rahastamist hõlmava maksuanalüüsi üksikasjalikuma käsitlemisega. Seega ei ole sellest tsitaadist lähtuvalt võimalik teha mingit otsust või järeldust riigiabi valdkonna eeskirjade kohaldamise kohta vaidlusaluse maksuotsuse suhtes.

(360)

Teiseks väidab Luksemburg, et komisjon kahjustab õiguskindluse põhimõtet. Ta osutab komisjoni varasemale otsustuspraktikale, mille kohaselt on komisjon nõustunud tagasimaksmise piiramisega selle põhimõtte alusel.

(361)

Samas ei ole olemas mingit varasemat otsustuspraktikat, mis võiks tekitada ebakindlust seoses sellega, et maksuotsuse näol võib olla tegemist riigiabiga. Otsuses, millele Luksemburg osutab, piiras komisjon tõepoolest tagasimaksmise ulatust seoses komisjoni varasema otsusega tekkinud ebakindlusega. Seevastu käesoleva otsuse puhul on ettevõtete otsest maksustamist hõlmavas direktiivis sõnaselgelt osutatud maksuotsustele ja asjaoludele, mille puhul neid võib käsitada riigiabiga seotud meetmena.

(362)

Seoses Luksemburgi väitega, mille kohaselt abi summat ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, võttes eeskätt arvesse kasutatud lähenemisviisi uudsust, ning mille kohaselt tagasimaksmine peaks sellega seoses olema välistatud, märgib komisjon, et ta on kohaldanud reaalturuväärtuse põhimõtet varasemas otsustuspraktikas, eeskätt seoses Luksemburgi võetud meetmetega, ning on leidnud, et selle põhimõtte rikkumise näol võib olla tegemist riigiabiga (203). Euroopa Kohus kinnitas seda järeldust (204). Komisjoni lähenemisviisis maksuotsustele ei ole seega mitte midagi uut. Liikmesriikidele ei saa olla teadmata, et maksuameti ja äriühingu vahel sõlmitud leping, millega kohaldatakse selle ettevõtte suhtes sooduskohtlemist, vähendades kunstlikult tema maksubaasi, kuna kasutatud siirdehindade abil ei ole võimalik saada usaldusväärset turutingimustele lähedast tulemust, hõlmab riigiabi valdkonnas kohaldatavate eeskirjade rikkumist ning sellest tuleb igal juhul teatada komisjonile.

(363)

Lõpuks, seoses abi suuruse väljaarvutamise väidetava keerukusega, mis peaks põhjendama tagasimaksmise korraldusest loobumist, on Euroopa Kohus varasemalt otsustanud, (205) et komisjonile ei ole kohustust näidata tagasimakstava abi täpset summat. Euroopa Liidu õigusaktides on lihtsalt sätestatud, et õigusvastane abi tuleb sisse nõuda, nii et taastatakse varasem olukord ning et tagasimaksmine peab toimuma riiklikus õiguses sätestatud reeglite kohaselt (206). Seetõttu võib komisjon õiguspäraselt piirduda kõnealuse abi tagastamise kohustuse kinnitamisega ning jätta tagastatava summa täpse suuruse väljaarvutamise riiklikele ametiasutustele (207).

(364)

Komisjon saab seega järeldada, et Luksemburgi esitatud väited, mis hõlmavad õiguspärast ootust ja õiguskindlust, on seoses FFT-le vaidlusaluse maksuotsuse abil antud õigusvastase abi tagasimaksmise kohustusega alusetud.

(365)

Euroopa Liidu toimimise lepingu ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib komisjon juhul, kui ta leiab, et abi ei ole siseturuga kokkusobiv, otsustada, et asjaomane liikmesriik peab abi andmise lõpetama või seda muutma. Samuti on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, et liikmesriigi kohustus lõpetada sellise abi andmine, mida komisjon peab siseturuga kokkusobimatuks, on kehtestatud selleks, et taastada varasem olukord. Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et kõnealune eesmärk on saavutatud, kui abisaaja on ebaseadusliku abina saadud summad tagasi maksnud ja seega loobunud eelisest, mis tal turul konkurentide ees oli, ja kui on taastatud abi väljamaksmisele eelnenud olukord.

(366)

Seoses maksumeetmete kujul antava ebaseadusliku riigiabiga on ettevõtete otsest maksustamist käsitleva teatise (208) punktis 35 sätestatud, et tagasimakstava summa arvutamisel võrreldakse tagastatava summa arvutamisel tegelikult makstud maksusummat ja summat, mis oleks tulnud maksta üldiselt kohaldatava eeskirja kohaselt. Selleks et leida summat, mis oleks tulnud maksta juhul, kui oleks järgitud üldiselt kohaldatavaid eeskirju, st kui FFT maksubaasi suuruse kindlaksmääramiseks Luksemburgis oleks nõuetekohaselt kohaldatud reaalturuväärtuse põhimõtet, peab Luksemburgi maksuamet muutma FFT kasutatud finantsvarade hindamise mudelil põhinevat tehingupõhise tootluse iga-aastase summa väljaarvutamise meetodit, see tähendab järgmisi tegureid: i) hüvitatava omakapitali summat ja ii) kõnealuse nõutava omakapitali summa suhtes kohaldatavat hüvitise määra vastavalt eelnevas põhjenduses 311 esitatud hinnangule.

(367)

Ükski liidu õiguse säte ei nõua komisjonilt siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi sissenõudmise korral tagastatava abi täpse suuruse kindlaksmääramist. Piisab sellest, kui komisjoni otsus sisaldab andmeid, mis võimaldavad otsuse adressaadil iseseisvalt ja ülemääraste raskusteta selle summa kindlaks teha (209).

(368)

Punktis 7.2.2.10 ja eeskätt põhjenduses 311 soovitas komisjon meetodit, mille abil oleks võimalik kõrvaldada vaidlusaluse maksuotsuse abil FFT-le antav valikuline eelis, (210) kui Luksemburg kasutab jätkuvalt tehingupõhise tootluse meetodit FFT maksubaasi kindlaksmääramiseks. Komisjon on samas teadlik sellest, et ka teiste siirdehindade kindlaksmääramise meetodite abil on võimalik saada usaldusväärne turutingimustele lähedane tulemus, mis vastab reaalturuväärtuse põhimõttele. Seetõttu, kui Luksemburg peaks enne käesoleva otsuse rakendamist soovitama tagasimaksmise viisi, mille puhul kasutatakse mõnda muud siirdehindade kindlaksmääramise meetodit, on komisjon valmis selle meetodiga nõustuma, kui selle abil saadakse usaldusväärne turutingimustele lähedane tulemus ning kui selle abil, sõltumata tehtud valikutest, ei korrata FFT maksunõustaja koostatud siirdehindade aruandes tehtud valikuid ja korrigeerimisi, mida komisjon peab kõrvalekaldumiseks reaalturuväärtuse põhimõttest.

(369)

Konkreetsemalt väljendudes ei näe komisjon mingit põhjust, miks peaks raamatupidamislike omavahendite suhtes kohaldama hüvitatavate omavahendite suuruse arvutamiseks korrigeerimisi. Lisaks sellele, seoses kõnealuste omavahendite hinnangulise reaalturuväärtuse põhimõttele vastava hüvitamisega, kui finantsvarade hindamise mudeli kasutamine võib tunduda liiga piiravana, on seda täiesti võimalik kasutada siirdehindade kindlaksmääramiseks, eeldusel, et seda ei kasutata oluliseks kõrvalekaldumiseks turutingimustele vastavast tulemusest, mis on leitav, vaadeldes võrreldavate ettevõtete omakapitali tootlust.

(370)

Võttes arvesse põhjendustes 341–345 esitatud kaalutlusi, leiab komisjon, et Luksemburg peab esmalt FFT-lt tagasi nõudma vaidlusaluse maksuotsuse abil antud ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi. Kui FFT ei ole suuteline tagastama kogu vaidlusaluse maksuotsuse alusel antud abisummat, peab Luksemburg selleks, et taastada varasemalt turul olnud konkurentsiolukord, kõnealuse abisumma ülejäänud osa sisse nõudma üksuse Fiat S.p.A õigusjärglaselt Fiat Chrysler Automobiles N.V., kuna see üksus kontrollib Fiati kontserni.

(371)

Komisjon sedastab, et Luksemburg andis vaidlusaluse maksuotsuse abil FFT-le ja Fiati kontsernile õigusvastaselt riigiabi, rikkudes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 sätteid, et see abi on siseturuga kokkusobimatu ning et seetõttu peab Luksemburg selle abi määruse (EL) 2015/1589 artikli 16 kohaselt FFT-lt sisse nõudma, ning juhul, kui FFT ei tagasta kogu abisummat, tuleb abi tagastamata osa sisse nõuda ettevõttelt Fiat Chrysler Automobiles N.V.,

(1)

Komisjon sai 7. septembri 2005. aasta ja 17. oktoobri 2005. aasta kirjadega, mis registreeriti vastavalt 12. septembril 2005 ja 19. oktoobril 2005, kaebuse Belgia riigi vastu, mis käsitles alates 1995. aastast väidetavat siseturuga kokkusobimatu ebaseadusliku abi andmist viiele avalik-õiguslikule haiglale (3) (edaspidi „IRISi võrku kuuluvad haiglad“) (4) IRISi võrgustikus (5) (edaspidi „IRIS“) pealinna Brüsseli piirkonnas. Kaebuse esitasid kaks ühendust (s.o Coordination bruxelloise d'institutions sociales et de santé (CBI) ning Association bruxelloise des institutions de soins privées (ABISP)), kes esindasid eraõiguslike juriidiliste isikute hallatud haiglaid (edaspidi „erahaiglad“), ning individuaalselt mitu kõnealuste ühenduste liikmeks olevat haiglat (6).

(2)

Kaebuses keskenduti järgmistele põhiargumentidele: i) konkreetsete avalike teenuste määratluse puudumine või ebaselgus ja nende teenuste osutamise ülesande andmine ainult IRISi võrku kuuluvatele haiglatele ja mitte Brüsseli erahaiglatele; ii) IRISi võrku kuuluvate haiglate kahjumi hüvitamine avaliku sektori asutuste poolt; iii) IRISi võrku kuuluvate haiglate avaliku teenuse ülesandega seotud kulude ülemäärane hüvitamine fondi Fonds régional bruxellois de refinancement des trésoreries communales (edaspidi „FRBRC“) kaudu; iv) IRISi võrku kuuluvate haiglate riikliku rahastamise meetodi läbipaistvuse puudumine ning viimaks v) IRISi võrku kuuluvate haiglate muude kui haiglaraviteenuste ristsubsideerimine haiglaülesannete täitmiseks saadud hüvitiste kaudu (7).

(3)

Pärast Belgia ametivõimude poolt 10. jaanuaril 2008 täiendava teabe esitamist teavitasid komisjoni talitused kaebuse esitajaid oma esialgsest arvamusest kaebuse kohta posti teel (8) ja kutsusid huvitatud isikud esitama kaebust käsitleva esialgse hinnangu läbivaatamiseks vajalikku uut teavet, mille esitamata jätmist oleks käsitatud kaebuse tagasivõtmisena. Pärast kaebuse esitajatelt vastuse saamist kinnitasid komisjoni talitused oma esialgset hinnangut, mille nad esitasid oma 10. aprilli 2008. aasta kirjas.

(4)

Seejärel andsid kaebuse esitajad komisjonile teada, et nad esitasid Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule (millest sai 1. detsembril 2009 Euroopa Liidu Üldkohus, edaspidi „Üldkohus“) tühistamishagi 10. jaanuari 2008. aasta kirja vastu, mida nad käsitasid Euroopa Komisjoni otsusena (9). Kaebuse esitajad esitasid samuti 20. juunil 2008 tühistamishagi komisjoni talituste 10. aprilli 2008. aasta kirja kohta (10). Üldkohus lükkas need kaks menetlust edasi 31. oktoobri 2009, kui komisjon oli teda teavitanud, et ta kavatses teha otsuse kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ) nr 659/1999 (11). Selle otsuse tegemiseks küsisid komisjoni talitused Belgia ametivõimudelt ja kaebuse esitajatelt lisateavet.

(5)

Komisjon otsustas oma 28. oktoobri 2009. aasta otsuses (12) (edaspidi „komisjoni 2009. aasta otsus“, vt ka punkt 4.1) mitte esitada pealinna Brüsseli piirkonna IRISi võrgustikku kuuluvate avalik-õiguslike haiglate rahastamise toetuse kohta vastuväiteid, kuna kõnealune rahastamine loeti ühisturuga kokkusobivaks kooskõlas komisjoni otsuses 2005/842/EÜ (13) (edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev 2005. aasta otsus“) kehtestatud nõuetega ning samuti otseselt tulenevalt EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikest 2 (millest sai Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõige 2) neil juhtudel, kui on tegemist enne üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2005. aasta otsuse jõustumist 19. detsembril 2005 antud avaliku teenuse ülesannetega.

(6)

Seejärel esitasid kaebuse esitajad Üldkohtule kõnealuse komisjoni otsuse tühistamishagi. Üldkohus tühistas komisjoni otsuse oma 7. novembri 2012. aasta otsusega kohtuasjas T-137/10 (14) (vt ka punkt 4.2), jõudes järeldusele, et see otsus tehti kaebuse esitajate menetlusõigusi rikkudes. Täpsemalt jõudis Üldkohus järeldusele, et komisjon oleks pidanud väljendama kahtlusi kõnealuste meetmete kokkusobivuse kohta siseturuga, võttes arvesse kaebuse esitajate poolt selle kohta esitatud märkusi. Üldkohus järeldas seetõttu, et komisjon oli kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse, et koguda kokku kõik asjaomased tõendid selleks, et hinnata kõnealuse abimeetmete kogumi kokkusobivust siseturuga ning võimaldada hagejal ja teistel huvitatud isikutel esitada selle menetluse raames oma märkused (15).

(7)

Komisjon andis oma 1. oktoobri 2014. aasta kirjas Belgia ametivõimudele teada oma otsusest algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlus seoses pealinna Brüsseli piirkonna IRISi võrku kuuluvate haiglate riikliku rahastamise meetmetega.

(8)

Komisjoni otsus menetluse algatamiseks (edaspidi „menetluse algatamise otsus“) avaldati Euroopa Liidu Teatajas (16). Komisjon kutsus asjast huvitatud isikuid üles esitama oma märkusi meetmete kohta.

(9)

Belgia ametivõimud esitasid oma 22. oktoobri 2014. aasta kirjas taotluse menetluse algatamise otsusele vastusena oma märkuste esitamise tähtaja pikendamiseks. Komisjon nõustus kõnealuse tähtaja pikendamisega oma 23. oktoobri 2014. aasta kirjas. Uus tähtaja pikendamise taotlus esitati 1. detsembri 2014. aasta kirjas ja komisjon nõustus pikendamisega 2. detsembri 2014. aasta kirjas. Belgia Kuningriik esitas oma 16. detsembri 2014. aasta kirjas märkused menetluse algatamise otsuse kohta.

(10)

Komisjonile laekusid huvitatud isikute märkused (vt punkt 5 allpool) 15. detsembril 2014, 5. jaanuaril 2015 ja 9. jaanuaril 2015. Komisjon saatis oma 13. ja 20. veebruari 2015. aasta kirjades kõnealused märkused Belgiale, kes sai neile vastata. Belgia märkused laekusid 13. märtsi 2015. aasta kirjas ja registreeriti 17. märtsil 2015.

(11)

Sellel baasil vaatas komisjon toimiku uuesti läbi ja tõlgendas teatud elemente erinevalt oma 2009. aasta tühistatud otsuses esitatud hindamisaruandega võrreldes.

(12)

IRISi võrku kuuluvad haiglad tegutsevad erinevate avaliku sektori asutuste kindlaks määratud keerukas seadusandlikus ja regulatiivkeskkonnas. Selleks et üldiselt hinnata kõnealustele haiglatele antud riikliku rahastamise vastavust riigiabi eeskirjadele, on vaja lühidalt kirjeldada IRISi võrku kuuluvatele haiglatele kohaldatavat õigus- ja regulatiivraamistikku. Kõnealune kirjeldus hõlmab CPASide seaduse tutvustamist (mille alusel loodi IRISi võrku kuuluvad haiglad), IRISi võrku kuuluvate haiglate ajaloo lühikokkuvõtet, seadusandlike dokumentide ning teiste IRISi võrku kuuluvate haiglate tegevusi reguleerivate dokumentide kirjeldamist, IRISi võrku kuuluvate haiglate põhitegevuse lühikirjelduse esitamist ning erinevate kohaldatavate rahastamismehhanismide loetlemist.

(13)

Belgias on sotsiaalabi õigus põhiõigus. Belgia põhiseaduse artiklis 23 on täpsemalt sätestatud järgmine:

„Igaüks peab saama elada inimväärikat elu. Selleks tagatakse artiklis 134 ette nähtud seaduse, dekreedi või eeskirjaga, võttes arvesse vastavaid kohustusi, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused ning määratakse kindlaks nende kasutamise tingimused. Nimetatud õigused hõlmavad eelkõige järgmist:

[…]

(14)

Kodanike tegelikku juurdepääsu sotsiaalabile reguleeritakse peamiselt 8. juuli 1976. aasta raamseadusega (17) (edaspidi „CPASide seadus“), millega luuakse sotsiaalse tegevuse avalikud keskused (edaspidi „CPASid“). Tegemist on juriidilise isiku staatusega avalik-õiguslike asutustega, mis on olemas kõigis Belgia kommuunides. CPASe juhib nõukogu, mille liikmed valib asjaomase kommuuni volikogu. CPASide seaduse artiklis 1 on sätestatud:

„Kõigil inimestel on õigus sotsiaalabile. Sotsiaalabi eesmärk on anda kõigile võimalus elada inimväärikat elu. Luuakse sotsiaalabi avalikud keskused, mille ülesanne on kõnealuse abi andmine käesolevas seaduses kehtestatud tingimustel.“

(15)

Tegelikkuses annab CPAS sotsiaalabi isikutele, kellel ei ole vajalikke vahendeid inimväärika elu elamiseks ja kes ei saa kasutada muud sotsiaalkindlustust (näiteks töötuskindlustust). Selles kontekstis täpsustatakse CPASide seaduse artikli 57 lõikes 1, et CPASi eesmärk on tagada inimestele ja perekondadele abi omavalitsusüksuselt. Selles kirjeldatakse ülesannet järgmiselt:

„Sellega ei tagata ainult palliatiivset või aktiivravi, vaid ka ennetavat abi. See julgustab selle kasutajaid ühiskonnas osalema. Kõnealune abi võib olla materiaalne, sotsiaalne, meditsiiniline, meditsiinilis-sotsiaalne või psühholoogiline.“

(16)

Iga CPAS peab andma sotsiaalabi inimestele ja perekondadele, aga tal on kõnealuse abi andmise viisi osas teatud diskretsiooniõigus. Täpsemalt võib CPAS kõnealust abi anda:

(17)

Kahel viimatinimetatud juhul delegeerib CPAS (osa) sotsiaalabi kohustustest ainult selles ulatuses, milles kõnealune delegeerimine vastab koostööd tegeva asutuse eesmärgile. Kui CPAS on asutuse loonud, siis kontrollib CPAS asutuse eesmärki. Kui tegemist on täiesti eraldiseisva asutusega (kolmandast isikust asutus), siis piirdub koostöö kõnealuse asutuse eesmärgiga.

(18)

CPASi õiguslik kohustus sotsiaalabi anda, olenemata sellest, kas see on materiaalne, sotsiaalne, meditsiiniline, meditsiinilis-sotsiaalne või psühholoogiline, on muutumatu olenemata asjaolust, kas CPAS annab seda abi otse või enda loodud või temaga koostööd tegeva asutuse kaudu. CPASide seaduse artikliga 57 kehtestatakse CPASile (ja ainult talle) kohustus anda seda abil kõigil juhtudel. Igasugust liiki delegeerimise puhul on tegemist kõnealuse kohustuse täitmise vormiga ja see ei vabasta CPASi vastutusest seda kohustust täita ja kohustuse täitmist jätkata.

(19)

CPASide seaduse artikli 60 lõikes 6 on määratud kindlaks nõuded, mida kohaldatakse juhul, kui CPAS soovib luua asutuse või teenistuse (näiteks haigla) oma sotsiaalabi ülesande (osa) täitmiseks:

„Neid laiendavad ja haldavad sotsiaalabi avalik keskus, mis on loodud vajalikus kohas ja vajaduse korral olemasoleva korralduse raames, ühiskondliku või ennetava olemusega või ravi andvad asutused või teenistused.

Asutuse või teenistuse loomise või laiendamise vajadus peab tulenema toimikust, mis sisaldab kommuuni ja/või piirkonna vajaduste ning juba tegutsevate sarnaste asutuste või teenistuste uuringut, toimimise kirjeldust, algse kulu ja edaspidi tehtavate kulutuste täpset hinnangut ning võimaluste piires teavet, mis võimaldab võrdlust sarnaste asutuste või teenustega.

Investeeringute või tegevuste tasandil toetusi saada võivate asutuste või teenistuste loomise või laiendamise kohta võib teha otsuse ainult toimiku alusel, millest nähtub, et järgitakse kõnealuste toetuste andmist käsitlevates raamseadustes või -eeskirjades kehtestatud nõudeid.

Piiramata teistelt avaliku sektori asutustelt saadavaid kinnitusi tuleb teenistuse või asutuse loomise või laiendamise otsusele, mis põhjustab muudatuse kommuuni eelarves või selle suurenemise, saada kommuuni volikogu kinnitus.“

(20)

CPASide seaduse artikliga 57 kehtestatud kohustus anda (sotsiaalset, meditsiinilist, meditsiinilis-sotsiaalset või psühholoogilist) abi isikutele ja perekondadele on:

(21)

Kommuunide autonoomsuse põhimõtte kohaselt valib iga CPAS oma vastavas kommuunis CPASide seaduse nõudeid järgides iseseisvalt meetodi, kuidas kõige paremini kohandada oma sotsiaalabi (sh meditsiinilise abi) andmise kohustuse täitmist. Põhiseaduslikku otsust kommuuni tasandil sotsiaalabi korraldamiseks suunab samuti soov ja vajadus võtta kasutusele elanikkonnale võimalikult lähedane sotsiaalabi poliitika. Kui CPAS otsustab luua kohaliku elanikkonna ravivajaduste rahuldamiseks raviasutuse, siis reguleeritakse sel moel loodud asutust nii CPASide seadusega kui ka haiglatele kohaldatava föderaalse õigusraamistikuga [vt põhjendus 32], mida kohaldatakse kõigile haiglatele nende staatusest olenemata (avalik-õiguslik või erasektor) ning mis tagab kogu riigi jaoks ühise korraldussüsteemi. Siiski on erinevalt erahaiglatest CPASi loodud haiglate (nagu IRISi võrku kuuluvate haiglate) peamine eesmärk panustada pidevalt sotsiaalabi andmisesse. IRISi võrku kuuluvate haiglate sotsiaalabiga seotud kohustuste täpne olemus (vt ka punkt 7.3.4.1) on määratud kindlaks IRISi võrku kuuluvate haiglate põhikirjades ja IRISi strateegilistes kavades kooskõlas CPASide seaduse ettekirjutustega (ning eelkõige kõnealuse seaduse artiklitega 120 ja 135d).

(22)

Viimaks peavad kommuunid CPASide seaduse artikli 106 kohaselt katma oma CPASide puudujäägi juhul, kui neil puuduvad piisavad vahendid oma sotsiaalabi kohustuse täitmisega seotud kulude katmiseks.

(23)

Nagu eespool on selgitatud (vt põhjendus 15), hõlmab CPASi antav sotsiaalabi meditsiinilist ja meditsiinilis-sotsiaalset abi ning see võib olla nii ennetava kui ka raviva iseloomuga. Kõnealust abi võib anda kas i) CPAS otse, ii) kolmanda isiku (näiteks erahaigla) kaudu, austades selle õiguslikku iseseisvust või iii) eelkõige juhul, kui CPAS soovib kontrollida kõnealuste eesmärkide saavutamise viisi, siis CPASi ülesande mingi osa täitmise eest vastutava asutuse või teenistuse loomise teel (kõnealune ülesanne on sel juhul määratud kindlaks kõnealuse asutuse või teenistuse põhikirjas ja IRISi võrku kuuluvate haiglate puhul IRISi strateegilistes kavades (vt põhjendused 16 ja 21)). CPASid asutasid oma meditsiinilise abi ülesande täitmiseks haiglad mitmes Belgia linnas ja kommuunis ning jätkavad nende (kaas)asutamist.

(24)

Varem andsid Brüsseli kuue asjaomase kommuuni (18) CPASid ise meditsiinilise ja sotsiaal-meditsiinilise olemusega sotsiaalabi kaheksa avalik-õigusliku haigla vahendusel, (19) mis asuvad kaheksas erinevas kohas. Kõnealuseid haiglaid haldasid otseselt nende vastavad CPASid ja neil puudus juriidilise isiku seisund. Seega oli selge, et kõnealused haiglad aitasid kaasa oma vastavate CPASide sotsiaalabi andmise eesmärkide täitmisele. Samal ajal hindas Brüsseli avalik võim 1990. aastate esimesel poolel, et kõnealuste haiglate struktuursed puudused ohustavad nende jätkusuutlikkust. Brüsseli avalik-õiguslike haiglate pikaajalise jätkusuutlikkuse ja elujõulisuse tagamiseks otsustasid kõnealused ametivõimud need restruktureerida.

(25)

Kõnealuse restruktureerimise esimene etapp algatati 19. mail 1994 pärast Belgia föderaalvalitsuse, pealinna Brüsseli piirkonna ja Brüsseli ühise kogukonnakomisjoni vahelise haiglapoliitikat käsitleva lepingu allkirjastamist. Kõnealuses lepingus nähti ette restruktureerimiskokkuleppe allkirjastamine, et tagada avalike ja kohalike haiglateenuste jätkusuutlikkus. Kõnealuse koostöölepingu artiklis 2 on märgitud järgmine:

„Käesolev restruktureerimiskokkulepe peab vastama järgmistele tingimusele:

(26)

Selleks kehtestatakse koostöölepingu eesõnas järgmine:

„Võttes arvesse, et pealinna Brüsseli piirkonna territooriumil asuvate avalik-õiguslike haiglate tekkinud rahaline puudujääk on jõudnud murettekitava tasemeni;

võttes arvesse, et hoolimata mitmetest ümberarenduskavadest osutus nende asutuste rahaline tasakaal väga ebakindlaks ja koormab seetõttu struktuurselt kommuunide eelarveid;

võttes arvesse, et neis tingimustes tuleb julgustada kommuunide ning sotsiaalabi avalikke keskusi käsitleva 8. juuli 1976. aasta raamseaduse XII peatükki kohaldades loodud ja pealinna Brüsseli piirkonna territooriumil asuvate erinevate avalik-õiguslike haiglate eest vastutavate sotsiaalabi avalike keskuste ja ühenduste vaheliste koordineerimis- ja koostöömehhanismide kasutuselevõttu;

võttes arvesse, et kõnealused koordineerimis- ja koostöömehhanismid võimaldavad tagada avalik-õiguslike haiglate jätkusuutlikkuse, julgustades seadmete ja taristu ning nende haldus- ja arendusmeetmete vahelisi sünergiaid ja aidates kaasa kommuunide eelarvepuudujääkide kõrvaldamisele;

võttes arvesse, et käesoleva lepinguga ei muudeta midagi haiglate rahastamiseeskirjades, vaid sellega nähakse ainult ette sotsiaalabi avalikke keskusi ja kommuunisid mõjutava struktuurse puudujäägi kõrvaldamine“  (21).

(27)

Sellele tuginedes võttis Brüsseli ühine kogukonnakomisjon 22. detsembril 1995 vastu korralduse, millega lisati pealinna Brüsseli piirkonnale kohaldatavasse CPASide seaduse versiooni peatükk XII a. Kõnealuse korralduse ettevalmistavates töödes (22) osutati 19. mai 1994. aasta koostöölepingule (vt põhjendus 25), mille peamine eesmärk oli tagada välja pakutud restruktureerimise abil Brüsseli avalik-õiguslike haiglate jätkusuutlikkus (23).

(28)

Restruktureerimine tugines peamiselt järgmistele elementidele:

(29)

CPASide seaduse XII peatüki kohaselt luuakse kõik kõnealused kohalikud haiglaühendused põhikirjade alusel, millega määratakse muu hulgas kindlaks selle eesmärk, selle liikmete õigused ja kohustused ning otsuseid tegevad organid (27). Igal ühendusel on üldkoosolek ja haldusnõukogu, milles on esindatud ühenduse loonud erinevad isikud (vt põhjendus 28), aga avaliku võimu (s.o kommuuni ja CPASi) esindajatel on otsuseid tegevates organites kohtade enamus (28). Seega ei ole mingit kahtlust, et iga IRISi võrku kuuluvat haiglat kontrollib avalik võim. Kommuunidel ja CPASil on samuti suur enamus katusorganisatsiooni IRIS üldkoosolekus ja haldusnõukogus.

(30)

CPASide seaduse XII a peatükis kehtestatakse muu hulgas kohalikele haiglaühendustele kohaldatavad halduskontrolli ja -järelevalve eeskirjad. Täpsemalt peab katusorganisatsioon IRIS määrama kindlaks strateegilise kava, mida peavad järgima XII peatüki kohaldamisalasse kuuluvad kohalikud ühendused. Kõnealuse kava alusel peab iga kohalik haiglaühendus koostama haldus- ja rahastamiskavad ning esitama need kinnitamiseks IRISile (vt CPASide seaduse artikkel 135d). Kohalikud haiglaühendused peavad samuti küsima IRISilt luba enne teatud tähtsate otsuste tegemist (vt artikkel 135e) ja IRIS kontrollib neid kord kvartalis (vt artikkel 135g). IRIS nimetab samuti igas kohalikus haiglaühenduses enda voliniku, kes abistab kõnealuste ühenduste otsuseid tegevate organite kohtumistel ja kellel on vetoõigus IRISi tehtud otsustele mittevastavate otsuste puhul (vt artikkel 135h).

(31)

Viimaks, nagu on selgitatud menetluse algatamise otsuse põhjendustes 31 ja 32, hõlmab CPASi järelevalve all olevate ja hallatud Brüsseli avalik-õiguslike haiglate restruktureerimine ka rahastamiskomponenti. Täpsemalt andis pealinna Brüsseli piirkond fondi Fonds régional bruxellois de refinancement des trésoreries communales (edaspidi „FRBRTC“) kaudu avalik-õiguslikku haiglat (nende vastavate CPASide kaudu) haldavatele kommuunidele 20 aastaks 4 miljardi Belgia frangi (ligikaudu 100 miljonit euro) suuruse laenu (29). Kõnealused kommuunid kandsid seejärel kõnealused vahendid üle oma avalik-õiguslikele haiglatele, et katta osa nende finantskohustustest (30). Pealinna Brüsseli piirkond otsustas 6. juunil 1996 mitte nõuda laenu ja intressi tagasimaksmist tingimusel, et restruktureerimise lepingud rakendatakse täies mahus ja et austatakse rahastamiskavade tingimusi.

(32)

Eelmisest punktist tuleneb selgelt, et IRISi võrku kuuluvad haiglad loodi CPASide seaduse alusel, et võimaldada CPASidel täita oma sotsiaalabiga seotud kohustusi. Kõnealuseid haiglaid reguleerib seega eelkõige CPASide seadus. Kuna tegemist on haiglatega, kohaldatakse neile siiski ka 7. augusti 1987. aasta haiglate konsolideeritud seadust (LCH), (31) mille artiklis 147 (10. juuli 2008. aasta LCH versioonis nüüd LCH artikkel 163) (32) kehtestatakse järgmine:

„Sotsiaalabi avaliku keskuse hallatud haiglate ja kõnealustes haiglates töötavate arstide puhul täiendavad käesoleva konsolideeritud seaduse sätted sotsiaalabi avalikke keskusi käsitleva 8. juuli 1976. aasta raamseaduse ja eelkõige selle artiklite 48, 51, 52, 53, 54, 55, 56 ja 94 sätteid.“

(33)

LCHs määratakse muu hulgas kindlaks, millist tüüpi haiglad võib ametlikult kinnitada; (33) haigla haldamise tingimused ja meditsiinitegevuse struktuur; (34) haigla korraldus; (35) haiglate ja haiglateenistuste kinnitamise standardid ja tingimused; (36) õiguslikud aruanded haigla ja haiglaarstide vahel, haiglaarstide rahaline seisund, mis hõlmab eelkõige nende tasu kindlaks määramist ja kehtestamist, tasude sisu ja kindlaks määratud tasude keskset maksmist (37).

(34)

Lisaks sellele kohaldatakse IRISi võrku kuuluvatele haiglatele samuti kohalike haiglaühenduste põhikirjades kehtestatud eeskirju, milles määratakse muu hulgas kindlaks IRISi võrku kuuluvate haiglate eesmärk ning ühenduse liikmete õigused ja kohustused (vt ka põhjendus 29).

(35)

Viimaks kuuluvad kohalikud haiglaühendused katusorganisatsiooni IRIS järelevalve alla, mis piirab nende võimet teha iseseisvalt teatud rahalisi ja haldusotsuseid (vt põhjendus 30). Tuleb ära märkida, et katusorganisatsioon IRIS võtab vastu mitmeaastased strateegilised kavad, mida kohalikud haiglaühendused peavad järgima, nagu on ette nähtud CPASide seaduse artiklis 135d.

(36)

Kokkuvõttes koosneb õigusraamistik, milles IRISi võrku kuuluvad haiglad tegutsevad, CPASide seadusest, LCHst, kohalike haiglaühenduste põhikirjadest ja katusorganisatsiooni IRIS vastuvõetud piiravatest strateegilistest kavadest.

(37)

IRISi võrku kuuluvate haiglate põhitegevus hõlmab haiglateenuste osutamist pealinna Brüsseli piirkonna patisentidele. IRISi võrku kuuluvates haiglates on kokku tööl ligikaudu 10 000 inimest, need annavad aastas rohkem kui miljon konsultatsiooni ja nende puhul on tegemist Belgia kõige suurema hädaabiteenusega. Nad pakuvad täielikke meditsiiniteenuseid kõigis suurtes meditsiinivaldkondades. Neist kaks on spetsialiseerunud erivaldkondadele (haigla Hôpital universitaire des enfants Reine Fabiola on spetsialiseerunud pediaatriale ja Institut Bordet on spetsialiseerunud onkoloogiale).

(38)

Lisaks meditsiiniteenustele pakuvad IRISi võrku kuuluvad haiglad samuti mitmeid seotud sotsiaalseid tegevusi. Eelkõige annavad IRISi võrku kuuluvate haiglate sotsiaalabilised abi ebasoodsas olukorras olevatele patsientidele ja nende perekondadele, et lahendada ja hallata halduslikke, rahalisi, inimestevahelisi ja sotsiaalseid probleeme.

(39)

Viis IRISi võrku kuuluvat haiglat pakuvad praegu oma meditsiiniteenuseid ja sotsiaalteenuseid, mis on seotud Brüsseli 11 keskuse võrgustiku vahendajaga. Kõnealused keskused on jagatud kuue kommuuni peale (s.o Anderlecht, Bruxelles-Ville, Etterbeek, Forest, Ixelles ja Schaerbeek).

(40)

IRISi võrku kuuluvad haiglad kirjeldavad oma eesmärki järgmiselt: „meie haiglaid saavad alates sünnist kuni elu lõpuni kasutada kõik inimesed kõigil oma elu hetkedel ja kõikide meditsiiniliste probleemide puhul.“ (38). IRISi võrku kuuluvate haiglate kõnealusest 11 keskusest kümme asuvad kommuunides, kus keskmine sissetulek ei ületa pealinna Brüsseli piirkonna mediaansissetulekut (39). Rahvatervise föderaalse avaliku teenistuse kehtestatud klassifikatsiooni alusel (vt kõnealust klassifikatsiooni kirjeldav tabel, põhjendus 185) on IRISi võrku kuuluva kolme suure tervikteenuseid osutava haigla (CHU Saint-Pierre, CHU Brugmann ja Hôpitaux Iris Sud (HIS)) patsientidel Belgias kõige haavatavam sotsiaal-majanduslik profiil. Seda olukorda kinnitab samuti asjaolu, et 2012. aastal ei olnud ligikaudu 11 %-l haiglatesse CHU Saint-Pierre ja CHU Brugmann vastuvõetud patsientidest Belgia kohustuslikku haiguskindlustust ning nad ei olnud suutelised oma ravi eest maksma ning 15 % kõnealuste haiglate patsientidest sõltusid (samuti) CPASi toetusest.

(41)

Viimaks tagavad IRISi võrku kuuluvad haiglad samuti teatud koguses seotud tegevusi (näiteks patsientide kiirabiautoga transportimine haiglate vahel, töötajate laste jaoks mõeldud päevakeskus, eakate inimeste hoolekande ja puhkekodud, medõdede koolid, teadusuuringud, majutustaristu koos teenustega, psühhiaatrilise ravi asutused, pood patsientidele ja külastajatele, patsientidele telerite rentimise võimaluse pakkumine, kolmandatele isikutele ruumide rentimise pakkumine, söökla ja parklad). Kõnealused seotud tegevused moodustavad ainult väga väikse protsendi IRISi võrku kuuluvate haiglate kogu tegevusest, mida näitab nende väike panus (keskmiselt vähem kui 2 %) IRISi võrku kuuluvate haiglate kogutuludesse.

(42)

Kõnealused tegevused põhjustavad kokkuvõttes IRISi võrku kuuluvate haiglate jaoks kulusid ja tulusid. IRISi võrku kuuluvate haiglate kulud on lisaks nende eritegevustele määratud samuti kindlaks avalik-õiguslike haiglate põhikirjaga, millega kehtestatakse neile mitu piirangut, mida ei kohaldata erahaiglatele. IRISi võrku kuuluvate haiglate tegevuskulud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja nendega seotud tegevuste raames suurenevad eelkõige näiteks järgmiste tegurite tõttu: