2. Rohtlad Nendes maailma piirkondades, kus on puude kasvamiseks liiga kuiv, kuid piisavalt niiskust, et ei tekiks kõrb, on taimestikus valdavalt rohttaimed. Kõrreliste eripära on selles, et nende varred hakkavad hargnema maapinna ligidalt. Tipust söömine neid taimi ei kahjusta. Intensiivne söömine kõrvaldab nende konkurente. Nii tekib rikkaliku toidu, kuid väheste varjevõimalustega elupaik
3. Rohtlad Rohumaad jagatakse kaheks suuremaks tüübiks: palavvöötme rohtlad e. savannid – asuvad ekvaatori läheduses, kus on alati palav. parasvöötme ja lähistroopilised rohumaad – asuvad ekvaatorist kaugemal, kus on mandriline kliima kuuma suve ja karmi talvega. Väga viljaka pinnasega, sest orgaanika lagundamine on seal toimunud sadu ja sadu aastaid. Seetõttu on rohtlad enamuses ülesharitud. Looduslikke rohtlaid on alles jäänud väga vähe, seda eriti lõunapoolkeral.
4. Rohtlad maailmas Maailmas on mitmeid rohtla tüüpi taimekooslusi Euraasias stepid, Aafrikas savannid ja veldid, Põhja-Ameerikas preeriad Lõuna-Ameerikas pampad Austraalias savannid
10. Ameerika piison Arvatakse, et neid oli enne valgete inimeste tulekut 60-70 miljonit. Ameerika põliselanike indiaanlaste kombed ja elu olid tihedalt seotud piisonitega. Vibude ja nooltega jaht ei avaldanud piisonite arvukusele peaaegu mingit mõju. Piisonite olukord oli hea kuni 1830. aastani. Transkontinentaalse raudtee rajamisega algas piisonite lausaline hävitamine. Piisonilihaga toideti teetööliste tohutut armeed, nahk läks müügiks. Tänapäeval on piisonite arv u. 350 000.
17. Rohtlad Põlised rohtlad – kunagised rohtlad, kus inimese mõju praktiliselt puudus. Taimestikku aitasid säilitada suured imetajate karjad: Põhja-Ameerikas põhiliselt piisonid, Aafrikas gnuud, sebrad, elevandid, Austraalias kängurud. Ülesharitud rohtlates on metsikud loomakarjad asendunud koduloomade karjadega ja suured kiskjad on enamuses hävitatud.
18. Rohtlad Iseloomulikes tunnusteks on: enamasti parasniiske kliima põuased suved (sademeid 300 – 600 mm/a) põhiline kasvuperiood taimedel on kevadel ja varasuvel, ülejäänud ajal taimed puhkavad; liigirikas, iseloomulik on näriliste ja putukate suur hulk
22. Lõvi Panthera leo http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/10/Lion_waiting_in_Nambia.jpg/800px-Lion_waiting_in_Nambia.jpg
24. Rohtlate päritolu Rohtlaid jagatakse ka nende päritolu järgi: looduslikud – inimese mõju puudub või on väga väike. poollooduslikud – tekkinud metsadest raiumise tagajärjel, taastuvad kiiresti niipea kui põletamine, niitmine, karjatamine lakkab. tehislikud (inimtekkelised) – heina- ja karjamaad, kus kasvab ainult 1 – 2 liiki heintaimi. Haritavad maad, mida säilitatakse kunstlikult.
25. Rohtlate loomad Rohtlate loomastikule on iseloomulik vähene liikide arv ja suur isendite arv. Väga suur hulk erinevaid rohusööjaid: imetajad, putukad Taimtoiduliste suur hulk kindlustab toidu erinevas suuruses kiskjatele Tavaliselt palju putuk- ja seemnetoidulisi linde Tihti palju ämblikke ja tigusid
26. Euraasia stepid kui ajaloolised liikumisteed Steppe pidi kulgesid hunnide kui ka Tšingis- khaani sõjaväed Sama teed kasutasid ka vürtsikaupmehed läänest itta ja tagasi liikudes Stepialade kaudu vahetusid kaubad ja geenid
27. Küsimused Millised on maailma rohtlate ja meie niitude sarnasused ja erinevused? Miks on liikide arvukus rohtlates suhteliselt väike?
28. Niidud Niidud ja karjamaad on Euroopas tekkinud enamasti inimtegevuse tulemusel. Algsed metsaalad raiuti paljaks ja nende asemele tekkkisid alguses põllud, hiljem niidud ja karjamaad. Niitudel tagas rohttaimestiku ülekaalu niitmine, karjamaadel karjatamine
29. Niitude teke Looduslik teke lai ud ja ranniku d , mis aeglaselt maatõusu tõttu merest välja kerkivad. a lad, kus puudel ei ole sobivaid kasvutingimusi. i ga-aastased üleujutused (lamminiidud) l iiga kuiv kasvukoht (mõned looniidud)
30. Niitude teke Inimtegevusega seotud teke Valdav niitude tekkimise viis. Niidud võivad kujuneda : hüljatud põllumaadele ja raiesmikele aladele, kus koduloomade karjatamine ja niitmine ei võimalda puudel kasvada.
31. Metsakarjamaad Metsakarjamaad on harvade puudega alad , kus valitsevad tavalise d mets ataimed ja niidutaimed kasvavad vaid suurematel lagedatel platsidel . Eelmise sajandi alguses karja tati loomi peamiselt just mets akarjamaadel ja niitudele lasti kar i alles juulis -augustis pärast heinategu . Mets karjamaid “arendati” raiudes väikesi avatud niidualasid metsa . Võrumaal säilis pikka aega loomade karjamaale ajamise tähenduses kõnekeeles loomade metsa ajamine
32. Niitude tekkest Esimesed puisniidu-ilmelised kooslused tekkisid ilmselt juba küttide-kalurite-korilaste ajal (ca 3000 a. e.Kr) metsloomade ligimeelitamise eesmärgil Viljelusmajanduse algusaegadel hõivati eelkõige juba algselt avatud kooslusi – mere-äärseid loopealseid, rannaniite ja jõgede ääres asuvaid luha-alasid
33. Niitude tekkest Asustus liikus rahvaarvu kasvades sisemaa poole; Umbes 2000 aastat tagasi võeti kasutusele vikat , mille tulemusena suurenes puisniitude levik oluliselt Pool-looduslike koosluste leviku maksimum jäi 19. saj. lõppu ja 20. saj. algusesse
34. Muutused pool-looduslike koosluste pindalas (tuhandetes hektarites) (Luhamaa et al. 2001) Niidutüüp 1900. a. 1950. a. 21. saj. algus loopealsed 50 44 7–10 rannaniidud 30 - 35 29 6 – 8 lamminiidud ... 97,4 15 soostunud niidud ... 935,2 10 – 15 aruniidud ... 448,4 15 KOKKU 1 781 1 554 (87%) 64 (3,6%) sellest puisniite 850 470 (55,3%) 4 (0,48%)
36. Alvarite iseloomustus Alvarid on õhukesemullalised lubjarikkaid niidud, milledel puud ja põõsad praktiliselt puuduvad. Alvaritel võib mullakihi tüsedus ulatuda kahekümne sentimeetrini, kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Sademete vähesuse korral kuivavad alvarid aluspõhjani läbi. Samas võib vihma korral tekkida ajutine tiik, kuna paepõhi takistab vee ära valgumist. Talvel võivad külma mõjul võivad tekkida mullakerked, sarnased igikeltsa aladele
43. Harilik keelikurohi Carlina vulgaris http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Carlina_vulgaris_verblueht.jpeg
44. Mägi-kadakkaer Cerastium alpinum http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Cerastium_alpinum_ENBLA02.JPG Mägi-kadakkaer kasvab Eestis Maarjamäe klindil. Lähimad leiukohad Karjalas, muidu kasvad vaid põhjapoolkera arktilises vöötmes. Taimed on viie kuni kümne sentimeetri kõrgused. Vaata ka: http://www.postimees.ee/300106/esileht/siseuudised/tallinn/190322.php (Põld-kadakkaer jt on niitudel tavalised, karvane kadakkaer kasvab tihti kiviktaimlates)
52. Alvarite levik Alvareid leidub Läänemere saartel (Gotlandil ja Ölandil Rootsis, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja väiksematel saartel Eestis) ning Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualal. Väiksemate laikudena leidub alvareid veel Rootsi mandriosas Västergötalandis, Ahvenamaal ja Peterburi piirkonnas. Alvaritele sarnaseid koosluseid on kirjeldatud ka Kanadast ja USAst Suure järvistu piirkonnast.
53. Puisniidud Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud Lammipuisniidud http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4/misted.html NB! Sellel Hiiumaa Ametikooli leheküljel on rohkesti teavet puisniitude kohta
54. Puisniidud Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt, kuid iseloomulik on niidukamara esinemine . Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda.
55. Puisniidud Puisniidud olid eriti iseloomulikud Läänemeremaadele, eeskätt Eestile, Lõuna-Soomele ja Rootsile. Puisniidud on metsavööndi üheks vanimaks inimese ja looduse vaheliste vastasmõjude tulemusel tekkinud ökosüsteemiks. Enam kui tuhat aastat on nad olnud maarahvale oluliseks elatusallikaks. Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale.
56. Puisniidud Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast.
58. Puisniidud on liigirikkad Lubjarikastel puisniitudel leidub tavaliselt üle 50 soontaime liigi ruutmeetril. See on tunduvalt rohkem kui üheski teises metsavööndi taimekoosluses. Võrdluseks: puudeta aruniitudel on rohustus kuni 30 taimeliiki ruutmeetril, alvaritel küünib see üksikutes kohtades 40-ni. Viiel Lääne-Eesti puisniidul on kirjeldatud enam kui 60 liiki ruutmeetril, sealhulgas Vahenurme küla puisniidul Pärnumaal kuni 74, Saaremaal Tagamõisa puisniidul 67 liiki. http://www.pky.ee/puisniidud/puisniidud.htm
59. Puisniidud on liigirikkad Eesti puisniitude soontaimede nimestikus on 603 taksonit. See on u 40% kogu Eesti soontaimede floorast. Kaitstavaid liike on leitud 56 (u 30% kõigist Eesti kaitstavaist liikidest) Eesti punasesse raamatusse on kantud 47 liiki
76. Puisniitude loomastik Eesti puisniitudel on kõrge nematoodide arvukus . Arvukalt on puisniitudel eri liiki tigusid Suur on putukate mitmekesisus ja arvukus.Mardikalistest on leitud arvukalt kärsaklasi (Curculionidae), poilasi 31 (Chrysomelidae), põrniklasi (Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi (Cantharidae). Lisaks mardikalised (hundlased, siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju (näiteks Laelatu puisniidul vähemalt 418 liiki, registreeritud on ka 93 liiki hämarikuliblikaid.
77. Puisniitude loomastik Ohustatud liikidest on Eesti puisniitudelt leitud näiteks mardikatest saluvalvur (Dendroxena quadrimaculata) ja eremiitpõrnikas (Osmoderma eremita), liblikatest suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna), vareskaera-aasasilmik (Coenonympha hero) ja sõõrsilmik (Lopinga achine).
83. Puisniitude loomastik Linnustik on erinevatel puisniitudel erinev. Kohata võib järgmisi liike: metsvint (Fringilla coelebs), salu-lehelind (Phylloscopus trochilus), aed-põõsalind (Sylvia borin), käosulane (Hippolais icterina), metskiur (Anthus trivialis), pruunselg-põõsalind (Sylvia communis) ja punarind (Erithacus rubecula); hallrästas (Turdus pilaris) ja sinitihane (Parus caeruleus) ; teder (Tetrao tetrix), öösorr (Caprimulgus europaeus), metskiur (Anthus trivialis), punaselg-õgija (Lanius collurio), käosulane (Hippolais icterina), suur-kirjurähn (Dendrocopos major), väänkael (Jynx torquilla), kuldnokk (Sturnus vulgaris) ja tihased (Parus sp).
84. Puisniitude loomastik Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul. Imetajatest elavad puisniidul leethiir (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiir (Apodemus agrarius) ja kaelushiir (A. flavicollis) ning uruhiired (Microtus sp.) ning hiirtest toituvad väikekiskjad
92. Inimmõju Puisniitudelt saadi püsivalt heina, tarbe- ja küttepuid, ravimtaimi, pähkleid, seeni ja muid igapäevaseks eluks tarvilikku midagi vastu andmata. Ainsaks väetiseks on puisniidul mahalangenud puulehed ja kõdunev kulu. Sügisel, pärast heinaniitmist karjatati puisniitudel loomi. Kui puisniitu kasutatakse kevadest sügiseni karjamaana, muutub rohustu liigiline koosseis, areneb tihedam põõsarinne jmt., seetõttu nimetatakse selliseid kooslusi puiskarjamaadeks.
93. Pärandkooslused Pärandkooslused on tekkinud seoses talupidamisega. Nendes elab rohkesti just selliste elutingimustega kohastunud liike. Kaasajal püütakse pärandkooslusi säilitada, näiteks Karula RP üheks eesmärgiks on säilitada pärandkooslusi. Pärandkoosluste hooldamisel tuleb muuhulgas arvestada ka vanade puude, kui oluliste elupaikade säilitamisega. Vanad puud on olulised ka Eestis siiani rohkelt säilinud seene- ja samblapopulatsioonidele. Paljud huvitavad putukaliigid, näiteks emeriitputukas, on seotud vanade puudega, 700-800 liiki mardikaid vanade tammedega. Pärandkoosluste kohta vt ka http://www.eoy.ee/projektid/pollu/seminar1.pdf , järgnevad pärandkoosluste slaidid on sealt refereeritud
94. Pärandkooslused Kõige intensiivsem oli pärandkoosluste vähenemine aastatel 1940-50, praeguseks on säilinud neist kooslustest alla 100 000 ha, mis Euroopa Liidu kontekstis on väärtus, mille üle uhkust tunda. Rannaniidud võiks leida ulatuslikumat kasutamist intensiivseks lihaveisekarja kasvatamiseks. Rohumaade niitmisel tuleb eelistada lattniidukit rootorniidukile, kui see ei ole võimalik, siis viimane variant on ikkagi parem kui jätta üldse niitmata.
95. Pärandkooslused Eelmise sajandi esimestel kümnenditel pakkus inimese loodud põllumajandusmaastik lindudele soodsaid äraelamisvõimalusi. Põllutöömasinate laialdane kasutamine muutis inimese töö lihtsamaks kuid hakkas destruktiivselt mõjutama vastava maastiku elustikku, kes ei suutnud masinate kiire liikumisega kohaneda.
96. Pärandkooslused Paljude maastikuelementide kadumine (hekid, kivipiirded, väikesed putukad jne.) muutis elupaiga ebasobivaks. Põllumajanduse intensiivistumine on näiteks Suurbritannias muutnud looduskaitselist väärtust omavateks linnuliikideks isegi sellised liigid nagu leevike, kodu- ja põldvarblane, põldlõoke, soo- ja põhjatihane, kuldnokk ja talvike, rukkiräägust ja nurmkanast rääkimata. Leevendust loodeti mahepõllumajandusest, kuid tootmise "mahedusest" on olulisem selle intensiivsus. Mahepõllumajandus annab looduskaitseliselt positiivseid tulemusi vaid juhul, kui kemikaalide kasutus ja viljavaheldus on reguleeritud looduskaitselisi eesmärke silmas pidades.
97. Lamminiidud Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena - niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime- ja loomakooslused.
98. Lamminiidud Sagedamini võib lamminiite leida Kesk- ja Lõuna-Eestis (suurimad asuvad Emajõe ja Pedja jõe ääres). Lääne-Eesti suurimad lamminiidud asuvad Kasari jõgikonnas. Praktiliselt puuduvad lamminiidud Põhja-Eestis. Inimmõju lamminiitudel on läbi sajandite seisnud puude ja põõsaste raiumises ning heinategemises ja kohati ka karjatamises. Lamminiitude omapäraks on mulla viljakuse püsimine hoolimata sellest, et heinaga pidevalt toitaineid välja viidi. Põhjuseks üleujutuste ajal veega lamminiidule kantud muda sadestumine sinna..
99. Lamminiitude taimestik Puurindes kasvavad tamm, hall lepp, haab, toomingas. Põõsarindes võib kohata pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikas. Seal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks,niidu kuremõõk, ängelhein. Võrrelduna teiste pool-looduslike kooslustega on lamminiitude taimestik lopsakas kuid suhteliselt liigivaene.
100. Harilik kastehein Agrostis capillaris http://en.wikipedia.org/wiki/File:Agrostis.capillaris.jpg
101. Keskmine teeleht Plantago media http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Plantago_media_Sturm60.jpg
